ei saanud oma põrgulikku kuulujuttude rääkimist lõpetada ja tema isale järele joosta.
Ella oli nende tellimused lõpetanud ning kirjutanud härra Weissile traagilisest õnnetusest, mille tõttu O’Callaghanid Roscarbury mõisast rohkem prosse ei telli.
Kuu hiljem oli Muriel Hearty mööda sissesõiduteed Roscarbury poole kiirustanud, taas kord pööraselt erutunud. „Siin on veel üks karp!” oli ta karjunud.
Isegi Muriel Hearty vaikis, kui Ella pakikese lahti rebis ja leidis seest mitte ühe, vaid kaks lummavat musta prossi. Karbi külge oli kinnitatud elegantne ja väärikas kaastundeavaldus. Ella võttis ka teise pruuni karbi välja ning vaatas mõlemat prossi. Tookord oli Roberta keeldunud enda ehet vastu võtmast. Kuigi Ella noil päevil enam oma prossi ei kandnud, leidis ta pärast oma vanemate surma veel terve aasta selles lihtsas mustas lillekujulises ehtes lohutust.
Lükanud karbi sahtli põhja, tõmbas ta selga raske mantli. Peatunud esikus, et võtta käekotist väike peegel, pingutas ta sellesse vaadates silmi. Ta puuderdas hoolikalt nägu, surus puudripadja kortsudele oma silmade all ja kaotas need ebatasasused hetkeks, nii et ta nägi välja samasugune nagu nooruspäevil oma suurte, mõne sõnul kurbade silmadega.
Ta sulges enda järel pauguga tagaukse, lehvitas Irisele ja kõndis käiku aeglustamata kiiresti tagaaia kaudu sissetallatud rajale, mis viis üle kahe põllu ja läbi metsa surnuaiale.
Ta kõndis kiiresti paremat kätt jäävate väikeste platside poole. Raputades pead, nii et pisarad ei saanud võimalust voolama hakata ja tema nägu üles paistetada, pöördus ta üksiku küpressipuu all oleva väikese hauakünka juurde. Kunagi oli Carrie haud asunud eraldatuna surnuaia kaugemas otsas, kuid nüüd viisid sissetallatud rajad peaaegu tervel aakril laiuvale kalmistule sängitatud lahkunute puhkepaikade juurde.
Nagu alati, voolas temast üle kärsituselaine. Ta kõndis kiiresti minema, voltides poekotti lahti. Ta aeglustas sammu alles siis, kui oli jõudnud surnuaia müüri äärde rohtukasvanud rajale. Nad olid abielus olnud kaks aastat. Ta kõndis aeglaselt mööda rada ning jäi mehe haua ääres seisma, kummardudes, et lihtsa puust mälestustahvli pealt tolm ära pühkida.
Ajanud end sirgu, märkas Ella koera, kes tõstis jalga vastu poodnik McDonaldi haual olevaid kunstlilli. Iris laskis sellel koeral kogu aeg ringi hulkuda; ta peab Irisele ütlema, et edaspidi tuleb koera hoida ketis.
Neljas peatükk
Bowling Green, märts 1968
Kui Rob Kading hoovi sisse keeras, nägi ta verandaust avanemas. Astunud autost välja, kummardus ta, et tõmmata püsti vaarikavarsi toestav pulk, ning lehvitas teispoole tänavat vanake Haussmanile. Ta pani kohvri selle tavalisele kohale ukse juurde, hüüdis hellalt Agnest ning läks kööki. Üllatunud sellest, et laud polnud veel õhtusöögiks kaetud, hüüdis ta söögituppa minnes naist uuesti.
Ta lasi oma nahast kellarihma lõdvemaks ja kontrollis, kas käekell näitab söögitoa kellaga sama aega, ning asetas seejärel ajanäitaja ettevaatlikult kaminasimsile. Kuulnud verandalt kergeid samme, hüüdis ta täiesti veendunult: „Aggie.”
„Härra Kading, siin on Moira Rochdale. Nii rumal minust, aga ma tahtsin teada, kas Agnesega on kõik korras. Ta ei tulnud täna lilleseade kursust õpetama.”
„Moira, ta on vist välja läinud. Ma alles jõudsin töölt koju. Võib-olla kutsuti teda kuhugi?”
Moira Rochdale nihkus lähemale.
„Daamid olid väga pettunud. Agnes ei käitu tavaliselt niimoodi. Ta on väga usaldusväärne. Tavaliselt,” lisas ta vaikselt.
Rob Kading ei kuulanud. Ta märkas, et naise vihmamantel ja käekott olid riidenagist kadunud.
„Härra Kading, kas kõik on korras?”
„Mu naisel on ilmselt mingi tähtis kokkusaamine. Ma ütlen edasi, et sa muretsesid ta pärast,” ütles ta ning juhatas Moira Rochdale’i täidlase kogu uuesti verandale. Rob Kading ei teadnud, miks, kuid tal oli väga veider tunne. Teda läbistas murelikkusest tekkinud iiveldus ning see ei läinud üle. „Saan ma su koju viia, Moira?”
Moira Rochdale edvistas nagu plika, keda esimest korda kohtama kutsutakse.
„Pole sugugi vaja, jalutuskäik teeb mulle head; sul on kindlasti palju tegemist.”
Ta hakkas mööda tänavat minema ning Rob hüppas autosse ja veeres vabakäigul mööda kallakut Nancy maja juurde.
Nancy Slowcum jõi teed ja luges parajasti Ladies’ Home Journal’i teist lehekülge, kui Rob sisse tormas.
„Kas ta on siin?”
„Kes?”
„Agnes – tema kott ja mantel on kadunud, kas sa tead, kus ta on?”
„Võib-olla sõitis bussiga kuhugi; ega sellepärast pole vaja paanitseda.”
Rob vajus köögilaua kõrvale toolile.
„Ta on viimasel ajal väga imelikult käitunud. Nancy, mis temaga lahti on?”
„Ta on väsinud, Rob, kas sa selle peale pole tulnud?”
„Ta on õnnetu, elab ennast kogu aeg Debbie peal välja.”
„See läheb mööda.”
„Ta ei öelnud, et kavatseb täna kuhugi minna.”
„Anna talle natuke aega. Kas naine ei või oma igapäevarutiini natuke muuta, ilma et kohe politsei kutsutakse?”
Rob hüppas püsti. „Kus Debbie on? Kas ta ei olnud täna koos sinuga?”
„Ei, teisipäeviti ei ole ta kunagi minuga. Võib-olla otsustasid nad hetke ajel koos Agnesega midagi ette võtta?”
Rob naeris valjusti. „Sa tead, Nance, et Agnes ei ole võimeline mitte midagi hetke ajel ette võtma. Kõigepealt pean ma leidma Debbie.” Ta läks vastust ootamata ukse poole.
„Tõenäoliselt ta mängib oma toas; Debbie on seda viimasel ajal tihti teinud.”
„Kas sa tuled minuga kaasa, Nance?”
Naine sirutas end ja puudutas Robi käsivart. „Kõik saab korda, Rob, võib-olla tahab ta ainult natuke hingamisruumi.”
„Ta on sinuga rääkinud. On ju?”
Nancy sahmerdas natuke ja sulges nende järel köögiukse. Ta ei vastanud Robile ja kui ta autosse juhi kõrvalistmele istus, tõstis ta käe, andmaks märku, et Rob rohkem ei küsiks. „Otsime Debsi üles,” ütles ta.
Debbie kiikus väraval ja ootas, et ema või isa tagasi tuleks. Kui ta nägi, et isa töölt koju jõudis, eeldas ta, et ema on juba tagasi. Nähes aga Robi sama kiiresti minema ruttamas, hakkas ta muretsema ja jäi ootama.
„Emmet
