kummardus mumifitseerunud keha kohale, et kõik sünged detailid pildi peale saada. „Selle deemoninäoga näeb ta välja nagu tupilak.”
Jäämehe huuled olid kui kitsad triibud, mis olid kõvasti kokku kuivanud ja lõualuudele pinguldunud. Näis, nagu oleks ta surnud mingis hüsteerilises ja raevukas naerukrambis, mis oli ta hambad irevile ajanud ja huuled naha küljest ära rebinud.
„Kas öösel on siin väga pime?” küsis Matthew.
Ulrik ja Malik vaatasid mõlemad talle otsa. „Ei ole,” ütles Ulrik. „Lumi annab valgust ja praegusel aastaajal ei ole päikest vaid väga lühikest aega näha.”
Matthew noogutas. Lumi. Selle peale ei olnud ta mõelnud. Aga ta ise poleks tahtnud magada seal selle surnu juures, mis sest, et öösel oli peaaegu valge.
Malik kõhutas jäisel lumel, et haarata fookusesse jäämehe kuivetud jalad valgel pinnal.
Ta vaatas üle õla. „See on puhas kuivanud liha. Fuck, kui rõve.”
Ta naeris õrritavalt. „Neid jalgu oleks pidanud vaalarasvaga määrima, siis oleksid nad ikka veel ilusad.”
Matthew ohkas ja pööras pead raputades fotograafile selja ning läks helikopteri juurde.
Ta seisatas teadlaste ees. „Vabandage. Kes teist muuseumist on?”
„Mina,” vastas üks keskmist kasvu keskealine mees. Matthew ei saanud eriti aru, kas ta nägi välja rohkem taanlase või gröönlase moodi. Pealegi polnud sel mingit tähtsust. Geneetiliselt olid skandinaavlased ja inuitid aastasadade jooksul segunenud. „Võin ma natuke küsida leiu kohta?”
„Jaa, jaa, arvan, et küllap me räägime hiljem põhjalikumalt.” Ta suges oma tihedat hallisegust habet. „See kujutab endast unikaalset leidu.”
„Jah, seda ma teada tahangi. Kui unikaalset?”
Mees ajas selja sirgu. „Minu teada pole leitud ühtegi mumifitseerunud skandinaavlast viikingiajastust. Muidugi on rabalaibad ja skeletid, kuid need ei ole olnud mumifitseerunud ja see on üsna määrava tähtsusega. Siin on muumia nahk, luud ja võib-olla isegi maosisu hästi säilinud ja see on unikaalne.” Ta tõmbas hinge, kuid väljendas kogu oma kehakeelega, et ei ole veel lõpetanud. „Oled sa midagi kuulnud Tirooli Ötzist? See siin on analoogiline. Me saame selle leiu kaudu hindamatuid teadmisi, kuid enne peame me teda uurima. Aga siiski peab kibekärmesti tegutsema, et andmed kaduma ei läheks. See on ainulaadne leid kogu Põhjalas, võib-olla isegi kogu maailmas.”
„Niisiis on kindel, et tegemist on mõne Lääne-Gröönimaa viikingiaegse skandinaavlaste asula elanikuga?”
„Ma arvan nii. Me ei ole aga saanud veel analüüsimiseks proove võtta, sest peame politsei eksperdid ära ootama, aga ilmselt leiavad kõik meie oletused ja väited kinnitust. Ma arvan nii, aga muidugi veel ei tea.”
„Kui see leid sarnaneb Ötziga, siis tähendab see, et võis juhtuda midagi traagilist, et ta niiviisi üksinda sellesse prakku sattus?”
„Kas sa arvad, et tegemist võis olla mõrva või võitlusega?”
„Jah, midagi taolist.”
„Ma ei ole tuvastanud tema juures midagi sellist, aga seda ei saa kindlalt välistada. Me ju teame, et Gröönimaa skandinaavlased kadusid oma arvukatest asulatest jäljetult pärast seda, kui nad olid siin umbes 500 aastat elanud, nii et arvatavasti juhtus midagi. Kui see mees pärineb selle ajastu lõpust, siis just sõjariista tekitatud haav või tema mao sisu võib juhtida meid skandinaavlaste kadumise küsimuses olulistele järeldustele.”
„Nii et ta võidi tappa?”
„Jah, ta võidi tõepoolest tappa.”
Päike seisis kõrgel Atlandi ookeani kohal, kui Matthew tagasi oma korterisse jõudis. Malik ja tema viidi kiiresti lennujaamast koju, et nad saaksid kogu materjali rahulikult läbi töötada. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel hommikul, et fotod ja artiklid kiiresti netti üles panna. Artiklit kirjutades tundis Matthew kehas kripeldust. Seda tunnet polnud tal ammu olnud. See meenutas aega, kui ta sai viimase nelja eksami eest kõrgeima hinde, või seda päeva, kui ta sai teada, et Tine on rase. Tunda endas ehtsat elu. Nüüd tundis ta seda jälle. Peaaegu samamoodi. Enne järgmise päeva õhtupoolikut loevad ajakirjanikud, ajaloolased ja arheoloogid tema artiklit või kuulevad leiust tänu tema artiklile. Viimase viikingi ülestõusmine. Gröönimaa jääst ilmus lagedale üle 600 aasta vanune viiking. Tema punased juuksed ja kulunud põhjapõdranahk olid kõik, mis ta sajandite tagant kaasa tõi. Teadlaste sõnul on see mumifitseerunud mees nii heas seisus, et võib anda teavet Gröönimaa skandinaavlaste ja viikingite igapäevaelu kohta ning ka selle kohta, miks skandinaavlased kadusid Gröönimaalt pärast rohkem kui 400-aastast elu paikse kogukonnana. Kas oli sõda või oli neil puudus eluks vajalikust, mis sundis neid tagasi pöörduma tihedamalt asustatud Skandinaaviasse? Ja mida me teame muistsetest skandinaavlastest Ameerikas?
Kohe, kui artikkel oli saadetud, lõi Matthew oma sülearvuti kaane plaksuga kinni ja vajus diivani seljatoe najale. Ta haaras taldriku, millel oli šokolaadiga näkileib, selle oli ta valmis sättinud juba enne kirjutama hakkamist.
See oli üks Tine lemmikutest. Näkileib. Paksu võikihi ja heleda šokolaadiga. Esimestel kooseluaastatel sõitsid nad palju jalgratastega ringi ja Tine võttis alati näkileiba kaasa. Nad sõitsid tihti ühe valge mõisahoone juurde, mille tagant aiast viis edasi pikk metsarada. Tinel oli roheline ratas esiratta kohale sätitud valge korviga. Seal hoidiski ta näkileiba ja vett.
Näkileib ragises hammaste all. Kuiv, pehme ja magus. Ta tahtis, et ta saaks Tinele öelda, kui väga ta teda armastab. Korralikult välja öelda. See ei olnud just tema tugevaim külg. Lähedus ja avatus.
Ta võttis viimase ampsu ja heitis pilgu sigarettidele.
KUUES PEATÜKK
NUUK, 9. AUGUST 2014
Öösel oli tuul pöördunud ja üle Nuuki laotus tihe hommikuudu. Nähtavus oli umbes kümme meetrit. Põhja-Atlandi hall uduloor mattis kõik enda alla, kinnitus tihkelt majade ja mägede külge ja sulandus viimaks külmaks vineks taevas.
Kõik oli udusse mattunud. Kaugusesse hajunud. Nii meri kui ka mäed, mida Matthew oma korteriaknast kogu aeg näinud oli.
Ta tõmbas suitsu ahnelt kopsudesse, ootas hetkekese, enne kui mahvi udusse pahvatas. Kui ta mõne kuu eest Nuuki kolis, oli kõigepealt vaja eluase leida, kuid ühtegi vaba korterit ei olnud ja ta sai endale viimaks üüripinna ühte hallikaskollasesse majja kolmandale korrusele, kus tubades olid suured aknad. Korteris oli juba mõni mööbliese ja ta otsustas kiiresti selle kasuks, kuna kõik vajalik ja rohkemgi veel oli olemas. Kaks magamistuba ja üks elutuba, kust avanes ilus vaade Lõuna-Nuukile ja võis pilgu merele ja kaugematele mägedele suunata ning kesklinn oli vaid viie minuti kaugusel.
Ta nipsas suitsukoni minema ja vaatas selle aeglaselt allapoole keerlemist, astus sammukese tagasi ja pani rõduukse kinni, enne kui magamistuppa teki alla läks. Ta korjas oma nutitelefoni põrandalt üles ja vaatas kella. See oli vaid pool kaheksa, kuid kodus Taanis oli kell pool kaksteist. Kodus. Võib-olla oli Nuuk nüüd tema kodu. Tal oli tähtajatu töö, kuna kodus polnud õieti kedagi, kes oleks teda oodanud. Ta tegi oma meiliboksi lahti ja vaatas uued meilid üle. Artikli oli ta toimetajale saatnud hilja õhtul, et nad saaksid selle hommikul vara onlainis avaldada, kui kõik korras on.
Sõnum oli üsna lühike. Võimas.
