hetke ja tulid sisse. Taas väike paus, mille jooksul nad söögisaali pilguga läbi kammisid ja sihtmärgi leidsid. Mehed sammusid otsejoones Reacheri laua juurde. Kolm meest istus tühjadele toolidele, neljas jäi laua otsa seisma, blokeerides Reacheri väljumistee.
NELI
Kõik neli olid tursked sellid. Lühim võis olla tollijagu lühem kui kuus jalga ja kergeim untsikese raskem kui kakssada naela. Kõigil olid puised sõrmenukid, jämedad randmed ja soonilised käsivarred. Kahel oli ninaluu katki ja ühelgi ei olnud kõiki hambaid suus. Nad nägid välja kahvatud ja kuidagi haiglased. Kõik olid määrdunud, nende nahakortsudesse oli tunginud hall mustus, mis läikis ja küütles nagu metall. Neil olid seljas tööriided ja käised küünarnukkideni üles kääritud. Vanust kolme- ja neljakümne vahel. Ja kõik nad nägid ohtlikud välja.
„Ma ei soovi seltskonda,” lausus Reacher. „Ma eelistan süüa üksi.”
Laua otsas seisev tüüp oli teistest veidi pikem ja veidi turskem. „Sa ei söö üldse,” ütles ta.
„Ei söögi?” imestas Reacher.
„Vähemalt mitte siin.”
„Ma kuulsin, et see on ainus söögikoht linnas.”
„Ongi.”
„Nii et…”
„Sa pead lahkuma.”
„Lahkuma?”
„Siit ära minema.”
„Kust ära minema?”
„Sellest restoranist.”
„Kas võid öelda, miks?”
„Meile ei meeldi võõrad.”
„Mulle ka mitte,” kostis Reacher. „Aga ma pean kuskil sööma. Muidu ma jään kiduraks ja viletsaks nagu teie.”
„Naljahammas.”
„Lihtsalt räägin, nagu on,” ütles Reacher. Ta tõstis käed lauale. Ta oli suuremast mehest kolmkümmend naela raskem ja kolm tolli pikem, ülejäänud kolmest veelgi enam. Ja ta oli valmis kihla vedama, et tal on veidi rohkem kogemusi ja veidi vähem sisemisi tõrkeid kui ühelgi neist. Või koguni nelja peale kokku. Aga kui päriselt asjaks läheb, on tema kakssada viiskümmend naela nende summaarse üheksasaja vastu. Pole just head väljavaated. Kuid Reacherile ei meeldinud tagasi pöörata.
Seisja ütles: „Me ei taha sind siia.”
„Te ajate mind segi mingi tüübiga, kellele läheb korda, mida te tahate või ei taha,” vastas Reacher.
„Sind ei teenindata siin.”
„Kas tõesti?”
„Pole lootustki.”
„Siis võiksite minu eest tellida.”
„Ja siis?”
„Siis ma võiksin teie lõunasöögi ära süüa.”
„Naljahammas,” ütles suurem mees uuesti. „Sa pead nüüd minema.”
„Miks?”
„Lihtsalt mine.”
„Poisid, kas teil nimed ka on?” päris Reacher.
„Pole sinu asi teada. Sinu asi on ära minna.”
„Kui tahate, et ma siit lahkuks, siis peab omanik mulle seda ütlema. Mitte teie.”
„Selle võib korraldada.”
Suurem mees noogutas ühele lauasistujaist, kes lükkas tooli kriiksudes tagasi, tõusis püsti ja läks köögi poole. Mõne aja pärast naasis ta sealt mehega, kes kandis määrdunud põlle. Mees pühkis nõudekuivatusrätiga käsi ega paistnud eriti mures ega häiritud olevat. Ta tuli Reacheri laua juurde ja ütles: „Ma tahan, et te minu restoranist lahkuksite.”
„Miks?” küsis Reacher.
„Ma ei pea seda põhjendama.”
„Kas te olete selle paiga omanik?”
„Jah, olen.”
„Ma lahkun siis, kui olen saanud tassi kohvi,” ütles Reacher.
„Te lahkute kohe.”
„Must, ilma suhkruta.”
„Ma ei soovi pahandusi.”
„Teil on pahandus juba käes. Kui saan tassi kohvi, kõnnin siit välja. Kui ma ei saa tassi kohvi, siis võib-olla üritavad need mehed mind välja visata ja teie peate kogu ülejäänud päeva põrandalt verd pesema ja kogu järgmise päeva mööda poode käima, et uusi toole ning laudu osta.”
Põllega mees ei öelnud midagi.
„Must, ilma suhkruta,” ütles Reacher.
Põllega mees seisis natuke aega liikumatult ja läks siis tagasi kööki. Minuti pärast tuli ettekandja, käes alustass ja sellel tass. Ta tõi selle läbi kogu saali ja pani piisavalt kõva kolksuga Reacheri ette, et osa tassi sisust alustassile hüppaks.
„Laske hea maitsta,” ütles ta.
Reacher tõstis tassi üles ja pühkis põhja alt käiseotsaga kuivaks. Asetas tassi lauale ja kallas alustassile loksunud kohvi tagasi. Pani tassi jälle alustassile ja sättis korralikult enda ette. Tõstis siis uuesti tassi ja võttis lonksu.
Pole paha, mõtles ta. Veidi lahja, pisut haudunud, aga kokkuvõttes siiski täiesti korralik restoranikohv. Parem kui enamikus einelates, kehvem kui enamikus peentes kohtades. Õkva keskel. Tass oli keraamiline õudus, paksusega ligi pool tolli. Selline jahutab joogi liiga kiiresti maha. Liiga lai, liiga madal, liiga massiivne. Reacher polnud mingi õrna portselani austaja, kuid leidis, et anum peaks olema sisu vääriline.
Neli meest olid endiselt kobaras ta ümber. Nüüd kaks istusid, kaks seisid. Reacher ignoreeris neid ja jõi kohvi, algul aeglaselt ja seejärel kiiremini, sest jook kippus jahtuma. Siis kummutas ta tassi tühjaks ja asetas alustassile. Lükkas aeglaselt ja hoolikalt eemale, kuni tass ühes alustassiga oli täpselt laua keskel. Liigutas siis kiirelt vasakut käsivart ja pistis kämbla taskusse. Nelik võpatas. Reacher võttis välja dollarise paberraha, tõmbas sirgeks ja pistis alustassi alla.
„Eks lähme siis,” ütles ta.
Laua otsas seisev mees tõmbus teelt kõrvale. Reacher lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. Kõik üksteist kundet vaatasid, kuidas ta seda teeb. Ta lükkas tooli korralikult tagasi, läks kaarega ümber lauaotsa ja sammus ukse poole. Ta tundis, kuidas mehed neljakesi talle järele tulevad. Kuulis nende samme kiviplaatidel. Mehed moodustasid hanerea, mis laudade vahelt läbi lookles ja seejärel administraatorilauast ning sildist möödus. Saalis valitses vaikus.
Reacher lükkas ukse valla ja astus tänavale. Õhk oli jahe, kuid päike paistis. Kõnnitee oli betoonist, valatud viis korda viis jalga ruutudena. Ruute eraldasid tollilaiused vahed. Need olid täidetud mingi musta materjaliga.
Reacher
