ära.”
Reacher vaikis.
„Pööra vasakule ja siis on peatänavani neli kvartalit maad,” ütles mees. „Kui selleni jõuad, pööra kas vasakule või paremale, läände või itta. Meil ükskõik. Peaasi – muudkui mine.”
„Te teete seda siin ikka veel?” küsis Reacher.
„Mida?”
„Ajate inimesi linnast välja.”
„Võid selle peale mürki võtta.”
„Ehk ütleksid, miks?”
„Me ei pea sulle seletama, miks.”
„Ma alles jõudsin siia,” sõnas Reacher.
„Ja siis?”
„Ja seetõttu ma jään paigale.”
Reas viimane mees tõstis rusikas käed küünarnukkidest kõrgemale ja astus sammu tagasi. Ninaluu murtud, hambad puudu. Reacher silmitses ta randmeid. Inimese randmelaius on ainus lollikindel näitaja, mille abil hinnata inimese toorest jõudu. Selle tüübi omad olid jämedamad kui pikavarrelisel roosil ja peenemad kui 2 × 4 tolline pruss. Lähenedes pigem prussile kui roosivarrele.
„Te sattusite vale mehe otsa,” ütles Reacher.
„Arvad?” kahtles mees, kes oli algusest peale tegutsenud eestkõnelejana.
Reacher noogutas. „Ma pean teid hoiatama. Lubasin seda emale kaua aega tagasi. Ta ütles, et ma pean andma inimestele võimaluse lihtsalt ära minna.”
„Emme poju?”
„Talle meeldis aus mäng.”
„Meid on neli. Sind on üks.”
Reacheri käed olid külgedel, lõdvestunult, kergelt kõveras. Jalad veidi harkis ja kindlalt maas. Ta tundis kõva betooni läbi kingataldade. Betoonipind oli rihveldatud. Sellest oli kümne aasta eest, vahetult enne kuivamist, rehaga üle tõmmatud. Ta kõverdas vasaku käe sõrmed peopessa. Tõstis käe hästi aeglaselt üles. Nüüd oli see tal õla kõrgusel, peopesa ülespool. Nelik vahtis ta kätt. Pihku kõverdatud sõrmed jätsid mulje, et tal on seal midagi. Kuid mis? Ta lõi sõrmed sirgu. Mitte midagi. Selsamal silmapilgul tegi ta sammu vasakule ja virutas ettepoole astunud mehele parema rusikaga alt kohutava lõuahaagi. Mees oli oma purustatud nina tõttu hinganud suu kaudu, võimas obadus lõi selle kinni, kergitas ta maast lahti ja paiskas, selg ees, kõnniteele püstjasse hunnikusse. Nagu marionett, mille nöörid on läbi lõigatud. Teadvuseta, enne kui kokku vajus.
„Nüüd on teid ainult kolm,” ütles Reacher. „Mind on endiselt üks.”
Nad ei olnud täielikud amatöörid. Nad reageerisid päris õigesti ja kiiresti. Hüppasid tagasi ja üksteisest eemale, moodustades laia poolringi, ning tõmbusid kergelt küüru, käed rusikas.
„Te võite nüüdki veel ära minna,” ütles Reacher.
„Vaevalt küll,” vastas eestkõneleja.
„Te pole küllalt head.”
„Sul vedas.”
„Ainult jobud lasevad ennast üllatada.”
„Rohkem seda ei juhtu.”
Reacher oli vait.
„Kao siit linnast,” ütles mees. „Sa ei saa meist kolmest üksi jagu.”
„Eks proovime.”
„Ei saa. Seekord mitte.”
Reacher noogutas. „Võib-olla sul on õigus. Võib-olla püsib üks teist nii kaua jalul, et mind tabada.”
„Võid selles kindel olla.”
„Aga te peate endale esitama küsimuse, milline teist? Praegusel hetkel ei ole teil kuidagi võimalik seda ette näha. Üks teist sõidutab ülejäänud kolm pooleks aastaks haiglasse. Kas te tahate nii väga minu lahkumist, et sellega riskida?”
Kõik olid vait. Patiseis. Reacher mõtles läbi oma järgmised sammud. Parema jala hoop vasakul seisvale mehele munadesse, tagasipööre küünarnukihoobiga keskmise mehe näkku, siis tuleb sukelduda paremal seisva mehe vältimatu kaarlöögi eest, lasta tal enda järele lennata ning vajutada küünarnukk talle neeru. Üks, kaks, kolm, ei midagi ületamatut. Võib-olla väike järelnoppimine, mõni jala- ja küünarnukilöök. Peamine probleem on vigastuste minimeerimine. Vaja on hoolikalt piiri pidada. Tähtis oli alati piiri pidada, jääda kakluse poolele ja mitte kalduda tapatalgutesse.
Misanstseen püsis tardunult. Reacher püsti ja lõdvestunud, kolmik küürakil, üks nägu maas upakil, hing sees, aga verine ja liikumatu. Kaugemal kolmiku selja taga võis Reacher näha inimesi oma ausa päevatöö juurest kõnniteedele astuvat. Ta kuulis, kuidas autod aegamööda tänavail sõidavad, ristmikel kinni peavad ja edasi sõidavad.
Siis nägi ta üht autot joonelt üle risttee tuiskamas ja otse tema poole tulemas. Valge-kuldne Crown Victoria, must põrkeraud ees, vilkurilatt katusel, antennid pagasiluugil. Uksel vapp, sellel tähed DPD. Despair Police Department, Despairi politsei. Läbi aknaklaasi paistis nahkjakis turske võmm.
„Vaadake seljataha,” ütles Reacher, „ratsavägi saabus.” Kuid ta ei liikunud paigalt. Ega pööranud pilku meestelt. Politseiniku saabumine ei garanteerinud veel midagi. Veel mitte. Need kolm tüüpi paistsid küllalt sõgedad olema, et suulise hoiatuse asemel endale füüsilise vägivalla süüdistus kaela võtta. Võib-olla oli neil neid juba nii rohkesti, et üks lisasüüdistus ei teinud enam vahet.
Väikelinnad. Reacheri kujutluses oli neil alati mingi hullumeelne alatoon.
Crown Vic pidurdas järsult rentslis. Uks tehti lahti. Juht võttis kahe istme vahelt kabuurist pumppüssi. Ronis välja. Tõmbas püssi vinna ja tõstis põiki rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Valge, umbes neljakümnene. Mustad juuksed. Lai kael. Nahkjakk, pruunid püksid, mustad kingad ja otsaesisel mütsitriip Smokey Beari3 kaabust, mis ilmselt lebas kõrvalistmel. Ta seisatas kolmiku selja taga ja vaatas ringi. Uuris tegevuspaika. Pole just raketiteadus, mõtles Reacher. Kolm meest ringis ümber neljanda? Me vist ei kõnele siin ilmast.
„Tõmmake tagasi,” ütles võmm. Madal hääl. Võimukas. Kolmik astus sammu tagasi. Politseinik astus edasi. Nad vahetasid oma asukohad. Nüüd olid nad kolmekesi tema selja taga. Mees võttis püssi. Sihtis Reacherile rindu.
„Te olete arreteeritud,” ütles ta.
VIIS
Reacher jäi paigale ja küsis: „Mis alusel?”
„Küll ma midagi välja mõtlen,” vastas politseinik. Ta võttis püssi ühte kätte ja kasutas teist vöölt vutlarist käeraudade võtmiseks. Ta jättis need lahtisele peopesale, üks meestest astus lähemale, võttis käerauad sealt ära ja kõndis Reacheri selja taha.
„Pane käed selja taha,” ütles võmm.
„Kas neil meestel on abipolitseiniku õigused?” küsis Reacher.
Ameerika metsameeste maskott iseloomuliku kaabuga.
