style="font-size:15px;"> Ta noogutab naisele, kuuleb, kuidas too sisse hingab. Uus lugu, uus, kuid siiski nii tuttav.
Tütar, vähk, ei saanud kolmekümnesekski.
Veronica teeb kaastundliku näo, sirgeldab sõnad märkmikusse. Pastakas liigub kiiresti, moondades leina tindiks. Hallipäine naine nutab. Pisarad voolavad tasapisi, sedamööda kuidas lugu edasi kerib, need peatuvad hetkeks prilliraami alaserval ja jätkavad seejärel teed mööda põski alla. Sõnu on palju.
Ebaõiglane, tal oli terve elu alles ees. Tunnen temast suurt puudust.
Kui hallipäine naine lõpetab, võtab ta prillid eest ja kuivatab need odava pabertaskurätikuga ära. Voldib siis paberi aeglaselt kokku ja paneb ettevaatlikult käekotti, nagu oleksid pisarad klaasist ja nagu kavatseks ta need koju viia. Panna need väikeste läbipaistvate leinapärlitena puhvetkappi klaasi taha.
See mõte viis Veronica mõtted mujale ja juba oli hakanud rääkima järgmine inimene. See on Lars, habemega mees. Tema oli sõnakam, hääl tugevam. Veronica kiirustab märkmeid tegema. Ka tema lugu pastaka abil jäädvustama.
Naine, liiklusõnnetus, purjus autojuht, ajukahjustus, vale ravi, ei tulnudki sellest välja.
Siin pisaraid ei ole. Ainult vaen. Kibestumus. Veronica paneb ka selle märkmikusse kirja. Käsi liigub nüüd kergemalt üle paberi.
Vihkan, haudun kättemaksu, tahan kellelegi haiget teha. Silm silma vastu … Nad kõik peavad saama oma karistuse. Roolijoodik, arstid, kõik!
Lars jääb vait ja hingab sügavalt. Alguses paistab ta tundvat kergendust, siis aga hoopis häbi. Ta pomiseb midagi, millest Veronica aru ei saa, ja vaatab süles oma käsi. Need on tugevad, mõhnalised, nahapraod on nii sügavad, et mustust ja õli ei ole neilt võimalik maha pesta. Samasugused nagu isal või onu Haraldil. Veronica enda käed on siledad ja pehmed. Pikad sõrmed, mis sobivad pastakat hoidma. Kirjutama. Nagu emal. Veronica tõrjub need mõtted eemale ja noogutab järgmisele grupiliikmele, et too oma juttu alustaks.
Sõna saavad osalejad päripäeva. Jutuga kaasnevad nuuksed, pisarad, pabertaskurätikute krabin. Veronica pastakas libiseb üle paberi, üha kiiremini ja kiiremini, nagu pulss, mis tõukab kehas liikuma mõnuhormoonid.
Tragöödia, meie perekond ei saa sellest mitte kunagi üle. Eluilmas.
Minutiosuti liigub seinakella kollasekstõmbunud numbrilaual mehaaniliselt ringi. Iga viie minuti järel takerdub nõelake mõneks sekundiks ja vabaneb seejärel valju klõpsatuse saatel.
Kui kõik lood on jutustatud, seisab viimase lehekülje kõige alumisel real suurte tähtedega see sõna, mida kõik kordavad. Küsimus, mis hõljub ruumis ja millele mitte keegi ei oska vastata, vaatamata sellele, kui palju kordi nad oma lugu ka jutustavad.
Miks?
Veronica tõmbab sõnale joone alla, kirjutab tähti ja küsimärke muudkui paksemalt üle, kuni pastakas paberisse augu teeb. Ta jätkab, kuni seinakella minutiosuti viimast korda klõpsatab ja aeg läbi saab.
Kergendus on tohutu. See seguneb endorfiinidega, mis juba ajus võimust on võtnud. Vasaku käega kobab ta taas paremat käsivart, tõmbab hajameelselt üle särgiriide ja üle pika armi selle all.
Kas ongi juba läbi? mõtleb ta. Ja seejärel: millal järgmised tulevad?
2
1983. aasta suvi
Vihmahoog oli tegelikult mõnus. Mitte vali äikesevihm, mis oleks küpse vilja maadligi peksnud, vaid mahe tasane sadu, mis ettevaatlikult maad niisutas ja lõppes päikesetõusu ajal, nii et viljapead ja lehed parajasti lõunaks ära kuivasid. Lõikusaja vihm, nagu kohalikud ütlevad. Hea sadu, mida oleksid politseiülem Krister Månsson ja teda ümbritsevad mehed Tagatalu õues igal muul suveööl rõõmuga tervitanud.
Politseiülem lükkas mundrimütsi kuklasse ja tõmbas käeseljaga üle lauba. Ta oli küll lipsu juba mõni aeg tagasi järele lasknud, kuid sinine vormisärk kleepus ikka vastu kaela.
On ju varemgi otsinguid korraldatud, ütles ta endale. Või vähemalt oli ta seda harjutanud siis, kui ta aastaid tagasi komandörikursustel käis. Tähtis on planeerimine, organiseerimine ja juhtimine. Tähtis on süsteemselt läbi kaaluda kõikmõeldavad alternatiivid, kuni leiad otsitava. Aga pimedas ja vihma käes on seda kindlasti kergem öelda kui teha.
Mõni mees oli jätnud autol süüte sisse, nad parkisid ringikujuliselt Nilssonite õue maja ette. Autotuled valgustasid järjest kasvavat inimhulka. Muutsid nad varjuteatriks, valgustades selgesti jalgu ja alakeha ja tontlikke nägusid, mille jooni ei olnud võimalik eristada. Aga seda ei olnudki vaja. Kõik teadsid üksteist niigi. Kõik tundsid kõiki.
Månsson märkas meeste pilke. Ta kohendas veidi oma kortsus, natuke liiga ümber hoidvat vormijakki, mis selle vihma käes enam kaua vastu ei pea, sättis pilotka otse ja tõstis käe pea kohale.
„Tähelepanu!”
Ei tema hüüatus ega käeliigutus suutnud häältekõminat vaigistada. Ta kaalus, kas peaks ronima kõrval seisva pikapi kasti, aga mõistis siis, et selle serv on liiga kõrge ja ka libe, ning et tal ei ole antud juhul põhjust oma väärikusega riskida. Niisiis püüdis ta hoopis häält tõsta ja lasta sellel kõlada võimukamalt kui enne.
„Tähelepanu, kõik!” Tulemus oli vaid veidi parem.
„Pidage lõuad, kurat võtaks. Månsson tahab midagi öelda. Aeg jookseb, aga meie ainult plärame.”
Karm hääl kuulus kõhetule mehele, kes oli Månssoni selja taga end mängeldes autokasti hiivanud. See oli Harald Aronsson, kadunud poisi onu. Jutt vaibus silmapilk ning rahvas võttis ennast Månssoni ja auto ümber koomale.
Månsson köhatas, noogutas Aronssoni poole lugupidavalt, vastus jäi tulemata.
„Enamik teist on juba kuulnud, mis juhtus, ja ma saan aru, et te juba ootate, et saaks otsimisega alustada,” alustas ta. „Aga selleks, et meil kõigil oleks sama lähtepunkt, teen siinkohal lühikokkuvõtte sellest, mis meil praegu teada on.”
Ta jäi korraks vait, et viimasena saabunud jõuaksid küllalt lähedale tulla.
„Otsime väikest Billy Nilssonit, kes saab varsti viieseks. Tema ema oli viimane, kes teda kella kaheksa paiku nägi, mis tähendab, et ta on olnud kadunud …”
Månsson vaatas käekella. Neljakandilist digitaalkella, mille Malin talle kahekümnendaks pulma-aastapäevaks kinkis. Ainus väljaulatuv metallnupp neljast, millest ta midagi taipas, oli see, mis valgustas väikest sihverplaati, pimedas igati käepärane.
„… juba peaaegu viis tundi. Perekond otsis läbi aia, elumaja, küüni ja lehmalauda, enne kui kella üheteistkümne paiku politseisse teatas. Veidi enne kella kahtteist alustasime politseikoeraga jälitamist talu aias.”
Ta osutas käega taluõue tagumises osas paikneva elumaja poole, ja tema heameeleks pani see enamiku meestest pead pöörama.
„Koer leidis aia tagumise otsa alt vao, mis viib välja maisipõllule. Seal aga jälg kaob, arvatavasti vihma tõttu, või siis sellepärast, et Billy vanemad ja teised lapsed on seal juba käinud.”
Månsson laskis käe alla ja ootas, kuni kõik jälle tema poole vaatavad.
„Paistab
