ta kõige rohkem mõtles, ilmutasid end talle tihti nägemustes. Anulikaga pidas ta kogu aeg kujuteldavaid vestlusi maha, ja öösiti, kui ta end puudutas, ilmus põgusalt Nnesinachi, mõistatuslik naeratus näol. Aga Olanna oli päriselt ukse juures. Ta kõndis üle õue Ugwu poole. Ta oli endale ainult lina ümber rinna keeranud, ja kui ta lähemale kõndis, kujutles Ugwu, et ta on kollane nakrapuu vili, vormikas ja küps akažuu.
„Proua? Kas teie soovite midagi?” küsis ta. Ta teadis, et kui ta käe välja sirutaks ja naise nägu puudutaks, oleks see pehme kui või, selline, mida Isand paberpakendist välja kooris ja oma leiva peale määris.
„Lase ma aitan sind sellega.” Ta osutas voodilinale, mida Ugwu parajasti loputas, ja aeglaselt tõstis poiss tilkuva lina kausist välja. Naine võttis ühest otsast kinni ja astus tagasi. „Keera sina oma otsa niipidi,” ütles ta.
Ugwu keeras oma linaotsa enda parema käe poole ja Olanna oma enda parema käe poole, ja nad vaatasid, kuidas vesi välja pigistus. Lina oli libe.
„Aitäh, proua,” ütles Ugwu.
Olanna naeratas. Tema naeratus oleks Ugwu nagu pikemaks teinud. „Oi, vaata, need papaiad on peaaegu küpsed. Lotekwa, ära unusta neid ära noppida.”
Olanna hääles, temas eneses oli midagi lihvitut; ta oli otsekui veerikka allika all lebav kivi, mille aastate pikku langev sädelev vesi on siledaks hõõrunud; ja tema vaatamine oli otsekui säärase kivi leidmine, teades, et täpselt niisuguseid on väga vähe. Ugwu saatis teda pilguga, kui ta tagasi tuppa läks.
Ta ei tahtnud Isanda eest hoolitsemise tööd kellegagi jagada, ei tahtnud, et miski häiriks tema hästi tasakaalustatud elu koos Isandaga, ja ometi tundus järsku talumatu mõelda, et ta naist enam ei näe. Hiljem, pärast õhtusööki, hiilis ta kikivarvul Isanda magamistoa juurde ja surus kõrva vastu ust. Naine oigas valjusti – nii võõra häälega, ohjeldamatult, erutavalt ja kurguhäälselt. Ta seisis seal tükk aega, kuni oigamine lakkas, ja läks siis tagasi oma tuppa.
2
Olanna noogutas autoraadiost kostva high life’i muusika taktis. Ta käsi puhkas Odenigbo reiel; iga kord, kui mees tahtis käiku vahetada, tõstis ta käe üles ja pani siis tagasi ja naeris, kui mees teda narritamisi eksitavaks Aphroditeks kutsus. Joovastav oli mehe kõrval istuda, autoaknad lahti ja õhk täis tolmu ning Rex Lawsoni unelevaid rütme. Odenigbol pidi kahe tunni pärast loeng algama, aga ta oli peale käinud, et ise naine Enugu lennujaama viia, ja ehkki Olanna moe pärast protesteeris, tahtis ta ise sedasama. Kui nad üle Milliken Hilli viivatel kitsastel teedel kihutasid, sügav jõesäng ühel ja järsk künkanõlv teisel käel, ei öelnud Olanna, et mees sõidab pisut liiga kiiresti. Ja ta ei vaadanud käsitsi kirjutatud sildi poole, mis kohmakate tähtedega teatas: PAREM JÄÄDA HILJAKS KUI JÕUDA TEISE ILMA.
Kui nad lennujaamale lähenesid, oli ta pettunud, nähes sihvakaid valgeid lennukeid kõrgust võtvat. Mees parkis sissepääsu ette sammaskäigu varju. Pakikandjad tunglesid nende ümber ja hõikusid: „Ärra? Proua? Teil pagas?”, aga Olanna peaaegu ei kuulnudki neid, sest mees oli ta enda vastu tõmmanud.
„Ma ei jõua ära oodata, nkem,” ütles Odenigbo, huuled naise huultele surutud. Ta suu maitses marmelaadi järele. Olanna tahtis vastata, et ka tema ei jõua Nsukkasse kolimist ära oodata, aga mees teadis seda niigi ja pealegi oli ta keel tema suus ja Olanna tundis, kuidas tal jalge vahel kuumaks läks.
Üks auto andis signaali. Pakikandja hüüdis: „Haa, see koht laadimiseks, hõu! Ainult laadimiseks!”
Lõpuks lasi Odenigbo ta lahti ja hüppas autost välja, et pagasiruumist ta kott välja võtta. Ta viis selle piletileti juurde. „Ohutut reisi, ije oma,” ütles ta.
„Sõida ettevaatlikult,” ütles Olanna.
Ta vaatas, kuidas mees eemaldus – tüüaka kehaehitusega, seljas khakivärvi püksid ja lühikeste varrukatega, triikimisest veel jäik särk. Mees heitis kõndides jalgu agressiivse enesekindlusega ettepoole: see oli inimese kõnnak, kes ei kavatsegi teed küsida, vaid on veendunud, et küll ta kuidagi õigesse kohta jõuab. Kui ta oli ära sõitnud, langetas Olanna pea ja nuusutas end. Ta oli endale hommikul impulsiivselt mehe Old Spice’i peale pannud ilma sellest Odenigbole rääkimata, sest too oleks naerma hakanud. Ta ei oleks aru saanud ebausust, mis käskis naisel pisut tema hõngu endaga kaasa viia. Tundus, nagu võiks mehe lõhn vähemalt natukeseks ajaks Olanna küsimused summutada ja teha ta pisut rohkem temasarnaseks, pisut kindlamaks, pisut vähem kahtlevaks.
Ta pöördus piletimüüja poole ja kirjutas oma nime paberilipakale. „Tere päevast. Üks ots Lagosesse, palun.”
„Ozobia?” Piletimüüja rõugearmiline nägu lõi laialt naeratades särama. „Pealik Ozobia tütar?”
„Jah.”
„Oo! Tubli töö, proua! Ma ütlen pakikandjale, et ta teid VIP-ide ootesaali viiks.” Piletimüüja pöördus ringi. „Ikenna! Kus see rumal poiss küll luusib? Ikenna!”
Olanna raputas pead ja naeratas. „Ei, ei ole vaja.” Ta naeratas veel korra julgustavalt, andes selgesti märku, et tema soovimatus VIP-ide ootesaali minna pole kuidagi mehe süü.
Üldsaal oli rahvast tuubil täis. Olanna istus kolme väikese lapse vastas, kes, viledaks kulunud riided seljas ja kingad jalas, lakkamatult naeru kihistasid, sellal kui nende isa neid rangel pilgul jälgis. Olannale kõige lähemal istus hapu ja kortsulise näoga vana naine, nende vanaema, käekotisang kõvasti pihku pigistatud, ning pomises midagi oma nina alla. Olanna tundis tema rüü kopituselehka: küllap oli see käesoleva sündmuse puhuks mõnest iidsest kirstust välja kaevatud. Kui selge hääl Nigeria Airwaysi lennu päralejõudmist kuulutas, kargas isa püsti ja istus siis taas maha.
„Te vist ootate kedagi,” ütles Olanna talle igbo keeles.
„Jah, nwanne m, mu vend on mere tagant tulekul, ta õppis seal neli aastat.” Mehe Owerri dialekt kõlas tugeva maaka-aktsendiga.
„Eh!” ütles Olanna. Ta oleks tahtnud mehelt küsida, kust täpselt ta vend tagasi oli tulemas ja mida ta oli õppinud, aga ei küsinud. Võib-olla poleks mees teadnud.
Vanaema pöördus Olanna poole. „Ta on esimene, kes meie külast mere taha läinud, ja meie inimesed tegid tema auks tantsu. Tantsijate rühm tuleb meile Ikedurusse vastu.” Ta naeratas uhkelt, paljastades pruunid hambad. Tema aktsent oli veelgi tugevam; raske oli kogu ta jutust aru saada. „Teised naised on minu peale kadedad, aga on’s see minu süü, et nende pojad on kõlupead ja minu oma poeg võitis valge mehe stipendiumi?”
Teadustati veel ühe lennu saabumisest ja isa ütles: „Chere! On see tema? See on tema!”
Lapsed kargasid püsti ja isa palus neil maha istuda ja kargas siis ise püsti. Vanaema surus käekotti kramplikult vastu kõhtu. Olanna vaatas, kuidas lennuk allapoole laskus. See maandus ja hakkas maandumisrada mööda ruleerima, kui vanaema äkki karjatas ja oma käekoti maha pillas.
Olanna ehmus. „Mis on? Mis lahti?”
„Ema!” ütles mees.
„Miks see seisma ei jää?” küsis vanaema, mõlemad käed meeleheitežestiga pea peale pandud. „Chi m! Mu jumal! Ma olen hädas! Kuhu see nüüd mu poja viib? Kas te, inimesed, olete mind petnud?”
„Ema, küll see seisma jääb,” ütles Olanna. „See lihtsalt peab niimoodi tegema, kui maandub.” Ta tõstis käekoti maast üles ja võttis siis vanema, rakkudest kaleda käe oma kätte.
