ekspert, kes mu filmi kohta ajakirjas British Medical Journal arvustuse avaldas, kirjeldas seda kui „ühekülgset ja tendentslikku“.
Tavaliselt on nii, et teed dokumentaalfilmi, seda näidakse ja ongi kogu lugu. „Ulcer War“-iga oli lugu teisiti. Ma sain kümneid tuhandeid kirju (see oli enne interneti ja e-kirjade ajastut) inimestelt, kes kannatasid hirmsat valu, mis polnud allunud harilikule ravile. Lõpetasin sellega, et saatsin välja tuhandeid infolehti, milles kirjeldasin uuringuid ja Barry antibiootikumide kasutamist.
Mul on senini alles osa kirju, mis mulle vastu saadeti, teiste hulgas üks, mille sain kelleltki Briani-nimeliselt mehelt, kelle haavandid ei reageerinud tavaravile ja kellel oli kästud loobuda pingelisest tööst, mida ta armastas, ja lasta suurem osa maost ära lõigata. Ta viis minu teabelehe oma arstile ja anus antibiootikumikuuri. Tõrksalt jäi arst nõusse ja paari nädalaga oli Brian täielikult paranenud. Hiljem kirjutas ta mulle korrapäraselt, et öelda, et on endiselt terve.
Tasapisi võttis asjakäik uue pöörde ja minu rõõmuks võitsid Barry Marshall ja Robin Warren 2005. aastal oma töö eest Nobeli meditsiinipreemia. Nüüd on maohaavandite korral Helicobacteri otsimine ja selle infektsiooni ravimine täiesti tavaline praktika.
Ma ei taha öelda, et antibiootikumid kõike lahendaksid. See pole sugugi nii ja antibiootikumide ületarbimine on tekitanud raskeid maohädasid. Niisamuti ei taha ma öelda, et stressil pole haavandite tekkes mingit osa. On, aga ma näitan järeleproovitud viise, kuidas stressist jagu saada.
Lugu on nii, et paljusid haigusi on peetud psühhosomaatiliseks lihtsalt seetõttu, et arstidel pole olnud õigeid vahendeid, et neid korralikult uurida. 1930ndatel raviti astmat psühhoteraapia abil eksliku usu tõttu, et „kõik on psüühikas kinni“. Autismi ja skisofreenia põhjusteks arvati olevad halvad vanemad.
Üks põhjusi, miks ma selle raamatu kirjutasin, on selles, et ma olen veendunud, et paljusid kõhuhädasid õnnestub paremini ravida toitumist muutes kui ravimite või antidepressantidega.
Esimesed peatükid annavad ülevaate soolestikust, mis ma olen kirjutanud reisi vormis läbi omaenese soolestiku. Neis peatükkides pole juttu üksnes sellest, mida soolestik teeb, vaid mis juhtub siis, kui asi viltu läheb.
Kolmandas peatükis tutvustan teile imelist mikrobioomi maailma ja mõningaid mõjuvõimsamaid sugukondi, keda seal leidub.
Järgnevad peatükid käsitlevad etteaimamatuid viise, kuidas mikrobioom meid mõjutab, et seejärel liikuda teaduslikult tõendatud meetodite juurde, kuidas seda heas vormis hoida. Ja viimaseks on retseptiosa, mille on koostanud toitumisterapeut Tanya Borowski ja üldarst Clare Bailey.
Olen käesoleva raamatu tarbeks tehtud uurimistööst palju üllatavat õppinud ja palju praktilist kasu saanud. Söön nüüd palju mitmekesisemalt, muuhulgas hapendatud toitusid, mida ma polnud varem kunagi proovinud. Olen seda retke täielikult nautinud. Loodan, et seda teete teiegi.
ESIMENE OSA
1. Põhjani!
Londoni teadusmuuseumis seistes hakkasin mõtlema, kas see on siiski hea mõte. Mingil joovastuse hetkel olin nõustunud osalema selle maailmakuulsa muuseumi üritusel. Olin lubanud, et neelan alla väikese tabletikujulise mikrokaamera, mis sensorite abil ühendab minu keha hiiglasliku ekraaniga nii, et sadadest inimestest koosnev publik saab ühes minuga uurida minu soolestiku intiimset, tundmatut maailma.
Meditsiiniõpingute ajal ja viimati teleesinejana olin osalenud mõningates üsna pentsikutes ja piinarikastes eksperimentides, aga mitte kunagi milleski sellises. Ettevalmistuse käigus paastusin 36 tundi ja võtsin tugevaid kõhulahtisteid. Seda selleks, et kaameral oleks võimalikult selge vaatepilt, kui see minu soolestiku kõige pimedamatesse soppidesse jõuab.
Taipasin, et olles kaamera alla neelanud, pole mul selle üle enam mingit kontrolli – võis ainult oletada, kui kaua sellel mu soolestiku läbimiseks kulub. Teame, et toidul võib kuluda kuni kolm päeva, mõnikord koguni rohkem, et suust väljapääsuni jõuda. Kuna ma olin eelmisel õhtul joonud neli liitrit lahtistit, siis eeldasin, et mikrokaamera liigub tavalisest palju kiiremini. Publikut hoiatati, et kui nad ootavad kaamera välja vupsamist teisest otsast, tuleb neil väga kaua oodata.
Kaamera, mille ma alla pidin neelama, oli sile ja pikergune, veidikene rohkem kui sentimeetripikkune, suure vitamiini mõõtu. Arvestades tõsiasja, et see mahutas valgustuse ja kaameraga filmimeeskonna ekvivalendi, oli see muljetavaldavalt väike. Aga siiski paras kugistamine. See oli nagu komplekt, mida gastroenteroloogid harilikult kasutavad, et jõuda patsientide nendesse osadesse, kuhu endoskoopia ja kolonoskoopia abil ei pääse.
Kui kõik oli valmis pandud, neelasin mikrokaamera klaasitäie vee abil alla. See läkski alla, möödus mandlitest ja läks söögitorru, edastades liikudes otsepilti. Kui neelata alla toitu, avastab söögitoru selle, kui toit söögitoru seinu puudutab ja lihased tõmbuvad kokku, et lükata toitu edasi allapoole. Kokkutõmbed on nii võimsad, et teoreetiliselt saaksime süüa ka pea peal seistes.
See oleks pidanud nii juhtuma. Tegelikult jäi kaamera kinni kõveruse taha, kus söögitoru ühineb maoga.
Mul tekkis paanikahetk, ma mõtlesin, kas pean laskma teha neelulõikuse, aga õnneks liikus kaamera pärast seda, kui olin mõne hetke sama koha peal üles ja alla hüpanud, kitsast kohast läbi ja kukkus makku.
Oma magu seestpoolt näha on harukordne kogemus. Seal sügaval on koopataoline tavatu maastik, mis tuikab ja tuksleb. See oli roosa, pulseeriv ja ligane. Kui magu on tühi, on seda vooderdav limaskest kurruline nagu rabamaastik. See meenutas mulle Marsi pinda. Ainult et ligasemat. Ja tunduvalt aktiivsemat.
Maoseinad on pidevas liikumises, tõmbuvad kokku ja moodustavad kurdusid. Kui kaamera oleks olnud seeditav, oleks see kinni püütud ja tükkideks purustatud, kastetud maomahla sisse, mis on happeline nagu autoaku. See happeline kümblus on selleks, et hävitada igasuguseid kahjulikke baktereid või parasiite, mis me koos toiduga alla neelame.
On inimesi, kellel tugevalt happeline maosisaldis võib üles söögitorusse tagasi voolata. See on tuntud reflukshaiguse nime all ja võib olla väga piinav, kuna kipub söögitoru sisepinda kõrvetama. Harilikult ravitakse seda hapet alla suruvate ravimitega. (Kui sümptomid on leebed, võib abi olla ingveriteest – laske paar viilu värsket ingverit 30 minutit kuumas vees tõmmata. Jooge enne sööki.)
Huvitaval kombel polnud see kaamera, mis lasi päriselt esimest korda inimese seedetegevusele pilgu heita. Selleks oli hoopiski kohutav õnnetus.
Lugu sai alguse 1822. aasta juunis, kui noor paadimees, kanadalane Alexis Martin, kes töötas Michigani järve rannal, sai õnnetul kombel kuulitabamuse rindu. Lask läbis roideid, kopsu ja mao esiseina. Vigastusest hakkas ühes rebenenud maotükkidega välja tulema seedimata hommikusööki. Esimesena jõudis sündmuspaigale sõjaväearst William Beaumont. Ta sidus haava kinni, aga asjalood polnud kiita ja ta ei uskunud, et Alexis võiks ellu jääda. Aga ometigi ta jäi – ja pani ühtlasi aluse kaasaegsele arusaamisele soolestikust.
Alexise haav vasakul üleval rinnakorvis oli üüratult suur, peaaegu inimese peopesa mõõtu. Enamasti arvatakse, et magu asub kusagil keskpaigas, naba kandis, kuna sealt paistavad pärinevat korisevad helid ja kõhuvalu, aga tegelikult on see palju kõrgemal, täpselt vahelihase all. Hiiglaslik auk rinnakorvis tõmbus väiksemaks, aga ei sulgunudki päriselt, jättes avause, kust pääses otse makku. Taolist avaust või auku teatakse fistuli (ehk uurise) nime all.
Ilmselgelt oli see kahetsusväärne Alexis Martinile, aga suurepärane võimalus William Beaumontile, et uurida elusat seedesüsteemi viisil, mida ükski teine kirurg ega muu arst polnud ealeski varem saanud teha.
Et
