Niisiis kehitas Reacher õlgu ja vastas: „Jack Reacher. Vahepeal initsiaali ei ole.”
Mees kirjutas üles. Seejärel tema sünniaasta, sotsiaalkindlustuse koodi ja kodakondsuse. „Aadress?” küsis ta seejärel.
„Püsiv aadress puudub,” kostis Reacher.
Mees kirjutas selle üles. „Amet?” küsis ta.
„Puudub.”
„Despairi saabumise põhjus?”
„Turism.”
„Kuidas te kavatsesite ennast siinviibimise kestel elatada?”
„Ma tõtt-öelda ei mõelnud sellele. Ma ei eeldanud mingit suuremat probleemi. See pole päriselt London ega New York.”
„Palun vastake küsimusele.”
„Mul on pangaarve,” ütles Reacher.
Mees kirjutas kõik üles. Vedas siis ninaga, lasi pastakal üle kirjapandud ridade libiseda ja vaikis hetke. „Milline oli teie viimane aadress?” küsis ta.
„APK postkast.”
„APK?”
„Armee postkontor.”
„Te olete veteran?”
„Jah, olen.”
„Kui kaua te teenisite?”
„Kolmteist aastat.”
„Kuni mis aastani?”
„Lahkusin teenistusest kümme aastat tagasi.”
„Üksus?”
„Sõjaväepolitsei.”
„Lõplik auaste?”
„Major.”
„Ja teil ei ole armeest lahkumise järel püsivat elukohta olnud?”
„Ei ole.”
Mees tegi ühe rea ette märgi. Reacher nägi, kuidas tema pastakas neli korda liikus – kaks korda ühes ja kaks korda teises suunas. Seejärel ta küsis: „Kui kaua olete töötu olnud?”
„Kümme aastat,” ütles Reacher.
„Te ei ole sõjaväest lahkumisest peale töötanud?”
„Ei ole.”
„Kas erumajor ei suutnud tööd leida?”
„See erumajor ei tahtnud tööd leida.”
„Kuid teil on sellegipoolest pangas arve?”
„Säästud,” kostis Reacher. „Pluss aeg-ajalt mõned juhutööd.”
Mees tegi teise suure märgi. Kaks vertikaalset joont, kaks horisontaalset. „Kus te viibisite möödunud ööl?” küsis ta siis.
„Hope’is,” vastas Reacher. „Motellis.”
„Ja teie kotid on endiselt seal?”
„Mul ei ole kotte.”
Mees kirjutas selle üles ja tegi järgmise trellimärgi.
„Kas te tulite siia jalgsi?” päris ta.
„Jah,” vastas Reacher.
„Miks?”
„Busse ei käinud ja ühtki juhuslikku autot ei tulnud.”
„Ma mõtlen – miks siia?”
„Turism,” vastas Reacher.
„Mida te meie linnakesest enne teadsite?”
„Mitte midagi.”
„Ja ometi otsustasite külastada?”
„Nagu näete.”
„Miks?”
„Tundus intrigeeriv nimi olevat.”
„Ei tundu just kuigi mõjuv põhjus.”
„Ma pean kuskil olema. Ja suur tänu lahke vastuvõtu eest.”
Mees tegi neljanda trellimärgi. Kaks püstist ja kaks horisontaalset joonekest. Vedas siis aeglaselt ja metoodiliselt pastakaotsaga üle kirjapandu, neliteist vastust pluss neli sissekannet eritähiste veerus. „Kahju küll,” ütles ta, „aga mulle näib, et te olete rikkunud üht Despairi munitsipaalmäärust. Paistab, et teil tuleb lahkuda.”
„Lahkuda?”
„Linnast lahkuda.”
„Millist määrust?”
„Mis keelab hulkurluse.”
SEITSE
„Siin kehtib määrus, mis keelab hulkurluse?” imestas Reacher.
Kohtunik noogutas ja sõnas: „Nii nagu enamikus lääneosariikide linnades.”
„Ma pole iial ühegi sellise määrusega kokku puutunud.”
„Siis on teil tõsiselt vedanud.”
„Ma ei ole hulkur.”
„Kümme aastat kodutu, kümme aastat töötu, sõidate bussiga või kõnnite jala paigast paika, tehes juhuslikke töid – kuidas teid veel peaks nimetama?”
„Vabaks,” vastas Reacher. „Ja õnnelikuks.”
Kohtunik noogutas taas ja lausus: „Mul on hea meel, et te vaatate asja helgema poole pealt.”
„Kuidas jääb esimese konstitutsiooniparandusega, mis annab õiguse vabalt koguneda?”
„Ülemkohtu ülemvõim on kauge minevik. Omavalitsustel on õigus soovimatuid isikuid ära saata.”
„Turistid on soovimatud isikud? Mida kaubanduskoda sellest arvab?”
„See on vaikne ja vanamoodne linn. Inimesed ei lukusta uksi. Me ei leia, et seda oleks vaja. Enamik võtmeid läks kaduma juba aastate eest, meie vanavanemate eluajal.”
„Ma ei ole varas.”
„Aga me oleme igaks juhuks ettevaatlikud. Teiste kogemused näitavad, et hulkuvad töötud põhjustavad alati probleeme.”
„Aga kui ma ei lähe? Milline on karistus?”
„Kolmkümmend päeva aresti.”
Reacher ei vastanud. „Politseiohvitser viib teid linna piirile,” ütles kohtunik. „Otsige endale töö ja kodu ning me tervitame teid avasüli. Aga ärge enne seda tagasi tulge.”
Politseinik
