Colorados on abipolitseinikud relvastamata tsivilistid. Milles asi?”
„Mitu abipolitseinikku Despairi politseil on?”
„Minu meelest neli.”
„Ma kohtusin nendega.”
„Ja mis sai?”
„Teoreetiline olukord – kui Hope’i ilmuks keegi, kes satub vaidlusse ühega teie abipolitseinikest ja purustab tal lõualuu, siis mida te teeksite?”
„Me pistaksime selle õnnetu sitavarese väga kiiresti kongi.”
„Miks?”
„Tead väga hästi, miks. Nulltolerants abipolitseinike ründajate suhtes pluss kohustus seista omade eest pluss uhkus ja enesest lugupidamine.”
„Aga kui tegu oli enesekaitsega?”
„Eraisik abipolitseiniku vastu – see ärataks teatavat ja vägagi põhjendatud kahtlust.”
„Okei.”
„Küllap oled tundnud sedasama sõjaväepolitseis.”
„Päris kindlasti.”
„Nii et miks sa küsid?”
Reacher ei andnud otsest vastust. Selle asemel ütles: „Ma ei ole tegelikult stoik. Zenon kuulutas passiivset saatusele alistumist. Mina ei ole selline. Ma ei ole eriti passiivne. Ma võtan väljakutseid isiklikult.”
„Nii?”
„Mulle ei meeldi, kui mind käsutatakse, kuhu ma võin minna ja kuhu ei või.”
„Kangekaelne?”
„See vihastab mind.”
Vaughan võttis hoogu veelgi maha ja peatas auto kõnnitee ääres. Lükkas käigukangi parkimisasendisse ja keeras ennast istmel.
„Minu soovitus,” ütles ta, „on see, et saa üle ja mine edasi. Despair ei ole seda väärt.”
Reacher vaikis.
„Mine söö kõht täis ja otsi ööseks tuba,” lisas Vaughan. „Ma olen kindel, et sa oled näljas.”
Reacher noogutas.
„Suur tänu küüdi eest,” ütles ta. „Oli meeldiv sinuga kohtuda.”
Ta avas ukse ja astus kõnniteele. Hope’i versioon Main Streetist kandis nime First Street – 1. tänav. Reacher teadis, et kvartali kaugusel 2. tänaval asub einela. Ta oli seal hommikust söönud. Ta hakkas sinnapoole kõndima ja kuulis seljatagant, kuidas Vaughani Crown Vic minema sõidab. Reacher kuulis automootori kombekat surinat ja kummide sahinat asfaldil. Siis pööras ta ümber nurga ega kuulnud enam.
Tund aega hiljem istus ta alles einelas. Ta oli söönud suppi, steiki, friikartuleid, ube, õunakooki ja jäätist. Nüüd jõi ta kohvi. See oli parem kui Despairi restorani oma. Ja seda serveeriti tassis, mis oli kujult silindriline. Samuti liiga paks, aga ideaalile tunduvalt lähemal.
Ta mõtles Despairile ja murdis pead, miks oli tähtsam ta linnast ära saata, selle asemel et teda kinni hoida ja abipolitseiniku ründamise eest korralikult rappida.
ÜHEKSA
Hope’i einela harrastas „põhjatu tassi” poliitikat ja Reacher kuritarvitas seda armutult. Ta tühjendas üksinda enamiku Bunni suurest kannust. Ettekandjale hakkas see vaatemäng meeldima. Teda ei olnud vaja enam paluda, et ta tassi uuesti täidaks. Ta tuli ise, niipea kui Reacher oli selle jälle tühjaks saanud ja mõnikord isegi varem, otsekui loodaks ta, et mees purustab mingi kohvijoomise maailmarekordi. Reacher jättis talle topeltjootraha – mine tea, viimati omanik trahvib teist sellise suuremeelsuse eest.
Oli juba täiesti pime, kui ta söögimajast lahkus. Kell üheksa õhtul. Reacher kalkuleeris, et pimedust jätkub veel kümneks tunniks. Päike tõuseb sel laiuskraadil ja sel aastaajal ilmselt umbes kell seitse. Ta kõndis kolm kvartalit edasi, kus ta oli märganud väikest toidupoodi. Suurlinnas oleks seda nimetatud bodega’ks5 ja äärelinnas oleks see olnud välja üüritud, kuid Hope’is tegutses poeke endiselt sellena, mis ta ilmselt alati oli olnud – kitsuke ja tolmune perekonnaettevõte, mis müüb just neid asju, mida inimestel vaja on.
Reacheril oli vaja vett, valke ja energiat. Ta ostis kolm liitrist pudelit Poland Springi vett, kuus PowerBari šokolaadiga energiabatooni ja rulli musti kolmeteistgallonilisi6 prügikotte. Kassiir pakkis need hoolikalt paberkotti, Reacher võttis vahetusraha ja viis oma koti neli kvartalit edasi samasse motelli, mida ta oli kasutanud ka eelmisel ööl. Ta võttis sama toa koridori lõpus. Läks tuppa, pani koti öökapile ja heitis voodile pikali. Ta kavatses teha lühikese uinaku. Keskööni. Ta ei tahtnud ühe päeva jooksul kaks korda seitseteist miili maha kõndida.
Keskööl tõusis Reacher üles ja vaatas aknast välja. Kuud ei paistnud. Taevast kattis paks pilv, siit-sealt kumas nõrka tähevalgust. Ta pani oma ostud ühte prügikotti ja viskas selle õlale. Lahkus hotellist, läks pimedas 1. tänavale ja pööras läände. Liiklust ei olnud. Jalakäijaid samuti mitte. Vaid mõni üksik valgustatud aken. Kesköö pärapõrgus. Kõnnitee lõppes kakskümmend jalga tööriistapoest läänes. Reacher astus kõnniteelt asfaldile ja sammus edasi. Marsisamm, neli miili tunnis. Siledal tasasel pinnal pole see probleem. Ta saavutas rütmi, millest tundis, et võib niimoodi marssida lõpmatuseni.
Kuid ometi pidi ta peatuma. Nimelt viie miili pärast, sada jardi enne Hope’i ja Despairi piiri, sest ta tajus enda ees pimeduses mingit kogu. Auku pimedusekangas. See oli teepervele pargitud auto. Suuremalt jaolt must, mõne valgema kohaga.
Politsei patrullauto.
Vaughan.
See nimi settis parajasti ta ajusse, kui autotuled süttisid. Kaugtuled. Väga eredad. Need pimestasid. Selja taha sööstis tema lõputult pikk vari. Reacher kattis käega silmad – vasaku käega, sest paremas oli kott. Ta seisis liikumatult. Tuled põlesid. Reacher lahkus maanteelt ja hakkas üle kruusase pinna põhja poole astuma. Esituled kustusid, selle asemel hakkas teda jälitama prožektori valguslaik. Ja aina jälitas. Niisiis muutis ta suunda ja läks otse valgusallika suunas.
Kui ta lähemale jõudis, lülitas Vaughan prožektori välja ja lasi akna alla. Ta oli parkinud ninaga ida poole, kaks ratast liival ja tagumine põrkeraud täpselt ühel joonel kahe teekatte liitekohaga. Napilt oma jurisdiktsiooni piires, kuid väga napilt. „Mõtlesin, et ehk kohtan sind siin,” lausus ta.
Reacher vaatas talle sõna lausumata otsa.
„Mida sa teed?” küsis Vaughan.
„Jalutan.”
„Ja muud midagi?”
„Ükski seadus seda ei keela.”
„Siin mitte,” ütles Vaughan. „Aga kui sa veel kolm sammu astud, siis seal keelab.”
„Mitte sinu seadus.”
„Sa oled üks põikpea.”
Reacher noogutas. „Ma tahtsin käia ära Despairis ja ma käin.”
„See
Ladina-Ameerika kaupu müüv pisipood.
50 l.
