kõigil on abipolitseiniku õigused,” kostis politseinik. „Eriti sellel, kelle te äsja pikali sirutasite.”
Ta võttis uuesti mõlema käega püssist.
„Enesekaitse,” ütles Reacher.
„Seda rääkige kohtus,” lausus võmm.
Reacheri selja taha tulnud mees tõmbas ta käsivarred tagasi ja pani randmed raudu. Meeste eestkõneleja avas patrullauto tagumise ukse ja seisis selle kõrval nagu hotelli uksehoidja takso juures.
„Istuge autosse,” ütles politseinik.
Reacher seisis ja kaalus oma võimalusi. See ei võtnud kaua. Tal ei olnud mingeid võimalusi. Tal olid käed raudus. Tal oli keegi kolme jala kaugusel selja taga. Kaheksa jala kaugusel ees oli tal politseinik. Kolm jalga politseinikust tagapool oli veel kaks tüüpi. Pumppüss oli mingit sorti Mossberg. Ta ei näinud mudeli numbrit, kuid pidas firmast lugu.
„Autosse,” kordas politseinik.
Reacher liikus edasi, läks kaarega ümber avatud ukse ja surus ennast selg ees sisse. Iste oli kaetud paksu vinüüliga ja ta libises sellel kergelt. Põrand oli kaetud mummulise kummiga. Turvasein oli läbipaistvast kuulikindlast plastist. Iste lühike. Käed selja taga raudus oli istumine ebamugav. Ta toetas ühe jala vasakule ja teise paremale põrandakõrgendusele. Oletades, et hakkab istmel hüplema.
Võmm tuli tagasi juhiistmele. Vedrustus vajus tema raskuse all. Pani Mossbergi kabuuri tagasi. Lõi ukse kinni, tõmbas käigukangi sõidurežiimile ja andis järsult gaasi. Reacher lendas vastu seljatuge. Siis peatus juht sama järsult stoppmärgi ees ja Reacher paiskus ette. Ta jõudis ennast pöörata ja võttis plastseina hoobi vastu õlaga. Võmm kordas protseduuri järgmisel ristmikul. Ja ülejärgmisel. Kuid Reacherit see ei morjendanud. Ta oli seda oodanud. Vanasti, kui ta ise istus juhiistmel ja keegi teine tagaistmel, oli ta sõitnud samamoodi. Ja see oli väike linn. Politseijaoskond ei saanud olla kaugel.
Politseijaoskond oli restoranist neli kvartalit lääne ja kaks lõuna pool. See oli leidnud peavarju järjekordses üksluises telliskivihoones tänava ääres, mis oli piisavalt lai, et võmm võiks parkida ninaga poolviltu vastu kõnniteeserva. Seal seisis teinegi politseiauto. Mis oli kõik. Väike linn, väike jaoskond. Hoonel oli kaks korrust. Võmmide jagu oli esimene. Teisel asus linnakohus. Reacher oletas, et keldris on kongid. Teekond valvelauani möödus vahejuhtumiteta. Ta ei skandaalitsenud. Polnud mõtet. Linnas, kus eraldusjooneni oli ühes suunas kaksteist miili ja teises võib-olla rohkemgi, ei olnud jalamehest põgenikul mingit šanssi. Valvelauas istus patrullpolitseinik, kes võinuks olla tema vahistaja väikevend. Sama suur ja sama kehakuju, sarnane nägu, sarnased juuksed, ainult veidi noorem. Käerauad võeti maha, ta andis ära kõik, mis tal taskus oli, samuti kingapaelad. Rihma tal ei olnud. Ta eskorditi keerdtrepist alla ja pisteti kongi, mis oli ühtepidi kuus ja teistpidi kaheksa jalga ning mille esikülje moodustas oma viiskümmend korda üle värvitud igivana trellvõre.
„Kuidas jääb advokaadiga?” küsis ta.
„On teil mõni?” küsis valvelauavõmm vastu.
„Tasuta vaesteadvokaat käib küll.”
Valvelauavõmm noogutas, lukustas ukse ja läks minema. Reacher jäi üksinda. Ülejäänud kongid olid tühjad. Kolm kongi reas, kitsas koridor, aknaid ei olnud. Igas kongis seina külge kinnitatud raudlavats magamiseks ja terasest kempsupott, mille veepaagi kohale oli monteeritud kraanikauss. Laes põlesid raudvõredega kaitstud niiskuskindlad valgustid. Reacher pani parema käe kraanikaussi külma vee alla ja mudis sõrmenukke. Need olid hellad, kuid terved. Ta heitis asemele ja sulges silmad.
Tere tulemast Meeleheitesse, mõtles ta.
KUUS
Tasuta advokaati ei tulnudki. Reacher tukastas kaks tundi, mille järel teda vahistanud politseinik keerdtrepist alla klobistas, kongiukse lukust lahti keeras ja käeviipega märku andis, et ta püsti tõuseks.
„Kohtunik ootab teid,” ütles ta.
Reacher haigutas. „Mulle pole milleski veel süüdistust esitatud. Ja ma pole oma advokaati näinud.”
„Räägi seda kohtule,” ütles politseinik. „Mitte mulle.”
„Mis poolepersesüsteem see teil siin on?”
„Seesama, mis meil alati on olnud.”
„Ma vist jään siia alla.”
„Võin saata sinu kolm allesjäänud sõpra sulle külla.”
„Bensiini kokkuhoiu mõttes võid nad otse haiglasse saata.”
„Võin su enne käeraudadesse panna. Voodi külge kinni siduda.”
„Kõik ise?”
„Võin taseri tuua.”
„Elad siin linnas?”
„Mis siis?”
„Võib-olla tulen sind ükspäev vaatama.”
„Ma ei usu.”
Võmm seisis ja ootas. Reacher kehitas õlgu ja viskas jalad maha. Ajas ennast püsti ja tuli kongist välja. Kõndimine oli ilma kingapaelteta ebamugav. Trepil pidi ta varbad püsti ajama, et kingad jalast ära ei tuleks. Ta lohistas ennast valvelauast mööda ja ronis politseiniku järel teisele korrusele. See trepp oli suurem. Ülemises otsas oli puust kahe poolega uks, mis oli kinni. Ukse kõrval raskele alusele kinnitatud lühikese posti küljes silt. Samasorti asjandus kui restoranis, ainult et see teatas: Linnakohus. Politseinik avas vasaku uksepoole ja astus kõrvale. Reacher astus kohtusaali. Keskel vahekäik ja kummalgi pool neli rida pealtvaatajate jaoks. Siis üks kohtukong, süüdistaja laud ja kaitsja laud, kummagi taga kolm kaarseljatoega tooli. Tunnistajapult, vandekohtu loož ja kohtulaud. Kogu mööbel ja kõik konstruktsioonid olid valmistatud männipuust, tumedaks lakitud ning vanuse ja kulutamisega veel tumedamaks tõmbunud. Seinad olid kolmveerandi ulatuses kaetud samast materjalist paneelidega. Lagi ja seinte ülaosa oli valgeks värvitud. Kohtulaua taga olid lipud, vanad head tähed-triibud ja mingi teine, mis Reacheri arvates võis olla Colorado osariigi lipp.
Kohtusaal oli tühi. See kajas vastu ja lõhnas tolmu järele. Politseinik läks ees ja avas vahevärava. Osutas Reacherile, et too läheks kaitsjalaua taha. Ise istus süüdistajalaua taha. Nad ootasid. Siis avanes märkamatu uks tagaseinas ja sisse astus ülikonnas mees. Politseinik hüppas toolilt üles ja ütles: „Kõigil püsti tõusta!” Reacher jäi istuma.
Ülikonnas mees ronis kolm astet kõrgemale ja libistas ennast kohtulaua taha. Ta oli paks, umbes kuuekümnene, peas valge juuksepahmakas. Tema ülikond oli odav ja halva lõikega. Ta võttis enda eest kirjutusaluselt pastaka. Vaatas Reacherile otsa ja küsis: „Nimi?”
„Mulle ei ole mu õigusi ette loetud,” ütles Reacher.
„Teid ei süüdistata kuriteos,” ütles vanamees. „See ei ole kohtuistung.”
„Mis see on siis?”
„Kuulamine.”
„Mille kuulamine?”
„Administratiivasi, muud midagi. Võimalik, et lihtsalt tehniline. Kuid ma pean teile mõned küsimused esitama.”
Reacher ei vastanud.
