mg_2b77e8fav8edae567dc8edfe6f292e258502.jpg"/>
Carla Neggers
Cider Brook
2014
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Krista Saar
Korrektor Inna Viires
© 2014 by Carla Neggers
Trükiväljaanne © 2016 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11184
ISBN (PDF) 978-9949-84-219-3
ISBN (ePub) 978-9949-84-478-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Mu sõbrale Fran Garfunkelile
Üks
Samantha Bennett libistas vanaisa antiikse hõbeplasku oma khakivärvilise safarijaki välitaskusse. Vanaisa oli väitnud, et plasku pärines ühest vanast piraadikirstust, ent Samantha oli avastanud kolme aasta jooksul pärast seda, kui tema vanaisa üheksakümne kuue aastasena oli surnud, et mitte kõik, mida vanaisa talle oli rääkinud, ei vastanud tõele. Harry Bennett oli olnud suurepärane strateegilise muinasjutu väljamõtleja. Arvatavasti oli ta sellest plaskust joonud parajasti rummi, kui ta piraadikirstu loo kokku oli keerutanud.
Minu jaoks ei mingit rummi, mõtles Samantha, vaadates ringi vanaisa segamini kabinetis Bennetti maja teisel korrusel Bostoni Back Bays. Ta oli täitnud plasku suitsumaitselise Šoti viskiga, mille vanaisa oli jätnud ühte oma kristallkarahvinidest. Kui ta kavatses jahtida piraadi aaret, peaks tal viski kaasas olema, mõtles ta.
Kuigi, mis saaks väikeses Knigths Bridge’is Massachusettsis valesti minna?
Vanaisa naeratas talle mustvalgelt raamitud fotolt, mis rippus puitpaneelidega seinal tema massiivse tammepuust kirjutuslaua taga. Selle foto tegemise ajal oli ta olnud neljakümne seitsme aastane, võllaroalikult nägus, kandes jakki, mis sarnanes väga Samantha omaga. Ta oli just jõudnud tagasi Bostonisse pärast ekspeditsiooni Antarktikasse, mis oli põlistanud tema maine maailmaklassist avastaja ja seiklejana. Samuti oli see ta peaaegu tapnud. Samantha paariöist laagrisolekut New Englandi1 kõrvalises linnas sai vaevalt võrrelda ekspeditsiooniga Antarktikasse.
Ta nööpis oma jakitasku klapi kinni. Jakil oli nii sees- kui väljaspool lõputult taskuid. Ta unustas alati, millisesse taskusse ta oma asjad oli pannud – telefoni, kompassi, tikud, kaardi, pruuni tooni huulepulga, mille ta oli viimasel sekundil kaasa haaranud juhuks, kui ta peaks ühel õhtul oma peatuse ajal Knights Bridge’is välja sööma minema.
Välja õhtusöögile? Kuhu, kellega – ja milleks?
Kui mitte midagi muud, siis paar päeva oma vanaisa segadikust eemal teeks talle head. Vanaisa oli sündinud kehvapoolses New Englandi talus ja surnud rikka mehena, samuti lootusetu kraamikorjajana. Samantha polnud taibanud, kui palju ta oli oma pika aktiivse elu jooksul kogunud, kuni vanaisa päranditombu haldajad – tähendab, tema isa ja onu – olid ta palganud vanaisa Bostoni maja ja Londoni korterit läbi vaatama. Ta vandus, et oli leidnud närimiskummipabereid aastast 1952. See mees oli kõik alles hoidnud.
Hommikupäike voogas sisse läbipaistvatest paneelidest majast väljapoole eenduvate akende kohal, mida raamisid rasked puusöehallid sameteesriided. Tema vanaema, kes oli surnud kakskümmend viis aastat tagasi, kui Samantha oli neljaaastane, oli ise kujundanud kogu selle maja, teatades, et hall ja valge on selle toa jaoks täiuslikud värvid, sest kui tema abikaasa oli seal – mida ei juhtunud tihti isegi tema hilistes aastates –, on ta mõtisklev ja töökas. Vanaisa oli veetnud oma kabinetis vähe aega, enamasti ainult senikauaks, et oma viimased leiud kuhugi mahutada.
Samantha hindas sisseimbuva päikesevalguse mõju õlimaali originaalile, mille ta oli paar nädalat tagasi kabineti seinakapist välja kaevanud. Maal oli allkirjastamata ja ilmselgelt amatööri töö, aga see oli ta vangistanud samast hetkest, kui oli selle valguse kätte toonud. See kujutas idüllilist New Englandi punaseks värvitud siidrikoda õuntega puitkastides, siidrivaatide ja veerattaga, mis püüdis ülevoolu väikesest kividest ja mullast tammil metsaojal. Ta oli oletanud, et maal on nimeta, ent kaks päeva tagasi oli ta avastanud korraliku pleekinud käekirja lihtsa puitraami alumisel serval.
Siidrikoda Siidriojal.
Tema üllatus oli olnud nii täielik, et ta oli haaranud Šoti viski karahvini järele.
Ta ei teadnud, kas maalil kujutatud vabrik oli tõeline, aga Knights Bridge’is, vaevalt kahe sõidutunni kaugusel Bostonist läände oli tõepoolest Siidrioja.
Kõigist kohtadest…
Kiire internetiotsing oli välja toonud aastavanuse teate, et Knights Bridge’i linn müüb oma valduses oleva vana siidrikoja. Oli keegi selle ostnud? Oli see ikka veel müügis?
Samantha oli kontrollinud seinakappi, kas seal on veel midagi Siidriojaga seotut, mille vanaisa võis olla sinna toppinud. Selle asemel avastas ta suure ümbriku, mis sisaldas umbes viiskümmend kollaseks tõmbunud käsitsi kirjutatud paberilehte – loo viimistlemata mustandi pealkiri oli „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seiklused“.
Ta kahtlustas, et loo oli kirjutanud sama käsi, mis oli kirjutanud maaliraamile selle nime, aga tal polnud mingit moodust seda tõestada ja see polnudki tähtis. See oli asja pitseerinud ja nüüd oli tal Harry Benneti antiikne hõbeplasku jakitaskus ning tehtud plaanid Knights Bridge’i naasmiseks – linna, millest ta oli lootnud ja oodanud, et ta ei pea seda enam iial külastama.
Igatahes enam-vähem tehtud plaanid. Samanthal polnud enda suhtes mingeid illusioone ja ta teadis, et ta ei ole just detailne planeerija.
Tema esimene käik sellesse väikelinna oli olnud kaks ja pool aastat tagasi ühel lumisel märtsipäeval paar kuud pärast vanaisa surma. Ta oli lootnud linna ja linnast välja lipsata, nii et keegi ei teaks, aga see polnud nii välja kukkunud.
„Puusepp rääkis mulle, et ta nägi siin üht naist. Sind, Samantha?“
Jah. Teda.
See puusepp oli olnud tema katastroof. Ta ei teadnud, kes ta on, aga see polnudki tähtis. Sellel reisil peab ta olema ettevaatlikum, isegi kui ettevaatlikkus ei olnud üks Bennettite iseloomujooni.
See oli tema võimalus asjad õigeks ajada.
Samantha pani maali tagasi seinakappi, tõmbas aknaeesriided ette, lukustas uksed ning kohtus maja ees oma onu ja nõoga. Nad olid vanaisa
