segada.” Ta vaatab mehele otsa ja kahetseb oma järsku tooni. Natuke enesekriitikat ei teeks paha. Lõppude lõpuks on see ju tema, kellele siin hinnang antakse. „Aga ma muidugi arvestan sinu arvamusega,” lisab ta.
Ruud teeb grimassi, või siis kohendab ta lihtsalt mokatubakat huule all.
„Kui sina esitad küsimusi, julgevad ka teised küsida,” ütleb Ruud. „Grupis on oluline vestlus käima saada, et see ei oleks ainult rida monolooge. Et kõik oleksid kaasatud. See ongi grupiteraapia mõte.” Ruud pöördub tema poole ja naeratab natuke pahuralt. „Aga sa ju tead seda. Sa oled lihtsalt pisut roostes. Paar vestlust veel, ja kõik on kombes.”
Veronica noogutab, ei vaata mehele otsa, et too tema kergendust ei märkaks. Hallipäine naine on nägemisulatusest väljas. Lipsanud majade vahele nagu hirmunud hiir.
„Kuule, see sinu ema lugu,” ütleb Ruud vaikse häälega. „Ma ei teadnudki, et keegi nägi, kuidas ta …”
„Üks hooldajatest oli välja teda otsima tulnud.” Veronica imestab endiselt, kui kindel ta hääl on. Et tal õnnestub küsimusele vastata ja samas märku anda, et rohkem küsimusi ta kuulda ei taha.
Ruud aga ei lase ennast peatada. „Kole lugu …”
Mees tahaks ilmselgelt, et ta räägiks rohkem, usaldaks teda, kuigi nad tunnevad teineteist vaid mõned nädalad. Kuid Veronical ei ole tahtmist täna enam pingutada, ei Ruudi ega kellegi teise pärast. Ta vaatab ikka veel tänavat. Hetke pärast saab Ruud vihjest aru, pöördub kõrvale ja sülitab esihammaste vahelt.
Nad seisavad ja vaikivad, majade varjud muutuvad üha pikemaks. Mõni kvartal eemalt kiirteelt kostab pärastlõunast müra.
„Sa saad hakkama, Veronica,” lausub Ruud tasa. „See, mis kevadel juhtus, oli ajutine takistus, millest sa pidid üle saama. Võta rahulikult ja süvene töösse. Siis on varsti kõik nagu enne.”
Veronica on ikka vait. Ta on isegi natuke rõõmus, et salapära, mis nende vahel viimasel nädalal valitses, on nüüd kadunud. Et mees enam ei teeskle, et ta ei tea põhjust, miks Veronica uude kohta üle toodi. Samas ei taha Veronica temaga sellest rääkida. Ta on selle üle viimaste kuude jooksul sada korda mõtelnud.
Miks sa reageerisid nii, nagu sa reageerisid, Veronica? Kuidas saaks vältida seda, et niisugune olukord enam ei korduks? Missuguse hinnangu annad sa oma käitumisele?
Tänavale, kus nad seisavad, pöörab sisse mootorratas. Mootoriheli kostab summutatult ja katkendlikult. Juhil on jalas teksad ja seljas pruun nahktagi. Kiiver musta värvi ja matt, tume visiir läbi ei paista. Sõiduk libiseb neist nii aeglaselt mööda, et püsib vaevalt püsti. Just õigel hetkel pöörab juht pead. Vaatab otse Veronica poole.
Veronica ei ole just modellitüüp, kui see kuidagi määratletud peaks olema. Kuid tal on treenitud keha ja pikad jalad ning ta suu ja silmad on kenad, need on ta pärinud emalt ja nende ilu saab rõhutada, kui ta end meigib ja juuksed lahti jätab. Haavatav joon näoilmes, jääb mulje, et temaga on midagi korrast ära. Paneb imestama, kui paljusid mehi see köidab. Nooremana kasutas ta seda ära. Aga see oli ammu, ühes teises linnas ja ühel teisel maal. Nüüd hoiab ta oma suud sirgena ja pead püsti. Ta kõne on mahe, kuid otsustav, ja ta vaatab inimestele otse silma. Ent siiski on vaja hämmastavalt vähe, et mehi käima saada. Üks käeliigutus, teatud peahoiak. Mõnikord lihtsalt üks pilk.
Mees mootorrattal vaatab ikka veel tema poole tagasi, vist isegi noogutab kergelt pead, nagu nad tunneksid teineteist. Paistab, et ka Ruud tegi sama järelduse.
„Kas sa tunned teda?” Ruud manab häälde lõbusa noodi, kuid Veronica aimab hoopis pahast varjundit.
„Ei.” Veronica raputab pead, veenmaks nii ennast kui Ruudi, kuid millegipärast hakkab ta süda kõvemini lööma.
Ta saadab pilguga mootorratturi selga tänava lõpuni. Äkki vajutab mees gaasi. Mootorimüra paneb Veronica võpatama. Majade vahel tekib kaja, mis kõlab nagu metslooma möire.
Hääl vaibub tasapisi, sedamööda, kuidas mootorratas kiiresti kaugeneb.
„See on vist keegi, kes kogub julgust? Kes tahab näha, kui ohtlik sa oled, enne kui ta julgeb grupiga ühineda.” Ruud müksab naist küünarnukiga ja muigab.
Veronica annab müksu vastu, tunneb, kuidas pinge langeb, ja naeratab mehele tänulikult.
„Aita mul uks lukku panna, siis viin su koju,” lausub Ruud. „Kas teeme nii?”
„Teeme nii.”
Ruud pöörab ringi ja hakkab ukse poole astuma. Veronica jääb mõneks hetkeks paigale. Vaatab sinna, kuhu mootorratas kadus. Kauge nurruv mootorimüra on ikka veel aimatav.
4
1983. aasta suvi
Månsson oli oma staabi sisse seadnud elumaja taha terrassile, kust nägi seda vähest, mida pimedas aias näha oli, ja kuulis otsinguahelike tontlikke hüüdeid Tagatalu ümbert põldudelt.
Billy!
Bii-llyy!
Ta oli laotanud aialauale suure kaardi ja palunud tuua tormilaterna, mille riputas enda kohale markiisi külge. Politseiraadio oli sätitud kokkulepitud kanalile ja vastavalt sellele, kuidas otsijate ahelikud möödusid kindlaksmääratud punktidest, tegi ta nende juurde kaardil linnukese. Nagu oligi arvata, oli ahelikel kõrge maisi, pimeduse ja vihma tõttu raske orienteeruda ning politseinikud, kes ahelikke juhtisid, pidid alatasa seisma jääma, et muuta suunda või oodata järele mahajäänud liikmeid.
Terrassiuks Månssoni taga avanes tasa ja välja tuli Ebbe Nilsson, käes kandik termose, kruuside ja võileibadega. Mees asetas need terrassilaua vabale osale.
„Ma mõtlesin, et sa tahad võib-olla midagi, mis sooja annab.”
Månsson võttis kohvikruusi tänulikult vastu ja tundis hetkeks häbi. Ebbe Nilssoni pisipoeg on kadunud, terve pere on šokis, kuid pereisa oli siiski võtnud aega, et politseiülemale kohvi keeta. Teinud isegi võileibu. Månsson uuris meest silmanurgast, ise vorstivõileiba haugates.
Ebbe Nilssoni silmad olid tühjad, nägu valge ja vagusid täis. Varjud ja tormilaterna kahvatu kuma võimendasid räsitud muljet veelgi. Kehahoiak oli aga sirge ja ta tundus olevat vaoshoitud.
„Kuidas läheb?”
Månsson viipas aia ja maisipõllu suunas.
„Töö käib. Pimedus ja vihm panevad põntsu. Aga küll sa näed, et me leiame ta üles.” Viimane lause lipsas ta huulilt enne, kui ta pidama sai. Muidugi ei oleks tohtinud seda öelda. Månsson oli olnud politseinik küllalt kaua, teadmaks, et ei tohi anda lubadusi selle kohta, mille üle sul kontroll puudub. Kuid praegu oli ta seda siiski peaaegu teinud. Kaastundest, ütles ta endale, kuigi arvas, et see ei ole kogu tõde.
Politseiraadio ragises ja Månsson pööras ümber. See ei olnud teade, vaid lihtsalt staatiline müra, mis peaaegu otsekohe lõppes. Månsson neelas viimase suutäie võileiba alla.
„Kuidas Magdalenaga on?” Ta noogutas kergelt ülakorruse suunas.
„Magab,” lausus Nilsson järsult. Ta märkas seda vist ka ise, sest muutis kohe hääletooni. „Ta oli nii erutatud, et võttis rahustit. Segaduses võttis ta kogemata topeltannuse ja nüüd on uni raske. Võib-olla ongi
