käis külas veelgi rohkem sõpru, ja kui Ugwu tuli välja neile jooke serveerima, tutvustas Isand teda mõnikord – muidugi inglise keeles. „Ugwu aitab mind majapidamisega. Väga nutikas poiss.” Ugwu jätkas vaikides õlle- ja kokapudelite lahtikorkimist, tundes, kuidas soe uhkuseõhetus ta varbaotstest ülespoole levib. Eriti hea meel oli tal siis, kui Isand tutvustas teda välismaalastele, näiteks Kariibi mere äärest pärit doktor Johnsonile, kes rääkides kogeles, või professor Lehmanile, Ameerikast tulnud ninahäälega mehele, kelle silmad olid erkrohelised nagu värske puuleht. Esimest korda temaga kohtudes oli Ugwu tundnud ebamäärast hirmu, sest ta oli alati kujutlenud, et rohurohelised silmad võivad olla ainult kurjadel olenditel.
Püsikülalised olid tal varsti meeles ja ta tõi nende joogid välja juba enne, kui Isand seda temalt paluda jõudis. Üks neist oli doktor Patel, indialane, kes jõi Golden Guinea õlut kokaga. Isand kutsus teda Dociks. Iga kord, kui Ugwu koolapähkli lagedale tõi, ütles Isand: „Te teate, Doc, et koolapähkel inglise keelt ei mõista,” ning õnnistas siis koolapähklit igbo keeles. Doktor Patel naeris iga kord suure mõnuga, vajus sohva seljatoe najale ning viskas oma lühikesed jalad õhku, otsekui poleks ta seda nalja eluski varem kuulnud. Kui Isand koolapähkli purustas ja taldriku ringi käima lasi, võttis doktor Patel alati ühe viilu ning pistis oma särgitaskusse; kunagi ei näinud Ugwu, et ta oleks selle ära söönud.
Oli ka pikk luider professor Ezeka, kelle hääl oli nii kähe, et ta paistis kõnelevat sosinal. Ta võttis alati oma klaasi kätte ja uuris seda vastu valgust, veendudes nii, et Ugwu on selle hästi puhtaks pesnud. Mõnikord oli tal oma džinnipudel kaasas. Teinekord palus ta teed ning uuris siis suhkrutoosi ja piimatopsi, pomisedes: „Bakterite võimed on tõesti erakordsed.”
Oli veel Okeoma, kes käis kõige sagedamini ning jäi kõige kauemaks. Ta nägi välja noorem kui teised külalised, kandis alati lühikesi pükse ning ta juuksed, lahuga külje peal, olid puhevil ja seisid kõrgemal kui Isanda omad. Erinevalt Isanda juustest nägid need välja sassis ja salkus, justkui ei meeldiks Okeomale neid kammida. Okeoma jõi fantat. Mõni õhtu luges ta oma luuletusi ette, paberivihk peos, ja Ugwu vaatas köögiukse vahelt, kuidas kõik külalised teda jälgisid, näod pooltardunud, nagu ei söandaks nad hingatagi. Hiljem oli Isandal kombeks plaksutada ja oma valjul häälel öelda: „Meie põlvkonna hääl!”, ja plaksutamine jätkus senikaua, kuni Okeoma teravalt sähvas: „Aitab küll!”
Ja siis oli seal preili Adebayo, kes jõi brändit nagu Isandki ega sarnanenud sugugi Ugwu ettekujutusega ülikoolinaistest. Tädike oli talle ülikoolinaistest pisut jutustanud. Ja tema juba teadis, töötas ta ju päevasel ajal loodusteaduste kateedris koristajana ning õhtuti õppejõudude klubis ettekandjana; mõnikord aga maksid õppejõud talle selle eest, et ta nende kodusidki koristamas käiks. Tädi rääkis, et ülikoolinaised hoiavad riiulil raamitud fotosid oma tudengipäevist Ibadanis ja Suurbritannias ja Ameerikas. Hommikueineks sõid nad kehvasti keedetud mune, millel rebu sees loksus, ning kandsid halvasti peas püsivaid sirgejuukselisi parukaid ja pikki kleite, mille palistus neil vastu pahkluid käis. Kord jutustas ta loo ühest abielupaarist, kes õppejõudude klubi kokteiliõhtule saabudes ronisid välja kenast Peugeot 404-st, mehel seljas elegantne kreemikas ülikond, naisel roheline kleit. Kõik pöördusid vaatama, kuidas nad käest kinni hoides lähenevad, ja siis puhus tuul naisel paruka peast. Ta oli kiilas. Nad kasutavad tuliseid kamme, et oma juukseid sirgendada, oli tädike ütelnud, sest nad tahavad välja näha nagu valged inimesed; ehkki lõpuks kõrvetavad nood kammid neil juuksed peast.
Ugwu oli noid kiilakaid naisi endale ette kujutanud: nende ninad olid püstakad, mitte allapidised ja lamedad, nagu tema harjunud oli. Ta kujutles tasadust, delikaatsust, niisugust naist, kelle aevastus, kelle naer ja jutt oleksid pehmed kui udusuled, need kõige õrnemad udusulekesed päris kana naha vastas. Aga need naised, kes Isandal külas käisid, keda ta supermarketis ja tänavatel näha sai, olid teistsugused. Enamik neist kandis küll tõesti parukat (mõned olid lasknud oma juuksed palmitseda või paelaga patsi plettida), aga nad ei olnud mingid haprad kõrrekesed. Nad olid lärmakad. Kõige lärmakam kõigist oli preili Adebayo. Ta ei olnud igbo naine; seda sai Ugwu aru tema nimestki, isegi kui ta poleks kunagi kohanud naist ja tema majateenijannat turul ja kuulnud neid omavahel kiiresti ja arusaamatult joruba keelt rääkimas. Naine oli pakkunud, et võib Ugwu oma autoga ülikoolilinnakusse tagasi viia, aga ta oli tänanud ja öelnud, et tal on ikka veel hulk asju osta ja ta võtab takso, ehkki oli tegelikult kõik sisseostud ära teinud. Ta ei tahtnud naise autos sõita, talle ei meeldinud, kuidas naise hääl elutoas Isanda omast kõvemini kõlas, väljakutseid heites ja vaieldes. Ta võitles tihti ihaga tõsta köögiukse taga ise häält ja käskida naisel vait jääda, eriti kui viimane Isandat sofistiks nimetas. Ta ei teadnud, mida sofist tähendab, aga talle ei meeldinud, et naine Isandale niimoodi ütleb. Ka ei meeldinud talle pilk, millega naine Isandat vaatas. Isegi kui keegi teine parajasti kõneles ja võinuks oodata, et naise tähelepanu koondub sellele isikule, puhkasid tema silmad tihti Isandal. Ühel laupäevaõhtul pillas Okeoma klaasi maha ja Ugwu tuli tuppa, et põrandal lebavad klaasikillud ära koristada. Ta ei kiirustanud koristamisega. Vestlus kostis siin selgemalt ja professor Ezeka jutust oli lihtsam aru saada. Kööki oli seda meest peaaegu võimatu kuulda.
„Sellele, mis Ameerika lõunaosariikides toimub, kuluks tõesti ära jõulisem panafrikanistlik reaktsioon–” ütles professor Ezeka.
Isand tegi tema jutule lühikese lõpu. „Te teate ju, et panafrikanism on põhiolemuselt euroopalik arusaam.”
„Te eksite teemast kõrvale,” ütles professor Ezeka ja raputas oma tavalisel, üleoleval moel pead.
„Ja isegi kui see on euroopalik arusaam,” ütles preili Adebayo, „oleme me suuremas plaanis kõik ühe ja sama rassi liikmed.”
„Millises suuremas plaanis?” küsis Isand. „Valge mehe suuremas plaanis! Kas te ei näe, et me pole kõik ühesugused, välja arvatud ainult valgete silmis?” Isanda hääl oli kerge tõusma, oli Ugwu tähele pannud, ja kolmanda brändiklaasi ajaks hakkas ta klaasiga žestikuleerima, nii kaugele ette naaldudes, et istus lõpuks päris oma tugitooli serval. Hiljem öösel, kui Isand juba voodis oli, istus Ugwu sama tooli servale ja kujutles, kuidas ta ise seal kiiresti inglise keelt räägiks, kõneldes kujuteldavaile lummatud külalistele, kasutades sõnu nagu dekoloniseerima ja panafrikanistlik, vormides oma häält Isanda hääle järgi ning aina nihkudes ja nihkudes ettepoole, kuni ta ise samamoodi tooli serval kõõlus.
„Muidugi oleme me kõik sarnased, valgete ülemvõim on meie kõigi jaoks ühesugune,” ütles preili Adebayo kuivalt. „Panafrikanism on lihtsalt kõige mõistlikum reaktsioon.”
„Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles, et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim,” ütles Isand. „Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut.”
Professor Ezeka norsatas ja raputas pead, kõhetu jalg üle põlve visatud. „Aga oma igbosusest teadlikuks saite te tänu valgele mehele. Panigboismi idee ise sündis üksnes vastandusena valgete ülemvõimule. Kahtlemata te mõistate, et niisugusena nagu tänapäeval on hõim täpselt niisama koloniaalne produkt nagu rahvus ja rass.” Professor Ezeka viskas teise jala teisest üle.
„Panigboismi idee eksisteeris ammu enne valget meest!” hüüdis Isand. „Minge ja küsige oma külavanemate käest oma ajaloo kohta.”
„Häda on selles, et Odenigbo on lootusetu tribalist, me peame ta suu sulgema,” ütles preili Adebayo.
Siis tegi ta midagi, mis Ugwut ehmatas: tõusis naerdes püsti, läks Isanda juurde ja surus tema huuled tihedasti kokku. Tundus, nagu oleks ta seal seisnud tükk aega, käsi Isanda suule surutud. Ugwu kujutles, kuidas Isanda brändiga lahjendatud sülg preili sõrmi puudutab. Purunenud
