Vastutuleku korras.”
„Ja ühtlasi hoiatas?”
„Võib-olla. Praegu ma just vaen, kas võtta neid tõsiselt või mitte.”
Reacher kehitas õlgu ja pani käe tagaukse lingile.
„Ette, idioot,” ütles naine. „Ma aitan teid, mitte ei arreteeri.”
Niisiis tuli Reacher kaarega ümber auto ja avas eesmise kõrvalukse. Istet ääristasid raadiokonsoolid ja sülearvuti terminal kronsteinil, kuid iste ise oli vaba. Ühtki kaabut seal ei vedelenud. Ta surus ennast sisse. Jalgadele eriti ruumi ei jäänud, sest selja taga oli turvasein. Auto esiosa lõhnas õli, kohvi, lõhnaõli ja sooja elektroonika järele. Sülearvuti ekraan näitas GPS-kaarti. Seal oli roosa laik kirjaga Hope’i omavalitsus ja selle kaugeimal serval vilkus üks nooleke, mis näitas läände. Laik oli täpselt neljakandiline, peaaegu ruudukujuline. Kiire ja suvaline maaeraldus, nagu Colorado osariik isegi. Selle kõrval asuv Despairi omavalitsus oli tähistatud helelillaga. Despair ei olnud neljakandiline. Pigem nagu tömp kiil. Tema idapiir langes täpselt kokku Hope’i läänepiiriga, aga seejärel muutus ta laiemaks, nagu kolmnurk, mille üks tipp on ära lõigatud. Läänepiir oli kaks korda pikem kui idapiir ja selle taga laius hall tühjus. Maa, mis ei kuulu ühelegi omavalitsusele, oletas Reacher. Seda eikellegimaad läbivate I-70 ja I-254 pealt tulid jäljed, mis lõikasid läbi Despairi loodenurga.
Naispolitseinik suristas akna kinni, ajas kaela õieli, vaatas selja taha, tegi lihtsa manöövri ja pööras auto ringi. Oma punakaspruuni värske pluusi all paistis ta õbluke. Tõenäoliselt vähem kui viis jalga kuus tolli, tõenäoliselt vähem kui sada kakskümmend naela, tõenäoliselt noorem kui kolmkümmend viis. Ehted ja abielusõrmus puudusid. Krae küljes Motorola mikrofon ja vasaku rinna kohal pikk kuldne nimesilt. Nimesildi andmeil oli ta nimi Vaughan. Ja märgi andmeil oli ta ühtlasi väga hea politseinik. Ta paistis olevat saanud hulga aumärke ja kiituskirju. Ta nägi hea välja, kuid erines teistest naistest. Ta oli näinud asju, mida need ei olnud. See oli ilmne. Reacherile oli see nähtus tuttav. Ta oli sõjaväepolitseis paljude naistega koos teeninud.
„Miks mind Despairist minema aeti?” küsis ta.
Vaughani nimeline naine lülitas laevalguse välja. Nüüd valgustasid teda eespoolt armatuurlaua punased tulukesed, GPS-kaardi roosa ja lilla ning autolaternate valgusvihu peegeldus teelt.
„Vaata, milline sa oled,” ütles ta.
„Milline ma siis olen?”
„Mida sa näed?”
„Lihtsalt üks mees.”
„Tööriietes sinikrae, trimmis, tugev, terve ja näljane.”
„Ja siis?”
„Kui kaugele sa jõudsid?”
„Nägin ära bensiinijaama ja restorani. Ja linnakohtu.”
„Siis sa kogu pilti ei näinud,” ütles Vaughan. Ta sõitis aeglaselt, umbes kolmkümmend miili tunnis, nagu oleks tal veel palju öelda. Ühe käega hoidis ta roolist, küünarnukk uksele toetatud. Teine käsi lebas süles. Viis miili kolmekümnemiilise tunnikiirusega teeb kümme minutit. Reacher imestas, mida naisel talle küll öelda on, mida ei saaks ära räägitud vähema kui kümne minutiga.
„Ma olen rohkem rohe- kui sinikrae,” tähendas ta.
„Rohekrae?”
„Teenisin sõjaväes. Sõjaväepolitseis.”
„Kunas?”
„Kümne aasta eest.”
„Praegu töötad kuskil?”
„Ei.”
„Selge.”
„Mis on selge.”
„Sa olid ohtlik.”
„Kuidas?”
„Despairi kesklinnast läänes asub Colorado suurim vanametalli töötlemise tehas.”
„Märkasin sudu.”
„See ongi kogu Despairi majandus. Metallitehas ja kogu lugu.”
„Vabrikulinn,” tähendas Reacher.
Vaughan rooli taga noogutas. „Tehase omanikule kuulub iga viimane kui tellis iga viimase kui maja seinas. Pool linnaelanikest töötab iga päev kaheksa tundi tema juures. Teine pool osalise tööajaga siis kui tal vaja. Täiskoha pidajad on omadega rahul. Poolekohaliste olukord on ebakindel. Nad ei taha võõraste konkurentsi. Nad ei taha, et sinna ilmuks juhutöid otsivaid tüüpe, kes on nõus töötama väiksema palga eest.”
„Mul polnud plaanis mingit tööd otsida.”
„Ütlesid seda?”
„Nad ei küsinud.”
„Nad poleks sind nagunii uskunud. Vabrikulinnad on veidrad paigad. Igal hommikul oodatakse kupja noogutust, ja see muudab inimesi. Selles on midagi feodaalset. Kogu see linn on feodaalne. Raha, mis omanik palkadena välja maksab, tuleb üüridena talle kohe tagasi. Ja hüpoteekidega. Pank kuulub talle. Isegi pühapäeval ei ole tema eest pääsu. Linnas on üks kirik ja ta on ilmalik jutlustaja. Kui tahad kohta säilitada, pead pühakojas aeg-ajalt nägu näitama.”
„Kas see on õiglane?”
„Talle meeldib valitseda. Ta kasutab kõiki vahendeid.”
„Miks inimesed ära ei koli?”
„Mõned on kolinud. Ja kes ei ole, need ei tee seda kunagi.”
„Kas tehaseomanik ei taha, et tuleks inimesi, kes töötavad väiksema palga eest?”
„Ta eelistab stabiilsust. Talle meeldivad need inimesed, kes talle juba kuuluvad, mitte võõrad. Ja tegelikult pole vahet, kui palju ta maksab. Ta saab selle üüride ja rentidena kohe tagasi ning teenib tulu kaupluste pealt.”
„Aga mille üle need mehed siis muretsesid?”
„Inimesed muretsevad ikka. Vabrikulinnad on veidrad.”
„Ja linnakohtunik kuulab sõna?”
„Ta on sunnitud. See on valitav amet. Ja hulkurlusevastane määrus on tõesti olemas. Enamikus linnades on selline. Hope’is näiteks kindlasti. Sellest ei saa kuidagi mööda, kui keegi kaebuse esitab.”
„Aga Hope’is ei kaevanud keegi. Veetsin siin möödunud öö.”
„Hope ei ole vabrikulinn.”
Vaughan võttis hoogu maha. Ees paistis Hope’i esimene täisehitatud kvartal. Reacher tundis selle ära. Mampsi-papsi tööriistakauplus. Hommikul oli üks vanahärra siin kõnniteele reklaamiks treppredeleid ja kärusid paigutanud. Nüüd oli kauplus pime ja suletud.
„Kui suur on Hope’i politsei?” küsis Reacher.
„Mina, veel kaks ja valveülem,” vastas Vaughan.
„Kas teil abipolitseinikke
Osariikidevahelised maanteed.
