Viimati oli säärane asi juhtunud üsna tükk aega tagasi. Kahju küll, et käesolev juhtum on pelgalt suur ajaraiskaja.
„Miks te ei võiks lihtsalt tolle õpilasega rääkida? Teda leida ei tohiks ju olla väga raske.”
„Kirjal puudub allkiri.”
„Mida sa kavatsed siis teha? Selgitada välja need, kes ei pannud kirja ajakapslisse? Võrrelda käekirja kunagiste kodutöödega?”
„Midagi sinnapoole. Kirju on ühe võrra rohkem, kui oli tollal üheksandas klassis õpilasi, ja see jätab võimaluse, et ennustuse autor andis ära kaks kirja. Seetõttu ma pean võrdlema mõrvajutukirja teiste kapslist võetud kirjadega. Kurval kombel oli kõikidel lastel väga kohutav käekiri. Vähemalt poistel.”
„Kas ta oli poiss?”
„Segase käekirja põhjal arvates poiss. Või vahest ka vasaku käega kirjutanud tüdruk.”
„Kas sõrmejälgi on?”
Huldar naeris. „Nojah, muidugi. Just nagu saaksin ma loa ühe teismeliste pundi kuuekümne viielt kirjalt võetud sõrmejälgi laborist läbi lasta. Selleks läheks mul vaja vähemalt ühte laipa. Ja eelistatavalt kõiki kuut.” Ta tõmbas tolle ähvardava kirja teiste hulgast välja ja luges taas kord endale ette. „2016. aastal surevad järgmised inimesed: K, S, BT, JJ, PV ja I. Keegi ei hakka nendest puudust tundma. Kõige vähem mina. Ma ei suuda ära oodata.” Siin naerunägusid ega südameid ei olnud.
„Nii et sinu arvates on kõik need inimesed praegu veel elus?”
„Ma olen selles üpris kindel, aga kuna mul ei ole midagi muud peale nimede esitähtede, ei saa ma olla saja protsendi ulatuses veendunud.” Huldar ulatas kirja Guðlaugurile. „Kooli sekretär väidab, et viimase kümne aasta jooksul ei ole mõrvatud ühtki selliste initsiaalidega vilistlast. Ta ütles veel juurde, et 2013. aastal tapeti küll üks mees, kuid seda teinud inimene on süüdi mõistetud ja ta ei ole ei endine õpilane ega selle loo jaoks sobivas vanuses. Muidugi pean ma selle ise üle kontrollima, aga selles riigis mõrvatud inimeste lühikest nimestikku on suuteline läbi vaatama isegi ühe kooli sekretär.”
Guðlaugur ei öelnud midagi enne, kui oli lugemisega lõpule jõudnud. Seejärel vaatas ta Huldarile mõistatuslikul ilmel otsa. Tema nägu oli veel leebe, nina ja põski kattis tedretähnide piserdis ning lõual puudus vähimgi vihje päeva jooksul kasvanud habemehakatisele. Ta pidi olema veidi rohkem kui kahekümne viiene ehk üksnes pisut vanem kui too anonüümne kirjakirjutaja praegu. „On olemas üks Vikipeedia lehekülg.” Guðlaugur punastas taas ja see muutis ta välimuselt veelgi nooremaks. „Islandi mõrvade kohta.”
Huldar kergitas kulme.”Kas seda haldad sina?” päris ta kerge nöökega.
„Ei halda. Ma lihtsalt tahtsin sinu tähelepanu sellele juhtida. Sa saad kõikide Islandi mõrvaohvrite nimesid sealt järele kontrollides aega kokku hoida.”
Huldar kahetses, et oli hetkeks pilkavaks muutunud. Tal oleks targem selle noormehega sõbruneda, sest paar liitlast tööl kuluks talle marjaks ära. Aga vigade parandamiseks ei olnud enam aega. Ta nägi silmanurgast, et nende poole on teel Erla, kellel on mantel seljas. Huldar saatis taeva poole tulise palve, et Erla ei hakkaks teda koos endaga kontorist välja lohistama. Ta oli alles äsja tööle jõudnud ja ennustatud maru oli juba hakanud küüsi näitama. Kuid tänane päev lihtsalt polnud tema jaoks õnnelik.
See oli neljakümne viies tollel talvel Islandi kohal möllanud madalrõhkkond. Iga uus paistis olevat eelmisest ägedam. Oleks võinud arvata, et ilmajumalad on võtnud nõuks saart ahistada ja joobuvad sellest, et saavad ta korrapäraselt läbi nüpeldada. Tuuleiil lajatas otsekui säärase mõtte toetuseks Huldarile näkku märja puulehe. Leht jäi külma ja limasena põsele pidama. Kui ta tuimaks tõmbunud sõrmed näole tõstis, kleepus leht hoopiski käe külge. Ta raputas kätt hoogsalt ja leht kadus aia kohal tiireldes minema.
„Kas sa leidsid midagi?” Erla nägi vaeva tasakaalu hoidmisega. Tema pikk must politseiparka toimis purjena ja ta keeras ennast tuule suhtes küljetsi, kuna oli arusaadav, et tal polnud tahtmist Huldari silme all näoli potsatada. Nende vastastikused suhted olid pärast seda, kui Huldar ametist maha võeti ja tema koht Erlale anti, muutunud üsna pingeliseks. Kohmetusetunne jäi täielikult Erla poolele, sest Huldar ei tundnud tema suhtes mingisugust vimma. Keegi ju pidi seda tööd tegema, nii et miks siis mitte Erla? Huldari meelest oli Erla küll selle osa etendamiseks pisut tahumatu ja taktitundetu, kuid võib-olla osaliselt just nimelt seetõttu ta välja valitigi. Politseile avaldati pidevalt survet, et seal edutataks ka naisi, ja Erla puhul said nad mõlemast maailmast parima – ta oli naine, kes käitus igast otsast sama mühaklikult kui tema meessoost kolleegid.
„Ei. Mina ei leia siit midagi. Vähemalt mitte midagi siia sobimatut. See on lihtsalt tavaline tavalist rämpsu täis aed.” Huldar osutas peaga vatti saanud batuudi poole, mis oli muruplatsi teises otsas turvaliselt lõõga pandud. Ilmselgelt oli möödunud üksjagu palju aega sellest, mil mõni laps sellel viimati hüppas. Riie oli pehkinud ning järel olid ainult metallraam ja mõned vedrud. Huldar koputas roostes grillahju ülaosale, aga ei vaevunud juhtima Erla tähelepanu kuumaveevannile, sest sellest polnud võimalik mööda vaadata. Iga inimene pidi paratamatult nägema, kuivõrd tavaline see aed on. „Kas sa ei arva, et see oli mingisugune nali?”
„Nali?” Erla vaatas aeda uurivalt, sest sai niiviisi Huldari pilku vältida. Ta jälgis kapuutsiserva alt, kuidas Guðlaugur issand ise teab mida otsides toikaga ühes raagus põõsas sorib. Õhus tiirlesid mõned närbunud puulehed, mis meenutasid toda ennast Huldarile näkku kleepinud lehte. Erla pöördus uuesti Huldari poole, koondades pilgu hoolikalt mitte tema silmadele, vaid lõuale. „Ma ei saa aru, mida siin nii kuradima naljakat on.”
Huldar kehitas õlgu. „Ei olegi. Mina ka ei saa.” Tal oli raske taibata, mida on lõbusat selles, et sind säärase ilmaga kavaluse abil õue meelitatakse. Kindlasti ei pidanud see nali tekitama sooje tundeid naljamehe enda vastu. Erla oli neile tee peal rääkinud, et veidi pärast keskpäeva saabus temale endale adresseeritud teade, milles väideti, et selles aias siin on midagi, mis võib politseile huvi pakkuda. Kiri oli anonüümne ega sisaldanud täiendavaid üksikasju. „Võib-olla kuulutame selle loo siin lõppenuks?”
Erla vaatas viimaks talle otsa ja Huldar mõistis, et targem oleks olnud suu kinni hoida.
„Ei kuuluta. Kuradi kindlasti me otsime veelgi hoolikamalt.”
„Olgu pealegi. Milles küsimus.” Huldar vedas huuled naeratusse, mis kadus peaaegu jalamaid. Oli raske teeselda, et kohustus veelgi kauem siin, väljas viibida pole talle vastumeelne. Ta vaatas, kuidas Erla edasi liigub. Naine ei püsinud selles rajus hästi jalul, ent oli kindlalt otsustanud tormist üle olla. Huldar pöördus taas näoga majaterrassi poole ja vaatas kohaseid peidukohti otsides ringi. See oleks kergem olnud, kui neil oleks olnud mingitki aimu, mida nad üldse otsivad.
Kuumaveevanni poolt kostis lõginat ning Huldar nägi, kuidas vanni raske kaas pisut kerkis, et siis kolksuga tagasi langeda. Ta kuulis läbi tuule ulgumise kinnitusklambrite kriuksumist. Vanni vooderdises oli luuk, mida Huldar polnud veel uurinud, nii et ta kõndis teda ülalt jälgiva majaomaniku valvsa pilgu all sinna. See mees, kelle nimi oli Benedikt, ei suhtunud nende külastusse kuigi sõbralikult ja paistis, et ta ei jaga ära, mis siin tegelikult toimub. Ei paistnud olevat tõenäoline, et tal oleks tolle anonüümse sõnumiga mingit pistmist. Nii ehtsat jahmatust oleks olnud raske teeselda. Ta nägi välja nii, nagu oleks ta hiljaaegu pensionile läinud ja oleks üks neist kamandamishimulistest põrunud vanatoidest, kes on harjunud, et nende sõna kuulatakse. Säärasel tegelasel on raske kohaneda tõsiasjaga, et see aeg on nüüd möödanik.
Huldar lehvitas käega
