või mida iganes oma abikaasasid vältida soovivad härrasmehed meelelahutuseks peavad.“
Dany pani turbani alusele tagasi. Oli huvitav vaadata, kuidas ta sellega välja nägi, aga see hakkas kohe kindlasti sügelust tekitama. Eakana kannab ta kindlasti hoolt, et kõik tema turbanid on pehme puuvillase kangaga vooderdatud.
„Kas tõesti? Ja kas see on sinu jaoks endiselt tobe lõbu nüüd, kui su austaja nõuab vaikimise eest viitsadat naela, lubades siis su kirjad tagastada? Kas see on lihtsalt veel üks osa sellest mängust?“
Marietta nuuskas mitte eriti peenelt nina. „Sa ju tead, et ei ole. Mul ei ole viitsadat naela, Dany, ja Oliver tuleb kahe nädala pärast koju. Oh, see kõik on tema süü. Kui ta vaid mulle rohkem tähelepanu pööraks. Varem ei suutnud ma teda oma voodist välja ajada, aga… ei, ära mind kuula, Dany. Sina ei ole abielunaine.“
„Tõsi, aga ma ei ole ka enam laps. Oliver ei ole kahjuks romantiline, kas nii?“
Õe õlad vajusid längu. „Ta… ta unustas ära mu sünnipäeva. Ta läks oma näruste sõpradega Šotimaale ja unustas täielikult mu sünnipäeva. Esimesel abielu aastal ostis ta mulle teemantkõrvarõngad, teisel rubiinidega käevõru ja kolmandal kolmerealise pärlikee. Aga nüüd? Mitte midagi.“ Ta vaatas Danyle otsa, sinised silmad pisarais. „Ma ei taha olla abikaasa, Dany. Ta on ilmselgelt abikaasast tüdinud. Ma tahan olla tema armastus.“
Dany andis õele märku, et ta püsti tõuseks, ning hakkas teda kleidist välja aitama. „Ma mäletan, kuidas sa peaaegu pulmad ära jätsid.“
„See oli täielikult Dexteri süü,“ märkis Marietta, lastes end põlvedest alla, tõstes käed sirgelt pea kohale ning lubades Danyl kleiti ära võtta. „Ja me ei räägi sellest.“
Dany hoidis ettevaatlikult kleiti kaelusest ja pistis selle kardina vahel olevast pilust läbi, olles kindel, et õmblejanna seisab seal, valmis vastu võtma kleiti (ja kõike muud, mida ta juhtub pealt kuulma). Ei, nad ei rääkinud sellest, mida Dex oli öelnud, mitte pärast seda, kui nende isa ähvardas ta pärandusest ilma jätta, juhul kui ta teeb midagi, mis läheb tema õele maksma abielu jõuka, ihaldusväärse krahviga.
Oliver Oswald, Cockermouthi krahv. Marietta oli vähemalt kakssada korda neid sõnu vanasse vihikusse kirjutanud, lisades selle juurde: Marietta Foster Oswald, kõrgeauline Cockermouthi krahvinna. Ta oli selle üle nii uhke olnud selle hetkeni, kui Des oli talle sosinal öelnud nime tähenduse äärmiselt ebaviisaka selgituse4, mis tuli pähe vaid noortele, kellele sedasorti asi nalja pakkus.
„Oliver selgitas kõike,“ ütles Marietta nüüd, sukeldudes musliinkleiti, mille ta oli Bond Streeti osturetkeks selga pannud. „See nimi tuleb uhke ja vana linna asukohast…“
„… Cockeri jõe suudmes vahetult enne seda, kui see Derwenti jõega ühineb. Jah, ma tean. Isa sundis mind seda pähe tuupima. Ta andis mulle ka ilusa pärliga sõrmuse, kui lubasin, et ei nimeta sind enam…“
„Sa lubasid!“
Dany tõstis alistumise märgiks käed. „Ma olin ainult neliteist, kahjuks endiselt ilmaasjades süütu ega teadnud, mida ma räägin. Ja selles, nagu ma olen palju kordi öelnud, võid sa süüdistada ema, mitte mind. Aja endale nüüd raudrüü selga ja lähme koju. Paneme pead kokku ja leiame mingi viisi, kuidas sind päästa sellest rägastikust, millesse sa oled kättemaksu nimel nii rõõmsasti viskunud.“
Marietta tõmbas sõrm sõrme haaval hoolikalt kindad kätte. „Ma ei oleks pidanud seda sulle üldse rääkima,“ noomis ta ennast. „Jumala eest, mis pani mind arvama, et sinust võiks abi olla?“ Olles nüüd taas oma kübara ja kinnastega relvastatud, oli ta väliselt rahu ise, tema ilusad näojooned moodustasid hoolikalt ilme, mida Dany pidas õe „üleolevaks näoks“. Tema „teate, ma olen krahvinna“ näoks. Kui Marietta ei oleks nii kohutavalt ilus ja kui Dany ei oleks teda nii väga armastanud, oleks ta naerma hakanud.
„Kõik saab korda, Mari. Kõik saab korda. Ma luban.“
„Khmm, khmm.“ Tegemist oli enam kui lihtsalt viisaka köhatusega, see heli oli tulvil vihjamist või tagamõtet või ehk isegi lootust. Vähemalt nii tahtis Dany uskuda.
Mõlemad naised pöörasid ringi, et vaadata eaka õmblejanna poole, kes oli prooviruumi tagasi tulnud.
Leedi Cockermouth lõi pea püsti. „Me vist palusime end mitte segada. Aga kuna oleme lõpetanud, võite lihtsalt kleidid mulle saata, kui need valmis saavad, ja me asume teele.“
Piinlikkust tundev ja ootamatult tabatud Marietta püüdis kõrgina näida ja õmblejannat suurilmadaami mängides paika panna. See oli tema puhul nii tüüpiline ja nii vale, vähemalt tema õe arvates. Dany arvas, et tema ei ole nii rumal. Palju parem, isegi ohutum, oleks naise kaastundele rõhuda.
Ja lisaks tuli veel seda köhatust arvesse võtta. Naine tahtis ilmselgelt jubedalt midagi teada.
„Proua Yothers, kas pole? Kas te soovisite ehk midagi leedi Cockermouthile öelda?“
„Mida võiks temal…“
„Mari, su paremas kindas on korts sees,“ katkestas Dany teda, teades, et see on asi, mis õe vaigistab. Ta jälestas kortsus kindaid, mistõttu need olidki nii kitsad, et soonisid tal peaaegu vere kinni. „Proua Yothers?“
„Jah, preili, kõrgeauline leedi. Ma palun vabandust, tõepoolest, aga veendumaks, et mitte keegi teine teid, kahte daami, ei segaks, võtsin endale õiguse teie toatüdruk õue saata ja ennast otse kardina taga sisse seada. Ma kuulsin isegi vaatamata käte kõrvadele surumisele, et kõrgeauline leedi on veidi täbaras olukorras.“
„Ma ei ole…“
„Oi, ma eksisin, see ei ole korts. Mari, ma arvan, et sa oled sinna hoopis pleki teinud. Palun jätkake, proua Yothers.“
„Jah, preili. Ja kuna me kõik oleme siin naised, isegi teie, noor preili, ning vaeseke siin keskkohta kasvatab ja puha…“
„Ma ei…“
„Näe, Mari, sa ei taha ometi oma ridiküli maha unustada,“ lausus Dany, surudes koti õele vastu kõhtu, nii et tal hing kinni jäi. Ja ta õnneks vaikis. „Proua Yothers? Mida te rääkisitegi?“
Õmblejanna heitis kaastundliku pilgu Mariettale. „Mäletan, mis tunne mul esimest oodates oli. Asi läheb kuude möödudes paremaks, kõrgeauline leedi. Enne kui kõik jälle muidugi halvemaks läheb, kuid see möödub üsna kiiresti ja üsna pea saate jälle tegelda sellega, mis teid sellisesse õrna seisundisse viis. Aga mitte seda ei tulnud ma ütlema. Kõrgeauline leedi, ma arvan, et te vajate praegu kangelast.“
Dany pööritas silmi. Seda siis see köhatus tähendaski? Kui masendav. „Kangelast, proua Yothers? Milline oivaline mõte. Äkki te teate juhuslikult, kust mõnda leida?“
Naine naeratas, pistes käe põlletaskusse ja võttes sealt kortsus, kapsaks loetud rahvaraamatu. „Tean tõesti. Võtke, preili. Võite selle endale jätta, kuna ma tean seda juba niigi peast ja ülakorrusel ootab mind uus raamat, kui ma lähen teed jooma. Kuuldavasti on see isegi parem kui esimene.“
Dany luges juba kaanelt pealkirja: „Kangelase kroonika“.
„Kangelase? Aga proua Yothers, see on ju ometi lihtsalt väljamõeldis? See mees, see…“ ta vaatas uuesti kaant „… kõrgeauline lord Cooper
