igatsesid tema võltsi, flirtivat kõneviisi.
Kirikus pressis Iris end nende kõrvale istuma.
„Ma tulin sinu pärast missale, Ella. Millest sa rääkida tahtsid?”
Ella pilk oli jätkuvalt ette suunatud.
„Tule koos meiega koju ja siis arutame seda.”
„Kas praegu ei saaks rääkida?”
Ella kangestus oma toolil.
„Kõigepealt missa, hiljem räägime.”
Iris oigas, ta keeldus tõusmast, kui preester altari ette astus, ning niheles teenistuse ajal nii palju, et Ella müksas teda küünarnukiga ribidesse.
„Tuled koos meiega takso peale?”
„Ma ei tõsta oma jalga mitte kuhugi, mille omanikuks on Gerry O’Hare. Ta ei ole mingi sõber; nõustab mu abikaasat õlle kõrval oma tarkuseteradega. Kas see polnudki siis Gerry O’Hare, kes soovitas mu imelisel abikaasal võidelda viimse veretilgani, et kõik mult kätte saada? Ta pole mitte taksojuht, vaid isehakanud lahutusekspert.”
„Siis pead kõndima.”
„Sellest pole midagi. Ma jään sellest venivillemist O’Harest niimoodi ainult natuke maha. Kas ta sõidab traktoriga?”
Kui takso oli Roscarbury mõisa tagaukseni jõudnud, marssis Roberta otsejoones esikulaua juurde ja virutas sellele sedeli.
Ma tean, et sa sepitsed midagi. Ma ei luba sul ühtegi lolli plaani täide viia. R.
Iris, kes oli kiire kõndija, jõudis kohale ainult kümme minutit hiljem. Kergelt hingeldades lükkas ta tagaukse lahti.
„Tule siia minu juurde,” hüüdis Ella talle.
Ta oli kingad botaste vastu vahetanud ja pannud pähe vana kübara, et üle aiamaa tara juurde minna. Velvetist kübara alt paistvad lahtised lokid andsid Ellale noorusliku välimuse. Mõnes kohas olid peenrad veel selgelt nähtavad, kuid seal, kus varem olid olnud porgandite ja sibulate vaod, kasvas nüüd segu erinevatest umbrohtudest, kibuvitsast ja nõgesest, mis kõik ahnitsesid endale parimaid mineraale mullast, milles kunagi kasvasid auhinnatud köögiviljad.
„Ma kavatsen asutada kohviku. Siin on hea koht, sest siia paistab terve päeva päike, aga kas sa aitaksid mul natuke koristada, et saaks siia mõne laua ka panna?”
Iris raputas pead.
„Liiga palju tegemist. Pigem paranda purskkaev ära ja paiguta lauad eesaeda. Seal tuleks ainult muru niita ja hekke piirata. Peagi hakkavad õitsema rododendronid ja asalead. See paneb vana maja kenasti särama.”
Nad kõndisid teineteise kõrval mööda lagunevatest hoonetest ning kõledast, külmast ja tühjast küünist. Kui nad kööki astusid, noogutas Roberta Irisele, ning soovist nende juttu pealt kuulata viivitas ta veidi tee keetmisega. Läbi esiku kõndides viskas ta lauale veel ühe sedeli.
Mitte et ma arvaks, et sa oma nõmedate plaanidega kuhugi jõuad, aga päris kindlasti ei luba ma sul tuua Roscarbury mõisa inimesi, kes kõik maatasa trambivad. Iris veedab siin liiga palju aega. R.
„Ehk alustad tagasihoidlikult? Paar lauda. Kataloogides on sellised kokkupandavad müügil. Kui need uhke laudlinaga katta, ei saa keegi aru,” ütles Iris, käed rinnal risti, ja nõjatus vastu kraanikaussi.
„Aga kuhu ma need paigutaks? Maja eesotsas on hommikuti pisut jahe.”
Iris tormas läbi köögi esikusse. Ella järgnes talle, võttis esikulauast möödudes sellel ootava sedeli ja luges seda käigu pealt. Iris pööras külalistetoa ukse linki ning astus sisse.
„Kas see pole alustuseks lausa ideaalne? Paar lauda toa keskele.”
„Mida me siis külalistetoana kasutame?”
„Ella O’Callaghan, sul on üks nädal aega; paremaid ideid meil pole. Ja sa isegi ei kasuta seda tuba. Me peame ainult mööbli ümber paigutama. Seda tasub proovida.”
„Aga kes siia üldse tuleks? See oli rumal mõte.”
Ella kägardas sedeli tihedaks nutsakuks ja surus selle taskusügavusse.
Iris võttis sugulasel tugevasti õlgade ümbert kinni.
„Sa usu mind, kõik hommikumissalt tulevad memmekesed koperdavad kas või iseenda jalgade otsa, et su parimaid serviise näha.”
Ella liikus akna juurde.
„Ma vist ei saa seda teha, Iris. Roberta saaks kreepsu.”
„Mis see Roberta asi on? Sina oled ju see, kes peab iga kahe nädala tagant selle laenuhalduriga kohtuma.”
Ella ei vastanud. Kibuvitsadel oli tugev härmatis; üks punarind lendas oma poegi otsides madalal maa kohal; tänaval teispool põldu hüüdis üks laps oma sõbrale, et too kiirustaks. Purskkaevust putkas mööda rott. Välja minematagi teadis Ella, et hilishommikune päike valgustas ülemise korruse aknaid ja andis neile kuldse helgi.
„Mitte keegi ei tuleks siia,” ütles ta, silmitsedes ametlikuna mõjuvat lämbet tuba, kus olid kõrge seljatoega toolid ja suur lühter, mis tundus väikeses ruumis kohatu. Kirjutuslaud akna all oli asju täis ja tolmune. Keegi oli jätnud paki kirju aknalauale, kus need olid ajaga kolletanud ja kõvaks muutunud. „See maja paistab väljast vaadates jube ja ega seestki parem pole.”
„Paneme siis vastava nime – Vana kohvik.”
Ella lagistas naerda.
„Sa mõtled, et Vana ja tolmune kohvik?”
„See juba läheb,” ütles Iris ning lükkas suure rohelise sametkattega tooli kaminale lähemale.
„Siin on väga palju ämblikuvõrke ja lühtrit peab põhjalikult puhastama. Kuidas me esiuksest sissepääsu korraldatud saame?”
Iris pani käed puusa.
„Sa otsid vabandusi, Ella; me kasutame sissepääsuna Prantsuse uksi maja küljel.”
„Ma ei kannataks välja, kui minust saaks jälle naerualune; minevikus on seda liiga tihti juhtunud.”
Ella põsele veeres üksik pisar.
„Ella, teile on küll kaasa tuntud, aga O’Callaghanid pole kunagi olnud naerualused.”
„Mulle lihtsalt ei meeldi, et keegi oma nina minu asjadesse topib.”
„Siis pead leidma midagi, mida maha müüa, Ella.”
Ella vajus diivanile, nii et selle nahk kriiksus.
„See on lihtsalt üks kodu, Iris; mitte kellelegi ei lähe see korda. See on kahe vana kaagutaja kodu ja siin majas, kus on minevikus vahest liigagi palju juhtunud, ei ole neil teineteisele isegi enam midagi öelda. Mul on kõrini peaga vastu seina jooksmisest. Roberta joob järjest rohkem; igale poole on peidetud pudelid. Kui ta panustaks majasse kas või selle raha, mis tal šerri peale kulub, saaksime ehk oma mure lahendatud.”
Iris istus tema kõrvale.
