Kaotada pole midagi. Ли Чайлд

      ÜKS

      Päike ei paistnud kaugeltki nii palavalt, nagu ta seda mõnikord oli tunda saanud, aga siiski küllalt palavalt, et ta oleks uimane ja sassis. Ta oli väga nõrk. Ta ei olnud kolm ööpäeva midagi söönud ega kaks ööpäeva lonksugi vett joonud.

      Mitte nõrk. Ta oli suremas ja teadis seda.

      Silme ette kerkivail piltidel kippus kõik minema kanduma. Jõevool sikutas aerupaati, mis pingutas kõdunenud köit, tiris, venitas ja tõmbas ennast lõpuks lahti. Tema vaatas seda kõike otsekui väike poiss, kes paadipõhjas istub ja vahib pärani silmi abitult kaugenevat kallast ning paadisilda.

      Või kergelt tuules õõtsuv tsepeliin, mis masti küljest kuidagi lahti pääseb ja aeglaselt üles ning eemale kandub, gondlist vaatab aga poisike alla maa peale, kuis pisikesed kogud talle järele vahivad ja kätega vehivad, näod murelikult üles pööratud.

      Siis need pildid haihtusid, sest korraga tundusid sõnad piltidest tähtsamad, mis oli absurdne, sest ta polnud varem kunagi sõnade vastu huvi tundnud. Kuid ta tahtis enne surma teada saada, millised sõnad on tema sõnad. Millised neist käisid tema kohta? Kas oli ta mees või poiss? Mõlemat moodi oli teda nimetatud. Ole mees, oli mõni talle öelnud. Poiss ei ole süüdi, kinnitasid teised. Ta oli piisavalt vana, et hääletada, tappa ja surra, mis tegi temast mehe. Ta oli liiga noor, et juua, isegi õlut, mis tegi temast poisi. Oli ta vapper, oli ta arg? Teda oli nimetatud mõlemat moodi. Tema kohta oli öeldud „rahutu”, „segaduses”, „tasakaalutu”, „pettekujutelmadest vaevatud”, „traumaatiline” ja „hingedelt maas”, millest kõigest ta sai aru ja oli öelduga nõus, välja arvatud „hingedelt maas”. Kas ta pidi siis olema hingedel? Nagu uks? Võib-olla inimesed olidki uksed. Võib-olla käisid asjad neist läbi. Võib-olla nad paukusid tuule käes. Ta juurdles küsimuse üle pikalt ja lõi siis nördinult rusikaga õhku. Ta oli nagu narkotsijanus teismeline.

      Mis oligi täpselt see, mis ta pooleteise aasta eest oli olnud.

      Ta langes põlvili. Liiv oli vaid poolenisti nii kuum, kui see tema teada olema pidanuks, aga piisavalt, et tema külmatunnet leevendada. Ta langes kõhuli maha – kurnatuna, viimne jõuraas ära kulutatud. Ta teadis kindlalt, nii kindlalt kui üldse midagi teada võis, et kui ta nüüd silmad sulgeb, siis ei ava ta neid enam iial.

      Kuid ta oli väga väsinud.

      Nii kohutavalt, kohutavalt väsinud.

      Rohkem kui poiss või mees kunagi varem.

      Ta sulges silmad.

      KAKS

      Eraldusjoon Hope’i ja Despairi vahel1 oli täpselt selline: joon teel kohas, kus ühe linna asfalt lõppes ja teise oma algas. Hope’i teedeosakond kasutas tihedat ja tumedat, siledaks rullitud asfalti. Despairi munitsipaaleelarve oli väiksem. See oli selge. Nemad olid konarliku teepõhja kuuma bituumeniga üle valanud ja sellele halli killustikku peale valanud. Kahe teekatte kohtumiskohal oli tollilaiune vagu eikellegimaad, täidetud musta kummipuruga. Paisumisvaru. Piir. Eraldusjoon. Jack Reacher astus sellest paraja varuga üle ja sammus edasi. Ta ei pööranud joonele mingit tähelepanu.

      Kuid hiljem meenus see talle. Hiljem suutis ta seda meenutada kuni pisiasjadeni.

      Hope ja Despair asusid mõlemad Colorados. Reacher viibis Colorados, kuna ta kahe päeva eest oli viibinud Kansases, ja Colorado asub Kansase kõrval. Ta oli teel edelasse. Ta oli olnud Maine’is asuvas Calais’s ja võtnud seal nõuks läbida manner diagonaalselt, Kaliforniasse San Diegoni välja. Calais oli kirdesuunal viimane suurem asula, San Diego edelasuunal. Atlandi ookeani äärest Vaikse ookeani äärde, külmast ja niiskest kuuma ning kuivani. Kus sõitsid bussid, sõitis ta bussiga, ja kus ei sõitnud, seal pöidlaküüdiga. Kus küütijaid ei olnud, seal kõndis ta jala. Hope’i oli ta saabunud pudelrohelise Mercury Grand Marquis’ juhi kõrvalistmel, juhikohal istus aga pensioneerunud müügimees, kes kunagi müütas nööpe. Hope’ist välja läks ta jalgsi, sest tol hommikul ei sõitnud läände Despairi poole kedagi.

      Ka seda tõika mäletas ta hiljem hästi. Ja imestas, miks ta ei imestanud, miks.

      Oma suurejoonelisest diagonaalprojektist oli ta pisut kõrvale kaldunud. Ideaalvariandis pidanuks ta otse edelasse New Mexico suunas liikuma. Kuid ta ei olnud plaanide suhtes pedant ja Grand Marquis oli olnud mugav masin ning vanahärra pidi kindlasti just Hope’i minema, kus tal oli kolm lapselast üle vaadata, enne kui Denverisse edasi sõidab, kus oli veel neli. Reacher oli rahulikult kuulanud mehe perekonnajutte ja otsustanud, et selline hambaga marsruut – enne läände ja siis lõunasse – on täiesti vastuvõetav. Võib-olla ongi kolmnurga kaks külge huvitavamad kui üks. Ja siis oli ta Hope’is kaarti vaadanud, näinud, et veel seitseteist miili lääne pool asub Despair, ega olnud suutnud kiusatusele vastu seista. Ta oli sellise teekonna paar korda elus metafoorselt läbi teinud. Nüüd otsustas ta selle ära teha otsesõnu, sest võimalus selleks lebas tal otse jalge ees.

      Ja sedagi mäletas ta hiljem.

      Tee kahe linna vahel oli nöörsirge kaherealine. Lääne suunas hästi kergelt ülesmäge. Ei midagi erakordset. Colorado see osa, kus Reacher praegu viibis, oli üsna tasane. Nagu Kansas. Aga Kaljumäed kõrgusid silmapiiri kohal, sinised, massiivsed ja uduvinesse mähkunud. Nad tundusid väga lähedal olevat. Ja siis korraga enam ei tundunud. Reacher jõudis madala seljandiku harjale ja mõistis, miks ühe linna nimi oli Lootus ja teise nimi Meeleheide. Sada viiskümmend aastat enne teda läände rühkinud asunikud ja kolonistid olid peatunud kohas, mille nimeks sai Hope, ja arvanud, et viimane suur takistus nende teel on käeulatuses. Siis pärast päevavõi nädala- või kuupikkust peatust olid nad edasi liikunud, jõudnud sama seljandiku harjale ja näinud, et Kaljumägede ilmselge lähedus oli olnud vaid kuri topograafiline trikk. Optiline illusioon. Valgusemäng. Seljandikult vaadatuna oli suur mägedemüür taas kaugel, lausa kättesaamatult kaugel, selle ees laius veel sadade miilide kaupa lõputut tasandikku. Võib-olla tuhandete miilide kaupa, ehkki ka see oli illusioon. Reacher oletas, et tegelikult on esimesed märkimisväärsed tipud paarisaja miili kaugusel. Tubli kuu aega rasket teekonda jalgsi ja muulavankritega läbi üksluise puutumatu maastiku või mööda juhuslikke vankriroopaid, mis võisid olla mitukümmend aastat vanad. Halval aastaajal võib-olla kuus nädalat kõva rassimist. Kõiki asjaolusid arvestades mitte just katastroof, kuid kindlasti kibe pettumus; piisavalt raske obadus, et paisata murelikud ja kannatamatud hinged kahe silmapiirile heidetud pilgu vahel lootusest meeleheitesse.

      Reacher lahkus Despairi krobeliselt maanteelt ja kõndis üle koorikusse kuivanud savise pinna umbes autosuuruse pealt lameda kaljupangani. Ta vinnas ennast üles ja heitis kivile pikali, käed pea all ning pilk taevasse pööratud. Taevas oli helesinine ja kaetud õhuliste pilvetriipudega, mis võisid olla üle kontinendi lendavate öiste lennukite kunagised aurusabad. Vanasti, kui ta veel suitsetas, oleks ta sellisel hetkel ajaviiteks sigareti läitnud. Kuid enam ta ei suitsetanud. Suitsetamine tähendas vajadust kanda kaasas vähemalt üht suitsupakki ja tikutoosi ning Reacher oli juba ammu lõpetanud nende asjade kaasavedamise, mida ta ei vajanud. Tal polnud taskus muud kui paberraha, kehtivusaja ületanud pass, pangakaart ja kokkupandav hambahari. Ja ka kuskil mujal ei oodanud teda mingi varustus. Ei mingit konteinerit kuskil kauges linnas, ei midagi sõprade pool varjul. Ta omandus koosnes asjadest tema taskus, riietest tema seljas ja saabastest tema jalas. See oli kõik ja sellest oli küllalt. Kõik, mis ta vajas, ja ei midagi sellist, mida ta ei vajanud.

      Ta tõusis püsti ja ajas ennast kivi otsas kikivarvule. Tema selja taga asus umbes kümnemiilise läbimõõduga veidi kausjas tasandik, Hope’i linn enam-vähem selle keskel, umbes kaheksa miili tagapool, koosnedes võib-olla kümnest kvartalist telliskivihoonetest ja nende ümber laiali pillatud majadest, taludest, lautadest ja teistest puust ning lainelisest plekist hoonetest. Koos moodustasid

Скачать книгу