jooksul sellele tuulega kandunud tolm, mis segunes kihiti kuivanud, kooruva värviga. Ukseläve nurkadesse olid kogunenud lehed, mis kleepusid seal ämblikuvõrkudesse. Sellel polnud tähtsust; Roscarbury esiust ei avatud kunagi.
Kui Roberta tuppa tuli ja radiaatori soojemaks keeras, tõmbus Ella aknast eemale. Radikas sahises vaikselt ning selle kuiv soojus pitsitas teda kõrist. Nördimusest ägestudes, sest kütmisest hakkas tuba kergelt haisema, ohkas ta valjusti. Ta ei saanud tagatuppa minna, sest seal oli nii külm, et õuepoolset seina kattis õhuke jääkiht.
Ta märkas seda naist üle muru järve poole rühkimas, juuksed silme ees rippumas ja samm kohmakas. Ella liikus aknast kaugemale, lülitades käigu pealt radiaatori täiesti välja. Esikus ta peatus, et lugeda punast sedelit.
Telli lihunikult veiseliha. Meil on õunakoogi jaoks sibulaid ja koort vaja. Ütle Irisele, et ta lõpetaks oma räpase suitsuga maja saastamise. R.
Ella teevesi kees juba, kui Roberta külalistetoast välja koperdas, peatudes korraks oma kepi najal, et veenduda, kas tema jäetud sedel on ära võetud, ning kägardada kokku Ella kiri, et see esiku prügikasti visata.
Võtnud kapist oma roosimustrilise teekannu koos samasuguse tassi ja alustassiga, sättis Ella need kandikule. Segades keevat vett nii ägedalt, et kann lausa kõrvetas, küünitas ta ühe käega karbi järele, millel oli silt „Ella tee”.
Roberta seisis tema kõrval ja asetas oma teekannu aeglaselt gaasipliidile. Ta patsutas pingul krunni kuklas ning ümises omaette viisikest.
Sättinud portselanist teekannu kandikule koos väikese piimakannu ja teelusikaga, millel oli kolm suhkrukuubikut, kõndis Ella õest mööda ja köögist välja.
Nad ei rääkinud sõnagi, kuid see polnud haruldane: kaks õde ei olnud omavahel juba aastakümneid ühtegi sõna vahetanud. Need, kes õdesid tundsid, olid väga teadlikud tihkest ja sügavast, vankumatust külmusest, mis neid lahutas. Kunagi oli see andnud põhjust tohututele arutlustele, kuid aastate möödudes inimeste huvi õdede O’Callaghanide intriigide vastu taandus.
Teel esikust läbi lajatas Ella lauale vastuse.
Sina loobu alkoholist ja ma ütlen Irisele, et ta suitsetamise maha jätaks. Sead võivad ka lendama hakata. E.
Ta sättis end külalistetoas mugavalt istuma ja rüüpas teed. Joogi kuumus soojendas teda ning ta keeras elektrisoojuse täielikult nulli. Ta kuulis, kuidas Roberta köögis enda järelt koristades toimetas: iga kruus ja taldrik käis oma kohale ning tema toiduained sildiga „R” olid eraldi kappi korralikult ära pandud. Ella veetis aega külalistetoas, sest tol hommikul oli see terve maja kõige soojem tuba. Kastanipuust laual seisid õdede raamitud fotod, võidunud tolmust määrdunud. Need olid õnnelikud ajad, kui nad maja ees murul tennist mängisid ning mere ääres päevapikkuseid piknikke pidasid. Ainult kahte pildiraami puhastati regulaarselt: seda, kus oli ülesvõte nende ema ja isa laulatusest, ning fotot Ella O’Callaghani ja Michael Hannigani pulmapäevast.
Ella puudutas pildi klaasi, meenutades seda sooja suvepäeva, kui nad olid vande andnud. Koguduse poole pöördunud, helkiv valgus tema virmalistevärvides Weissi prossi kividel, ennustasid esireas istujad neile õnnelikku ja kestvat kooselu. Väike, aga väga peen, kujutas tema pross endast suurte briljantsete valgetest vääriskividest kroonlehtedega lillekobarat. Lillede vahelt paistsid väiksemad, õrnalt värvilised ja sädelevad virmalistena küütlevad kivid. Ta oli valinud selle prossi, sest see oli esimene, mille tema isa oli emale kinkinud.
„Noor ja loll,” pomises Ella, pühkis kannatamatult seelikusabaga klaasi ning asetas siis raske hõbedast raami ettevaatlikult oma kohale. Ta märkas võõrast, kes passis eesukse juures. Kannatamatult ohates pistis ta pea külalistetoa Prantsuse uste vahelt välja.
„Kas te olete siin töö asjus?”
„Mis töö?”
„Tulge sisse; majas tekib tõmbetuul, kui ust lahti hoida. Ma otsin kohvikusse abilist. Jumal näeb, et üks töökas kätepaar kuluks mulle väga ära. Kas te olete huvitatud?”
Ella O’Callaghan astus tagasi, et ta saaks külalise täies pikkuses üle vaadata. Naine nägi kena välja. Tema tormakamad aastad olid kahtlemata juba seljataga ning paistis, et tal on arukas pea õlgadel. Tema teksad olid liigsest pesemisest kulunud ning juuksed temaealise naisterahva kohta liiga pikad; need tuleb patsi siduda.
„Proua, ma ei otsi tööd. Ma olen puhkusel. Kas kohvik on avatud? Postkontoris ütles üks naine, et siin on väga hubane.”
„Suurt reklaami polegi vaja, kui mul on Muriel Hearty. Te tulite liiga vara. Ma sain alles koogid ja kuklid ahjust välja ning lauad pole veel kaetud. Üks tüdruk linnast lubas sellel nädalal abiks käia, kuid ta on plehku pannud: N11 maantee lähedal asuva uhke hotelli koristamise eest saab rohkem raha.”
„Ma võin aidata.”
Debbie hääl kõlas liiga kõrgelt, kui ta närviline oli.
Ella näppis põllepaelu, tema põsed muutusid piinlikkusest punaseks.
„Seda pole vaja. Ma saan ilusti hakkama, ainult paar lauda. Andke mulle tunnike aega, ehk vähemgi.”
„Kui te nii ütlete. Ma olin suvevaheaegadel kohalikus söögikohas ettekandja. Muidugi on sellest nüüd üsna palju aega mööda läinud, aga sellega on nagu jalgrattasõiduga, eks ju?”
Ella tõmbas näo krimpsu, nagu oleks tal kõrvetised.
„Te olete väga lahke, et seda pakute. Aga ainult täna hommikul, eks. Minu nimi on Ella. Ella O’Callaghan.”
Ta sirutas käe ja surus teisel naisel tugevalt kätt.
„Ameerikast?”
„Jah, Deborah Kading; kutsu mind Debbieks.”
„Roscarbury kohvik on avatud olnud ainult paar nädalat. Ainult paar külalistetuppa paigutatud lauda, aga meil läheb päris kenasti. Kui ma ainult tubli abilise leiaksin, siis võiks lausa imet teha.”
Ta kõndis üle toa ja lükkas seal lahti rohmaka kreemja ukse. Seinad olid tuhmunud kuldsed ning lühter rippus madalal, nelja väikese pitslinikuga kaetud laua kohal. Ajaga sooneliseks muutunud nahkdiivan oli lükatud eendakna vastu; mühklikud tugitoolid tõkestasid kaminaesist.
„Siin näeb lihtne välja, aga toit on hea ja teise tassi kohvi saab maja kulul; daamidele, kes missalt tulevad, sobib see hästi.”
Deborah kõndis raskete kuldsete brokaatkardinatega külgakna juurde, kust paistsid rododendronid.
„See on väga armas koht.”
„Tänan sind,” ütles Ella vaikselt ning liikus kiiresti puhvetkapi juurde. „Kõik vajaliku leiad sa siit. Teed ja kohvi serveerime me ainult parimatest portselannõudest. Need kuulusid mu emale. Ma pole kindel, kas talle meeldiks, et Rathsorney naised neid iga päev kasutavad, aga eesmärk pühitseb abinõu. Igale lauale läheb kolm komplekti. Ma olen köögis. Kui sul on abi vaja, siis hõika,” ütles Ella ja kõndis põllepaelu pinguldades graatsiliselt toast välja.
Puhvetkapi uks oli nii jäigalt kinni, et Deborah pidi seda sikutama; avanedes pahvatas tema ümber magusa mahagoni järele lõhnav tolmupilv. Portselantasside ja -alustasside kuhjad olid kenasti kompaktselt paigutatud, nende kõrval asusid taldrikud. Igaühte kaunistasid lillad või sinised jämedate vartega takjad, mis vastandusid taldrikute õrnadele ringjatele mustritele. Ta
