…”
Kui Månsson oli oma sissejuhatuse lõpetanud, nägi ta kergendusega, et kõik õuel olevad inimesed täitsid kuulekalt tema juhiseid. Nad jagunesid kiiresti ahelikumeeskondadeks ja lahkusid õuelt jalgsi või oma autoga, iga grupi eesotsas vormis politseinik.
Kõik tahtsid nii kiiresti kui võimalik pihta hakata. Enamikul olid ju ka endil lapsed ja neil ei olnud raske ennast panna sellesse põrgulikku olukorda, millesse perekond Nilsson oli sattunud. Kuid kindlasti oleks see tervele kogukonnale suur kergendus, kui väike Billy saaks ema juurde tagasi toimetatud, märja, läbikülmunu ja hirmununa, kuid elusa ja tervena. Sest just nii saab see ometi olema. Kõik arvasid nii, ja Månsson arvas, et mõned nautisid isegi põnevust. Mõni lootis võimalusele, et just tema on see, kes poisi leiab. See, kes Billy Nilssoni leiab, ei pea enam kunagi maksma ei küla kõrtsis ega rahvapargis, selle eest hoolitseb Harald Aronsson päris kindlasti.
Praeguseks ajaks oli Månsson olnud Reftinge politseiülem juba neli aastat. Ta oli siia kolinud koos perega, kui oli tüdinud Norrköpingi öövahetustest, joodikutest ja hulludest. Väsinud sellest, et karjääriredelil ronivad nooremad ja auahnemad politseinikud temast pidevalt mööda. Reftinges, Skåne tasandiku äärealal, pääses ta kõigest sellest. Siin oli ta kaheteistkümne politseiniku ja kahe naisametniku ülemus. Viimased vastasid kõnedele, võtsid vastu avaldusi ja andsid välja relvalube.
Ta ise oli üles kasvanud samasuguses põllunduspiirkonnas Östgöta tasandikul ja teadis täpselt, kuidas maal asjad käivad. See oli kindlasti üks põhjustest, miks ta selle töö sai. Kogemus ütles, et maal rabati kõvasti tööd ja abistati üksteist. Enamasti peeti kümnest käsust kinni, mis tähendas, et Reftinge kuriteostatistikas esinesidki enamjaolt sissemurdmised, vargused, joobes juhtimine ja lubadeta sõit. Kahe viimatinimetatu kohta teadis ta, et hukkamõistmise asemel tema töötajad pigem mõistsid. See oli justkui vaikiv kokkulepe kodanike ja korravalvurite vahel, mis oli valitsenud juba ammu enne tema tulekut. Maal on autot vaja. Ilma autota ei ole sul tööd ega leiba laual. Ja tema ei tahtnud olla see, kes võtaks perelt nii elatise kui toidu. Väljastpoolt siia elama tulla oli niigi küllalt raske, mitte ainult tema enda, vaid ka Malini ja laste jaoks. Läks aega, enne kui sind omaks võeti, eriti veel, kui sa kõnelesid hoopis teist dialekti.
Ta oli andnud tõesti oma parima. Harjunud sellega, et tema nime hääldati Månssenn ja mitte Måånsson. Ta vahetas oma tavapärase Gevalia kohvi kohaliku Skåne oma vastu ja harjus ka igasugu keeleliste veidrustega. Ta oli enda, lapsed ja Malini jalgpalliklubi liikmeks registreerinud ja täpselt kell seitse igal neljapäevahommikul käis ta basseinis, et pärast vanameestega saunas suhelda. Pingutused olid ennast ära tasunud. Eelmisel hooajal määrati Malin jalkaklubi laekuri asetäitjaks ja ta ise 14-aastaste poiste võistkonna peatreeneriks. Varakevadel aga pakuti talle isegi kohta ühes suurematest jahiseltsidest. Nüüd ootas ta sügist. Lausa igatses jahihooaja algust.
Enne seda aga läheb asi vist natuke teravamaks, nüüd, lõikusaja lõpu eel, kui mehed on väsinud ja kergesti ärrituvad. Kaklused, joomine ja varavastased kuriteod, ette tuli väärkohtlemist. Hullemaks läks asi harva. Tegelikult ei olnudki tema nelja siin töötatud aasta jooksul tulnud ette juhtumit, mis oleks temalt mingit erilist panust nõudnud, ja see sobis talle suurepäraselt. Ta eelistas jääda tagaplaanile. Juua rahus ja vaikuses hommikukohvi ja lugeda kohalikku ajalehte, maaelu- ja jahimeeste lehte. Käia ettevõtjate liidu, Punase Risti seltsi ja vallavalitsuse koosolekutel. Põletada lastevanemate koosolekutel veidi kanepit, et kõik teaksid, mis lõhn sellel on, juhuks kui mõnel ettevõtlikul noorel õnnestub Taanist üks pakike kaasa osta. Pidada valla koolides iga-aastaseid jalgratta- ja liiklusohutuse päevi. Niisugust politseitööd eelistas tema. See oli tema rida.
Kohe, kui kohalekutsutud kaitseliitlased taluõuele hakkasid kogunema, mõistis ta, et nüüd on kõigi pilgud temale suunatud. Kõhtu kerkis klomp, mis aina kasvas, sedamööda, kuidas meeste hulk tema ümber suurenes. Kõik jälgisid teda, olles kindlad, et ta aitab neil lõpetada perekond Nilssoni õudusunenäo.
Månssoni pilk langes Tagatalu suurele elumajale, kus põlesid vist kõik tuled. Ühel akendest märkas ta kaht siluetti. Kaks last, üks tüdruk ja üks poiss, sama vanad kui ta enda omad. Ta püüdis meenutada Billy vanema õe ja venna nime. Laste isa nimi on Ebbe, seda teadis ta juba ammu. Ebbe Nilsson oli pehme loomuga tasakaalukas mees, kes kunagi tüli ei tekitanud. Üks neist, kes istus saunas vaikselt alumisel pingil, juttu ajasid pigem teised. Näiteks Ebbe naisevend Harald Aronsson.
Ja laste ema Magdalena Nilssonit, neiuna Aronsson, tundsid muidugi kõik. Küla kõige esimene miss Hernes, kelle kroonimispidustustel tehtud mustvalge foto rippus ikka veel vallamaja fuajees, kuigi oli nüüdseks juba rohkem kui kakskümmend aastat vana. Põhjuseks oli kindlasti nii Magdalena ilus välimus kui ka tema perenimi. Perekond Aronssonil oli külas suur sõnaõigus, mis antud olukorda vaevalt kergemaks tegi.
Månsson muudkui püüdis laste nimesid meelde tuletada, kuid pingutustele vaatamata tulutult. Isegi täpselt teadmata, miks, tõstis ta lehvituseks käe, kuid kumbki lastest ei teinud vähimatki katset sellele vastata. Nad seisid lihtsalt täiesti liikumatult üleval aknal ja jälgisid teda. Ootasid, et ta leiaks üles nende väikevenna. Et kõik oleks jälle hästi.
3
Veronica peab ennast üldiselt heaks inimeseks. Ta sorteerib prügi, maksab kõik arved ära õigel ajal ja annetab aeg-ajalt veidi heategevuseks.
Kirikus ei ole ta küll ammu käinud. Talle ei meeldi mälestused, mida kirikuhooned esile kutsuvad. Samade mälestuste pärast helistab ta isale ainult paar korda kuus. Lükkab muudkui edasi, nii palju kui võimalik, kuni must südametunnistus ei võimalda kauem venitada. Telefon heliseb alati vähemalt kaheksa korda, enne kui isa vastab. Siis on kuulda, kuidas ta toru võtab, järgnevad vaikusehetked, mil mõlemad terve mõistuse vastaselt loodavad kuulda toru teises otsas hoopis üht teist häält. Siis järgneb pettumus, kui tegelikkus kohale jõuab, pettumus, mida neil kummalgi ei õnnestu varjata ja mida mitte mingi loba maailmas ära ei suuda hoida.
Kodus Reftinges ei ole Veronica käinud aastaid, ei sünnipäevadel, ristsetel ega matustel, kuigi ta oleks muidugi pidanud kohale sõitma. Ta teab, et külarahvas paneb seda tähele. Räägib sellest.
See ärritab teda, nagu seegi, et ta ise mõtleb Reftingest ikka nagu oma kodust, kuigi ta kolis sealt ära rohkem kui viisteist aastat tagasi.
Nad seisavad Ruudiga kodanikekeskuse kuuekümnendatel ehitatud halli kandilise hoone laial trepil. Vihm on lõppenud ja asfaldi, metalli ja betooni sisse kogunenud soojus on juba suurema osa niiskusest ära kuivatanud. Varasem värske õhk on kadunud ja asendunud käärinud jäätmete, toidu- ja heitgaaside haisuga. Linna tavaline suvine hingeõhk. Veronica paneb korraks silmad kinni ja naudib head tunnet, mis pikkamööda hajub.
„Suur tänu, järgmisel nädalal näeme jälle?” Hallipäise naise lahkumisfraas on kinnitus, kuid kõlab igatahes nagu küsimus. Nagu poleks ta päris kindel, kas arutelusid üldse enam tuleb.
Veronica noogutab ja surub naise kätt. See on habras ja luine nagu linnupoeg.
„Näeme küll.”
Hallipäine naine astub neljast astmest alla, pöördub ümber ja lehvitab ebalevalt. Surub siis oma käekoti leinapärlitega tihedalt vastu rindu ja läheb mööda kõnniteed minema.
Veronica ja Ruud seisavad paigal ja vaatavad naist metroo poole minemas.
„Kuidas sinu meelest täna läks?” küsib Ruud pilku tõstmata.
Veronica kehitab õlgu.
„Päris hästi.” Vastus on sama palju tõde kui vale.
„Jah.” Ruud õngitseb mokatubakatoosi
