härrasmees. Kõik tunnevad teda, preili. Kõige puhtama südamega ja vapraim mees, kes tahab teisi inimesi hädas aidata, eriti ilusaid noori daame. Prinny andis talle isiklikult tiitli ja valdused. Ma ei kuule siin muust kui temast, preili. Ta on kangelane kõikide daamide silmis, kes vaest meest kohutavalt taga ajavad.“
Dany vaatas veel kord raamatu kaant. Milline naeruväärne pilt. Mitte keegi ei näe selline välja, vähemalt mitte ükski päris inimene. Aga kui nägi…
„Dany? Daniella, jumal hoidku, mida sa niimoodi ainiti vaatad?“
„Ei vaata,“ vastas Dany kiiresti, murdes raamatu kokku ja toppides selle taskusse. „Ma mõtlesin. Proua Yothers, teil võib isegi õigus olla. Mari, kas läheme? Suur tänu ja ma olen kindel, et leedi Cockermouth naaseb nädala pärast või varem, et veel vähemalt pool tosinat kleiti tellida, neli neist muide mulle.“
„Mida?“ Aga isegi Marietta ei olnud nii puupea. „Ah jaa. Jah, muidugi. Ja kübaraid. Ja… ja salle. Sallid meeldivad mulle tõesti väga. Teate küll, sellised läbipaistvad ja õhulised. Ja… ja…“
Poisike tõttas neile tänavale viivat ust avama ning Dany võttis õel küünarvarrest kinni, valmis teda vajadusel poest välja tõmbama, enne kui ta krahvi pankrotti viib. „Proua Yothers ju mõistab, eks ole, proua Yothers, ja on sinu tellimuste eest kohutavalt tänulik?“
Õmblejanna punastas ja tegi paar kiiret kniksu. „Olen tõesti, preili. Nagu mu poeg ütleb: ma olen kuss.“
„Aitäh. Mari, me peaksime nüüd minema hakkama.“
„Me oleksime pidanud ammu minema hakkama,“ märkis õde, kui tema toatüdruk poe juurest pingilt tõusis ja neile kolm sammu tagapool järgnes. „Me ei oleks tohtinud minu delikaatse olukorra tõttu üldse siia tulla ja kohe kindlasti ei oleks ma tohtinud sind, va lobamokka, endaga kaasa tirida. Vaata nüüd, kuhu see mind viis – proua Yothersi vangistusse.“
„Ta on igat penni väärt, kui tal õigus on, ja ta ei tea tegelikult midagi. Ta oli kena peamiselt seetõttu, et sa oled rase.“
„Ma ei ole… ah, pagan sellega. Ütle, mis sul mõttes on, Dany, kuigi see ilmselt ei meeldi mulle ja ma ei kiida seda heaks. Ema jättis su minu hoole alla, mäletad?“
„Vastus on ilmselge, Mari. Sina ei suuda parandada seda, mis on valesti, ja jumal teab, et mul pole aimugi, kuidas seda teha. Aga kangelane? Kõrge moraaliga, helde südame ja hingega, imeliselt osav. Arvan, et peaksime tema abi küsima.“
„Ära isegi mõtle sellisele asjale,“ lausus Marietta väriseva häälega. „Vaene mees on kõrgseltskonna daamide hädade alla mattunud. Noored, vanad, ihaldusväärsed preilid ja nende mammad, abielunaised – kõik ajavad teda päeval ja ööl taga. Oliver rääkis mulle, et mees pidi lausa Londonist põgenema, et nende flirtivatest palvetest ja piinlikest pealekäimistest pääseda. Nüüd on ta proua Yothersi sõnul tagasi ja ma olen kindel, et daamid teevad end tema ees taas täielikult lolliks. Mina küll nii julge ei ole.“
Ja sealt tuli naeratus, mis oli tema peres tuhat korda ärevust tekitanud. „Pole midagi, Mari, sest mina olen. Tegelikult ma lausa ootan seda.“
„Dany, sa ei julgeks! Ah, mida ma seletan? Muidugi julgeksid. Aga sa ei tohi, Daniella. Sa lihtsalt ei tohi!“
„Miks? Vähemalt ma teaksin tema nime, sina ei vaevunud isegi seda välja uurima, kui sa Oliveri oma tundmatu võrgutajaga karistasid ja oma maine ohtu seadsid – isegi neile ohtlikele kirjadele oma nime alla kirjutasid. Sa ei saanud siis sinna kritseldada „sinu armastatud kullake“ või midagi niisama ülepingutatut ja anonüümset?“
„See oleks tobe olnud. Ta teadis juba minu nime.“
„Täpselt. Sa poleks pidanud üldse kirjadele alla kirjutama. Ah, ära hakka jälle nutma. Ma toon lihtsalt ilmse välja. Las ma nüüd mõtlen veidi, kuidas ma su kangelasele lähenen.“
„Parun ei ole minu kangelane ja sina ei püüa teda kohe kindlasti pikali joosta nagu mingi rebane. Ma ei saa lasta sul seda teha. Kordan. Ema saatis su siia kevadiseks hooajaks valmistuma. Mina pean sind õpetama, treenima ja sulle head eeskuju näitama.“
„Ja seni oled sa sellega küll suurepäraselt hakkama saanud,“ lausus Dany laialt naeratades. „Reegel number üks. Nüüd ma tean, nagu ma poleks seda varem teadnud, et ma ei tohi kunagi tundmatute meestega tobedaid kirjakesi vahetada.“
Marietta ei olnud niimoodi huuli torutanud ilmselt kaheteistkümnendast eluaastast saadik. „Üks viga. Ma tegin ühe üsna süütu vea.“
„Ja Oliver väärib selles poolt süüd. Võimalik, et rohkem, sest asjasse olid segatud ehted. Ma mäletan. Näed? Teine õppetund – selge. Kui asjasse on segatud ehted, siis võib esimese reegli suhtes erandeid teha.“
„Sa teed nalja.“
„Ja naudin seda tohutult. Olen ka enam kui veidi elevil, tunnistan ka seda, arvestades, et uskusin linna saabudes, et suren siin igavusse. Kuidas sina arvad, et me peaksime asjale lähenema, Mari? Kui ma paruni aadressi teaksin, võiksin talle lihtsalt ametliku kirja kirjutada ja paluda, et ta saaks minuga kokku kiireloomulise isikliku asja pärast, mis seab ohtu ühe süütu naise vooruslikkuse. Või arvad, et mul oleks paremad šansid, kui astuksin talle ligi avalikus kohas ehk teatris või mõnel peol, kuhu me sel nädalal läheme?“
Dany pistis käe taskusse ja võttis sealt raamatu välja. Tõesõna, ta võis seda pilti tundide kaupa silmitseda, et vaid nendesse rohelistesse silmadesse vaadata. „Ma vist tunneksin ta ära, kui mul õnnestuks kuidagi nii muuseas temaga kokku… Oi!“
Kolmas peatükk
„No jumala…“ Parun Cooper Townsend haaras instinktiivselt noorel naisel õlgadest. Ta oli jälginud neiut, kes klammerdus mööda kõnniteed edasi liikudes kaaslanna käe külge, mõlemad vadistamas nagu harakad ja kohe kindlasti mitte vaatamas, kuhu nad astuvad.
Ta uskus, et pikem oli Cockermouthi krahvinna, kuigi päris kindel ta ei olnud. Pealegi nõudis tema tähelepanu millegipärast teine noor daam, pelgalt oma olemasoluga.
Ja siis oli neiu ilmselt komistanud ja peaaegu tema käte vahele langenud.
„Vaata aga vaata, Coop, mis sina leidsid,“ noris tema sõber Darby, kes nägi pea igas olukorras midagi naljakat. „Või mis sind leidis? Mul on loendamine sassi läinud – kas see on neljas? Kaks siia tulles ja kaks tagasi minnes? Kahjuks näib, et meie Inglise preilidel on kehv nii kujutlusvõime kui ka tasakaal.“
Cooper ei teinud mehest välja ning keskendus väikesele ülespoole keeratud näole ja suurtele sinistele silmadele, mis talle otsa vaatasid. Need olid ilmselt kõige ebatavalisemad ja paeluvamad silmad, mida ta iial näinud oli; need peaaegu neelasid ta endasse, vapustades teda ja muutes ta peaaegu hingetuks.
See ei teinud parun Townsendile rõõmu. Mõistlikule parun Townsendile. Kas tema maailm ei olnud juba piisavalt pahupidi pööratud, ilma et ta oma hädadele veel selle ootamatu veetluse lisaks?
Kuid Cooper vaatas sellegipoolest lummatult neid silmi, mis olid otsekui naise hinge peegel, kõnelesid talle kõigist neiu mõtetest ja kiiresti muutuvatest tunnetest. Vapustus. Süütu häbitunne. Kahtlemine. Äratundmine. Lõbustatus, nagu neiu oleks naernud nende olukorra, võib-olla isegi tema üle. Ei, see ei saanud võimalik olla.
„Ma ei mõelnud seda küll nii otseselt, aga see on küll väga mugav,“ lausus neiu
