moodi. Ugwu serveeris talle joogi viimasena ning kulutas pikki minuteid käsi nõuderäti sisse kuivaks nühkides, enne kui tema sisselaskmiseks ukse lahti tegi. Ta kartis, et naine abiellub Isandaga ja toob majja oma joruba keelt kõneleva tüdruku ja hävitab ära Ugwu ürdiaia ja hakkab talle ette ütlema, mida ta tohib ja mida ei tohi keeta. Kuni kuulis kord Isandat ja Okeomat omavahel rääkimas.
„Täna paistis, et ta ei tahagi koju minna,” ütles Okeoma. „Nwoke m, oled sa kindel, et ei kavatse temaga midagi ette võtta?”
„Ära aja jama.”
„Ega teatav isik Londonis sellest teada ju saaks, kui sa midagi teeksid.”
„Kuule, kuule–”
„Ma tean, et sina ei ole temast sel viisil huvitatud, aga ma ikka ei saa aru, mida need naised sinus näevad.”
Okeoma naeris ja Ugwu tundis kergendust. Ta ei tahtnud, et preili Adebayo – või ükskõik milline naine – tuleks nende ellu tükkima ja seda häirima. Mõnikord õhtuti, kui külalised varakult ära olid läinud, istus ta elutoa põrandal ja kuulas, kuidas Isand rääkis. Enamasti rääkis Isand asjust, millest Ugwu aru ei saanud, just nagu oleks ta brändi mõjul unustanud, et Ugwu ei ole üks ta külalistest. Aga see ei lugenud. Ugwul ei olnud muud vaja kui seda sügavat häält, inglise keelest mõjutatud igbo meloodilisust, paksude prillide läiget.
Ta oli Isanda juures neli kuud töötanud, kui Isand talle ütles: „Nädalavahetuseks tuleb siia üks eriline naine. Väga eriline. Vaata, et maja puhas oleks. Toidu tellin ma õppejõudude klubist.”
„Aga ärra, ma võin ju ise toitu keeta,” ütles Ugwu kurva eelaimusega.
„Ta jõudis alles äsja Londonist tagasi, mu tubli mees, ja tahab, et ta riis oleks ühel kindlal moel valmistatud. Praetud, kui ma ei eksi. Ma pole kindel, et sa oskaksid midagi sobivat valmistada.” Isand pöördus lahkuma.
„Ma oskan seda teha,” ütles Ugwu kähku, ehkki tal polnud aimugi, mida endast kujutab praetud riis. „Las mina teen riisi ja teie tooge õppejõudude klubist kana.”
„Osavad läbirääkimised,” ütles Isand inglise keeles. „Hea küll siis. Tee see riis.”
„Jah, ärra,” ütles Ugwu. Hiljem koristas ta tube ja nühkis hoolikalt WC-d, nagu ta alati tegi, aga Isand vaatas neid ja ütles, et need pole küllalt puhtad, ja läks välja ja ostis veel ühe purgi küürimispulbrit ja küsis teravalt, miks ei olnud Ugwu puhastanud ka vuuke plaatide vahel. Ugwu puhastas neid uuesti. Ta nühkis, kuni higi tal kahelt poolt nägu alla voolas, kuni ta käsivars valutama hakkas. Ja laupäeval toitu valmistades oli ta turris. Kunagi varem ei olnud Isand tema töö üle nurisenud. See oli kõik tolle naise süü, naise, keda Isand pidas nii eriliseks, et Ugwu ei kõlvanud talle toitugi valmistama. Kes oli äsja Londonist tagasi jõudnud, no tõepoolest.
Kui uksekell helises, pomises ta oma nina alla needuse, mis pidi naise kõhu väljaheidete söömisest paiste ajama. Ta kuulis Isanda valjenenud häält, erutatut ja lapselikku, millele järgnes pikk vaikus, ja ta kujutles nende embust, naise koledat keha Isanda vastu surutuna. Siis kuulis ta naise häält. Ta tardus paigale. Ta oli alati arvanud, et inglise keele poolest ei anna kedagi Isandaga võrrelda, ei professor Ezekat, kelle inglise keelt vaevalt kuuldagi oli, ega Okeomat, kes rääkis inglise keelt nii, nagu räägiks ta igbot, samade kadentside ja pausidega, ega Pateli, kelle inglise keel oli luitunud leelutus. Isegi valge mees professor Lehman, kes pressis oma sõnu välja läbi nina, ei kõnelnud nii väärikalt kui Isand. Isanda inglise keel oli muusika, aga see, mida Ugwu nüüd tolle naise suust kuulis, oli nõidus. Siin oli ülem keel, läbipaistvalt helendav keel, selline inglise keel, mida ta oli kuulnud Isanda raadiost, keel, mis veeres kuuldavale täpselt mõõdetuna. See meenutas talle jamsi viilutamist vastteritatud noaga, iga viilaka enesestmõistetavat täiuslikkust.
„Ugwu!” hüüdis Isand. „Too kokat!”
Ugwu astus elutuppa. Naine lõhnas kookospähklite järele. Ta tervitas naist, mõmises „Tere päevast”, silmad maha löödud.
„Kedu?” küsis naine.
„Hästi, proua.” Ikka veel ei vaadanud ta naise poole. Kui ta pudelit lahti korkis, naeris naine millegi üle, mis Isand oli öelnud. Ugwu hakkas talle külma kokat klaasi kallama, kui naine ta kätt puudutas ja ütles: „Rapuba, ära sellega vaeva näe.”
Naise käsi oli pisut niiske. „Jah, proua.”
„Su isand jutustas mulle, kui hästi sa tema eest hoolitsed, Ugwu,” ütles naine. Tema igbokeelsed sõnad olid mahedamad kui ingliskeelsed ja Ugwu tundis pettumust kerguse üle, millega need ta suust pudenesid. Ta soovis, et naine igbot kõneldes komistaks; ta ei olnud oodanud, et nii täiuslik inglise keel võiks elada kõrvu samavõrd täiusliku igboga.
„Jah, proua,” pomises ta. Ta silmad olid endiselt põrandale naelutatud.
„Mida sa meile süüa oled valmistanud, mu tubli mees?” küsis Isand, nagu ta ise ei teaks. Ta hääl kõlas häirivalt kehkjana.
„Mina nüüd serveerin,” ütles Ugwu inglise keeles ja soovis siis, et oleks öelnud: Ma hakkan nüüd kohe serveerima, sest see kõlas paremini, sest see oleks naisele rohkem muljet avaldanud. Lauda kattes hoidus ta elutuppa pilke heitmast, ehkki võis sealt kuulda naise naeru ja Isanda häält selle ärritava uue tämbriga.
Lõpuks vaatas ta naist alles siis, kui too Isandaga lauda istus. Naise ovaalne nägu oli sile kui muna, vihmast läbi imbunud maa rikkalikku tooni, ja tema silmad olid suured ja viltused ja üldse nägi ta välja nii, nagu ei peaks ta kõigi teiste kombel ringi kõndima ja rääkima, vaid olema niisuguses klaasvitriinis, nagu Isandal kabinetis seisis, kus inimesed saaksid tema ümarat vormikat keha imetleda, kus ta säiliks rikkumatuna. Tema juuksed olid pikad; iga pats, mis ta kaela mööda alla rippus, lõppes pehme tupsuga. Ta oli varmas naeratama; tema hambad olid sama säravvalged kui ta silmade valgegi. Ugwu ei teadnud, kui kaua ta juba oli seisnud ja naist vahtinud, kui Isand ütles: „Tavaliselt teeb Ugwu palju paremat tööd. Ta valmistab fantastilist hautist.”
„See on täiesti maitsetu, mis on muidugi parem kui halva maitsega,” ütles naine ja naeratas Isandale, enne kui Ugwu poole pöördus. „Ma näitan sulle, kuidas riisi korralikult keeta, Ugwu, ilma nii palju õli kasutamata.”
„Jah, proua,” ütles Ugwu. Ta oli leiutanud midagi, mille kujutles olevat praetud riisi, pruunistades seda maapähkliõlis ning poolenisti lootes, et see mõlemad einetajad kiiremas korras tualetti saadab. Nüüd aga tahtis ta valmistada täiusliku roa, maitsva jollof-riisi või oma erilise hautise arigbe’ga, et näidata naisele, kui hästi ta oskab süüa teha. Ta lükkas nõudepesu edasi, et voolav vesi naise häält ei summutaks. Neile teed serveerides ta ei kiirustanud, vaid sättis aegamisi küpsiseid alustassil, et võiks veel toas viibida ja naise häält kuulata, kuni Isand ütles: „See on juba hästi küll, mu tubli mees.” Naise nimi oli Olanna. Aga Isand lausus seda vaid korra; enamasti ütles ta naisele nkem, mu päris oma. Nad kõnelesid tülist Sardauna ja Lääneregiooni esimese ministri vahel, ja siis ütles Isand midagi selle kohta, kuidas ta ootab, millal naine Nsukkasse kolib ja kuidas selleni on lõppude lõpuks ainult mõni nädal aega. Ugwu hoidis hinge kinni, olemaks kindel, et kuulis õigesti. Nüüd Isand naeris, öeldes: „Aga me hakkame siin koos elama, nkem, ja sa võid ka Eliase avenüü korteri alles hoida.”
Naine kolib Nsukkasse. Ta hakkab selles majas elama. Ugwu läks ukse juurest ära ja jäi vahtima potti pliidil. Tema elu muutub. Ta õpib praetud riisi valmistama ja peab kasutama vähem õli ja kuulama naise jagatud käske. Ta oli kurb, aga ometi ei olnud tema kurbus täielik: ta oli
