ning täpselt mõõdetud žestid olid sellele sissejuhatuseks.
„Kuidas siis Odenigbol läheb?” küsis ema viimaks.
„Hästi.”
Ema ohkas rõhukalt, andes mõista, kui väga ta soovib, et Olanna mõistuse pähe võtaks. „Oled sa selle Nsukkasse mineku üle ikka hästi järele mõelnud? Väga hästi?”
„Ma ei ole veel kunagi milleski kindlam olnud.”
„Aga kas sul on seal ka mugav?” Öeldes mugav, judistas ema end kergelt ja Olanna oleks peaaegu muianud, sest emal mõlkus mõttes Odenigbo lihtne ülikooliõppejõu maja oma toekate tubade ja tavalise mööbli ja vaipadeta põrandatega.
„Ma saan hakkama,” ütles ta.
„Sa võiksid leida tööd siin Lagoses ja nädalavahetustel tal külas käia.”
„Ma ei taha töötada Lagoses. Ma tahan töötada ülikoolis, ja ma tahan temaga koos elada.”
Ema vaatas teda veel veidi aega, enne kui üles tõusis ja ütles: „Head ööd, mu tütar,” häälega, mis oli vaikne ja haavunud.
Olanna vahtis ust. Ta oli ema halvakspanuga harjunud; lõppeks oli see saatnud enamikku ta tähtsamatest otsustest: kui ta lasi end parem kaheks nädalaks tundidest kõrvaldada kui et oleks oma Heathgrove’i klassijuhataja ees vabandanud väite pärast, et Pax Britannica’t käsitlevad õppetükid olid vastuolulised; kui ta Ibadanis liitus Tudengite Iseseisvusliikumisega; kui ta keeldus abiellumast Igwe Okagbue pojaga ja hiljem pealik Okaro pojaga. Siiski tekitas see halvakspanu temas soovi vabandust paluda, asja kuidagi heaks teha.
Ta oli peaaegu uinunud, kui Kainene koputas. „Noh, kas ajad siis tasuks issi lepingu eest selle elevandi ees jalad laiali?” küsis Kainene.
Olanna tõusis üllatunult istukile. Ta ei mäletanud, millal Kainene viimati oli tema tuppa tulnud.
„Paps sõna otseses mõttes tõmbas mu verandalt ära, et sind selle tubli kabinetiministriga nelja silma alla jätta,” ütles Kainene. „Kas ta annab siis isale selle lepingu?”
„Seda ta ei öelnud. Aga asi pole ju nii, et ta mitte midagi ei saa. Kümme protsenti annab isa talle lõpuks ju ikka.”
„Kümme protsenti on tavaline taks, nii et lisaboonused on alati abiks. Teistel pakkujatel arvatavasti ilusaid tütreid ei ole.” Kainene lasi sel sõnal suus venida, kuni see kõlas üleküllaselt, kleepjalt: ii-lus-aaid. Ta lehitses Lagos Life’i numbrit, siidist hommikumantel kõvasti kondise piha ümber sõlmitud. „Inetuks tütreks olemise pluss on see, et keegi ei kasuta sind sekspeibutiseks.”
„Nad ei kasuta mind sekspeibutiseks.”
Veidi aega Kainene vaikis; ta paistis olevat keskendunud mingile artiklile ajakirjas. Siis vaatas ta üles. „Richard läheb ka Nsukkasse. Ta sai grandi ja hakkab seal oma raamatut kirjutama.”
„Oi, tore. See tähendab siis, et sina hakkad ka Nsukkas käima?”
Kainene eiras küsimust. „Richard ei tunne Nsukkas kedagi, nii et võib-olla sa tutvustaksid teda oma revolutsionäärist kallimale.”
Olanna naeratas. Revolutsionäärist kallim. Mida kõike see Kainene tõsise näoga välja suutis öelda! „Ma teen nad tuttavaks,” ütles ta. Kainene kavalerid ei olnud talle kunagi meeldinud, nagu ei meeldinud ka see, et Kainene Inglismaal nii palju valgete meestega kohtamas käis. Teda ärritasid nende vaevu looritatud armulikkus ja võltsid kinnitused. Ent Richard Churchill ei olnud talle niimoodi mõjunud, kui Kainene ta õhtusöögile kutsus. Võib-olla tuli see sellest, et mehel puudus inglaste hästi tuntud üleolevus, nende veendumus, et nad mõistavad aafriklasi paremini kui aafriklased ise, ja ta mõjus selle asemel hoopis südantsoojendavalt ebakindlana – peaaegu arglikuna. Või vahest sellest, et ta vanemad ei teinud väljagi mehest, kes ei avaldanud neile muljet, sest ei tundnud kedagi tundmisväärset.
„Ma usun, et Richardile hakkab Odenigbo maja meeldima,” ütles Olanna. „Õhtuti on see nagu poliitikaklubi. Alguses kutsus ta ainult aafriklasi, sest ülikool kubiseb välismaalastest ja ta tahtis, et aafriklastel oleks üks koht, kus omavahel läbi käia. Alguses pidid kõik ise oma joogi kaasa tooma, aga nüüd palub ta, et nad kõik natuke raha panustaks, ja iga nädal ostab ta ise joogid ja nad saavad tema majas kokku–” Olanna jäi vait. Kainene vaatas teda puisel pilgul, otsekui oleks ta rikkunud nendevahelist väljaütlemata reeglit ja üritanud hakata tühja lobisema.
Kainene pöördus ukse poole. „Millal sa Kanosse sõidad?”
„Homme.” Olanna tahtis, et Kainene jääks, istuks voodile ja võtaks padja sülle ja klatšiks ja naeraks poole ööni.
„Head teed sulle, jee ofuma. Tervita tädi ja onu ja Arizet.”
„Tervitan,” ütles Olanna, ehkki Kainene oli juba läinud ja ukse enda taga kinni tõmmanud. Ta kuulatas Kainene samme vaibaga kaetud koridoris. Alles nüüd, kus nad mõlemad olid Inglismaalt tagasi ja elasid jälle samas majas, sai Olanna aru, kui kaugeks nad üksteisele on jäänud. Kainene oli alati olnud endassetõmbunud laps, tusane ja tihti terav teismeline, see, kes ei üritanudki vanematele meele järele olla ja nõnda kogu koorma Olanna kanda jättis. Aga kõigest sellest hoolimata olid nad olnud lähedased. Olid olnud sõbrad. Ta püüdis paika panna, millal see olukord muutus. Kindlasti enne Inglismaale minekut, sest Londonis ei olnud neil enam samad sõbradki. Võib-olla toimus see nende keskkooliaastail Heathgrove’is. Võib-olla varem. Midagi ei olnud juhtunud – ei mingit tähendusrikast tüli, ei mingit märkimisväärset intsidenti –, pigem olid nad lihtsalt vähehaaval lahku triivinud, aga just Kainene oli nüüd see, kes ankurdas end kindlalt kuhugi kaugele, nii et nad enam ei saanud tagasi kokku triivida.
Olanna otsustas, et ei lähe Kanosse lennukiga. Talle meeldis istuda rongiakna all ja vaadata, kuidas tihedad metsad mööda libisevad, rohttaimed oma lehti lahti rullivad ja lehmad paljarinnaliste nomaadide ees vänderdades saba viibutavad. Kui ta Kanosse jõudis, rabas teda taas kord selle koha erinevus Lagosest, Nsukkast, tema suguvõsa kodulinnast Umunnachist – kui erinev põhi üldse oli lõunast. Siin oli liiv peen, hall ja päikesest kõrbenud, üldsegi mitte koduse klompis punase liiva moodi; puud olid taltsad, täiesti erinevad sellest roheluseplahvatusest, mis purskus esile ja heitis tänavatele varje Umunnachis. Siin ulatusid tasandikud paljude miilide kaugusele, ärgitades silmi nägema ikka veel pisut kaugemale, kuni paistsid hõbevalge taevaga kokku sulavat.
Ta võttis raudteejaamast takso ja palus juhil kõigepealt turul peatus teha, et onu Mbaezit tervitada.
Turu kitsastes käikudes loovis ta väikeste, pea peal suuri koormaid kandvate poiste, tingivate naiste, hõikuvate kaubitsejate vahel. Üks plaadipood mängis valjusti high life’i ja ta aeglustas pisut sammu, et Bobby Bensoni „Taxi Driverit” kaasa ümiseda, enne kui onu müügiputka poole tõttas. Onu riiulid olid tuubil täis plekkpangesid ja muid majapidamistarbeid.
„Omalicha!” ütles onu teda nähes. Samamoodi – Ilusaks – kutsus ta ka Olanna ema. „Ma olen sinu peale mõelnud. Ma teadsin, et sa varsti meid vaatama tuled.”
„Tere päevast, onu.”
Nad kaisutasid. Olanna toetas pea onu õlale; too lõhnas higi, avaturu, tolmustele puitriiulitele seatud kaupade järele.
Raske oli ette kujutada, kuidas onu Mbaezi ja Olanna ema võisid koos, õe-vennana üles kasvada. Mitte ainult sellepärast, et onu heledajumeline nägu ei olnud sugugi nii ilus nagu ta ema oma, vaid
