pakkis toidu (köögivilja või liha) musliinkotikestesse ja lasi fistuli kaudu otse Alexise makku. Ta jättis kotikese mõneks ajaks makku ja tõmbas siis välja, et näha, mis on juhtunud. Umbes nii, nagu teekotike vette tõmbama pannakse.
Niisamuti nagu Beaumont pani toitu Alexise makku, imes ta sealt maomahla välja. Just need eksperimendid osutusid tõeliselt revolutsiooniliseks, sest kummutasid levinud uskumused seedimisest.
Tol ajal, 19. sajandi alguses, oletati, et seedimine on puhtmehaaniline, maolihased lihtsalt pudrustavad toidu. Beaumont näitas, et see ei vasta tõele. Seedimine on ka keemiline protsess. Ta avastas näiteks, et maomahl, mis ta Alexise maost välja tõmbas, sisaldas palju soolhapet, mis on väga söövitav. Niisamuti avastas ta, et need maomahlad olid täis seedeensüüme, mis võivad lagundada toitu, kui neid kausis kokku segada.
Ihkasin näha taolist tegevust omaenese maos, niisiis sõin samal ajal, kui kaamera maos oli, eine, mis koosnes lihalõigust, friikartulitest ja köögiviljadest ning jõin peale õunamahla.
Peagi vaatasin koos oma kütkestatud ja kerget tülgastust tundva publikuga, kuidas äsja alla neelatud söök ja jook makku jõudsid. Vedelik valgus kiiresti mööda seinu mao põhja, kus magu on ühendatud peensoolega. Seda nimetatakse gastroduodenaalseks (mao-kaksteistsõrmiku) üleminekuks. Seal põhjas on lihaseline klapp, maolukuti, mis toimib nagu ööklubi väljaviskaja, otsustades, kellel või millel on luba läbi minna. Kui maolukuti on kokku tõmbunud, sulgunud, hoiab see söödud toitu maos, lastes seedemahladel ja mehaanilisel uhmerdamisel oma tööd teha. Otsustades, et miski on piisavalt peeneks purustatud, sulgurlihas avaneb ja laseb peenestatud toidu kaksteistsõrmiksoolde. Kogu protsess vajab hoolikat kooskõlastamist, mistõttu seal all ongi nii palju ajurakke.
Igatahes otsustas mao sulgurlihas pärast lühikest pausi, et joodud õunamahlal pole häda midagi ja see pääses minu peensoolde nagu vesi vannist välja.
See on kasulik õppetund igaühele, kes tahab kaalu langetada: ärge oma kaloreid joogiga tarbige.
Erinevalt toidus olevatest kaloritest ei tekita joogis olevad kalorid meile täiskõhutunnet ja mõned kõige suuremad pahategijad on just need, mida inimesed peavad tervislikeks. Meid on püütud veenda, et puuviljamahlad ja smuutid on kasulikud, kuna pärinevad looduslikust allikast ja sisaldavad vitamiine. Õigupoolest on nii, et kui need pole just äsja valmistatud, pole need kuigi toitainerikkad. Mille poolest need tõesti head on – peamine põhjus, miks need nii populaarsed on – aju saab neist hästi kiire suhkrulaksu.
Te joote mahla, see läheb neelust alla makku, edasi peensoolde, kus suhkur eraldatakse ja see imendub vereringesse ning transporditakse ajju. Ajus vabaneb heaolu hormoon dopamiin ja te saate tuttava suhkrulaksu. Jess! Andke mulle veel seda värki!
Ülemäärane suhkrust saadud energia peab kuhugi minema ja kui te just seda kiiresti rohke kehalise liikumisega ära ei põleta, ladestub see rasvana kas maksa või seedeelundkonna ümber. Väikses topsis õuna- või apelsinimahlas on umbkaudu 120 kalorit, mis võrdub viie teelusikatäie suhkruga. See võib olla „looduslik“, aga suhkur on suhkur ja teie organism kohtleb seda samuti nagu kokakoolat. Poest ostetud smuutidel on puuviljamahlaga sarnane suhkrutase, mõnel koguni kõrgem. Kõige hullem mahladest on viinamarjamahl, mille üks tassitäis sisaldab sama palju suhkrut nagu neli sõõrikut.
Kas te suudate selle maha joosta? Jah, aga paljud inimesed alahindavad seda, kui palju lisaharjutusi nad peavad tegema, et ära põletada väikseks kosutuseks söödud palas sisalduvaid kaloreid.
Võite mõelda, et „olgu peale, sel juhul joon hoopiski ühe null-kalorilise magustajaga karastusjoogi, mida igal pool reklaamitakse“. Paraku näitavad tõendid, et need võivad tekitada soolestkus põletikku ja tõsta rasvumuse riski. (Sellest pikemalt lk 139).
Palju parem oleks harjutada oma maitsepungasid millegi vähemmagusaga. Kui mul on janu, joon ma teed, kohvi, taimeteed või vett. Armastan külma gaseeritud vett, mida on maitsestatud sidruni, laimimahla või lihtsalt kurgiviiluga.
Ehkki ma pole puuviljamahlade ega smuutide fänn, armastan ma puuvilja süüa, eriti õunu ja pirne, mis on vähemmagusad. Üks suur erinevus õuna söömise ja õunamahla joomise vahel on selles, et õun sisaldab palju rohkem toitaineid ja palju rohkem kiudaineid, nii et see püsib maos palju kauem ja te ei saa nii suurt suhkrulaksu. Seedimata õunatükid liiguvad mööda peensoolt edasi jämesoolde, kus aitavad toita nn häid baktereid. Sellest edaspidi pikemalt.
Lihtne sõnum on selline, et õuna söömine aitab teil kõhtu täita, aga õunamahla joomine teeb teid näljasemaks ja paksemaks.
Kui juba jookidest rääkida, kuidas on lugu alkoholiga? Mis juhtub, kui rüübata klaasike veini või õlut? Nagu iga teinegi jook, jõuab see kiiresti makku. Kui magu on tühi, ärritab alkohol maoseina, pannes veresooned tursuma, suurendades nii alkoholi verre imendumise kiirust.
Kui te olete enne alkoholi joomist midagi söönud, näiteks rasvast, vooderdab see magu, toimides purju jäämise tõkkena. Niisiis, selle asemel, et jõuda maoseintes olevatesse veresoontesse, läheb alkohol läbi maolukuti otse peensoolde.
Peensooles imendub enamus alkoholi. Kui see läheb seda teed pidi teile verre, võtab selle vereringesse ja seega ka ajju jõudmine kauem aega. Kui juua tühja kõhuga, on alkoholi mõju tipp umbes 30 kuni 60 minuti möödudes. Kui enne joomist midagi rammusat süüa, lükkab see haripunkti kuni tunni võrra edasi.
Kui alkohol ajju jõuab, pärsib see mitmete ajukeskuste tegevust. Vastupidiselt tundele ei ole alkohol erguti. Kui ma joon liiga palju, tunnen lühikest aega pidurdamatut lõbu, millele järgneb kiire meeleolulangus ja suur soov magama jääda.
Juues rohkem kui paar klaasi veini ei saa minust kuigi kauaks head kaaslast. Et aeglustada alkoholi imendumist, joon iga veinipokaali järel klaasi vett.
Kui teil on organismis alkohol, hakkab maks kõvasti tööle, et seda lõhustada. Esmalt lagundab maks alkoholi kergelt toksiliseks aineks, mille nimi on atseetaldehüüd ja viimaks süsinikdioksiidiks ja veeks.
Atseetaldehüüdi (mis on alkoholist mürgisem) suur kogus organismis põhjustab punetust ja teeb pohmelusest piinava kogemuse.
Maks suudab lõhustada laias laastus ühe ühiku alkoholi tunnis. Kiiremini juues tekitate krahhi. Jätkates alkoholiga liialdamist, keerate lõpuks oma maksa tuksi.
Minu naine pole suurem alkoholitarbija, mis on hea. Kui aga naine otsustab mehega võidu juua, jääb ta tavaliselt kiiremini purju. Osalt on see nii seetõttu, et naised on harilikult väiksemat kasvu, aga ka seepärast, et neil on vähem lihaseid ja rohkem keharasva. Osa alkoholi imendub lihaste kaudu ja eemaldatakse sel moel vereringest, aga rasv ja alkohol lihtsalt ei segune.
Alkoholi ainevahetuses on oma osa ka hormoonidel ja naine, kes joob enne menstruatsiooni algust, näeb, et väiksemal alkoholikogusel on sama toime nagu suuremal.
Kas jookide segamine teeb rohkem purju? Üldiselt mitte.
See, kui purju inimene jääb, sõltub peamiselt sellest, kui palju alkoholi juua, ehkki erandiks on kihisevad joogid. Kui otsustate alustada õhtut klaasi šampanjaga (või vahuveiniga), avab süsinikdioksiid maost peensoolde viiva maolukuti, võimaldades alkoholil kiiremini organismi jõuda ja teil kiiremini purju jääda.
Ehkki ma olen puuviljamahlast loobunud, joon siiski alkoholi. Mitte ainult seepärast, et see mulle meeldib, vaid kuna ma usun, et mõõdukast alkoholitarbimisest võib tervisele kasu olla. Sellest rohkem edaspidi.
Vahepeal tagasi minu mao juurde.
Kui
