aga ta ei paistnud selle üle õnnelik olevat. Samanthal polnud aimugi, kes ta oli. Matkaja? Kohalik mees? Kas see siidrikoda kuulus talle? Ta polnud arvestanud, et peab võibolla kokku põrkama omanikuga või et omanik võib olla karm huumorita mees, mitte palju vanem kui ta ise.
„Vabandust,“ ütles ta, selitanud kurku. „Mida sa minult küsisid?“
Mees imes kiiresti õhku sisse. „On sul astma, allergia, südamepuudulikkus, ükskõik mida…“
„Ei. Ei midagi. Ei mingeid meditsiinilisi probleeme.“ Samantha hääl oli kare ja pingul. „Minuga on kõik korras. Aitäh sulle.“
Mees ei ilmutanud mingit märki valvsuse nõrgenemisest. „Tuletõrje on teel. Ma pean tööle hakkama. Sina istu vagusi.“
„Mida ma saan teha, et aidata?“
„Ära ette jää.“
Mees polnud kõhelnud isegi poolt südamelööki, enne kui oma vastuse välja tulistas. Ta ei oodanud Samantha vastust, vaid jooksis siidrikoja poole. Avatud uksest tuprus tihedat suitsu jahedasse selgesse õhku. Leegid kumasid oranžilt akende räpase kile ja purunenud klaaside taga.
Samantha jälgis, kuidas tema päästja peatus tolmhalli pikapi juures, mis oli pargitud nii, et selle kapott oli suunatud vastu augulist porist sissesõiduteed. Ta oli sekundite jooksul selga tõmmanud tuletõrjujavarustuse – kiivri, maski, kuue.
Tuletõrjuja?
Mees haaras kirve ja suundus siidrikoja poole.
Tuli näis olevat ukse kinni imenud. Mees lõi selle jalaga lahti ja läks sisse.
Kes tahes ta ka oli, tema päästja oli tugev ja ülimalt kartmatu.
Samantha värises jahedas õhus. Ta polnud meest ometi kapten Farradayks nimetanud, või oli? Mitte valjusti. See polnud lihtsalt võimalik.
Ta kuulis sireene ja mõistis, et tee oli lähemal, kui ta oli arvanud. Kolmekümne sekundi pärast tulid mööda kallakut tuletõrjeautod ja üksik politseiauto. Samantha läks väikese kivirahnu juurde oja kõrval. Äikesetormis alla sadanud vihmaga oli vesi kõrgel, tormates üle kivide, sambla ja muda.
Kui ta jälgis tuletõrjujate töölehakkamist, tundis ta tabalukku oma jakitaskus.
Ta ei näinud mingit põhjust seda mainida, kui keegi selle kohta ei küsi.
Kolm
Tema päästja nimi oli Justin Sloan.
Või nii ta Samanthale ütles, enne kui nõudis temalt oma tabalukku.
Mees sirutas mõhnalise käe välja. „Kus see on?“
Tuli oli kustutatud, siidrikoda terve, kuigi kahjustatud. Tuletõrjujad olid oma varustuse peale laadinud ja lahkunud ning kaks vormis politseinikku olid neile järgnenud mööda rööpalist sissesõiduteed maantee poole. Üks politseinikest oli teda küsitlenud. Ta oli rääkinud politseinikule tõtt, kuidas ta siidrikojas oli lõpetanud – ta oli sisse läinud, selleks et äikesetormi käest pääseda. Politseinik oli küsinud, kas ta polnud märganud silte „mitte siseneda“ ja „ohtlik“. Ta oli vastanud, et oli küll. Politseinik oli kulmu kortsutanud ja polnud rohkem detaile nõudnud.
Ka tema oli Sloan. Eric Sloan.
Üks tuletõrjujatest oli samuti Sloan. Christopher.
Väikelinnad, mõtles ta.
Justin, nagu ta nüüd mõistis, oli vabatahtlik tuletõrjuja. Aidanud tulekahju kustutada, oli ta viinud oma varustuse pikapisse tagasi ja liitunud siis temaga kivirahnu kõrval. Samantha oli pistnud käe külma ojavette ja teinud mida suutis, et tahma oma näolt maha pesta, kuid ta kahtles, et ta selle kõik maha sai. Kirbet suitsulõhna pole lihtne tema nahalt või riietelt eemaldada. Tal olid seljakotis reisirätikud ja puhtad rõivad, oletades, et need olid tules alles jäänud ega olnud suitsust liiga saastatud.
Justin Sloanile ütlemine, et ta kadunud tabalukk on tema jakitaskus, ei tundunud praegusel hetkel eriti mõistlik käik olevat. Kuigi Justin ei näidanud seda välja, pidi ta olema adrenaliinirohkes tujus pärast sattumist leekides vanale siidrikojale, avastamist, et keegi naine on seal enam-vähem lõksus, tema väljakandmist ja seejärel aitamist tuld kustutada.
Samantha mõistis, et ka tema adrenaliinitase on kõrge. Ta tõusis püsti, pükstetagune märg, ja nipsas sipelga oma põlvelt minema. Täiesti sundimatult. Otsekui polekski ta lukku lahti muukinud, et siidrikotta pääseda, ja tabalukk ei ole tema taskus.
Nöökamine tuletõrjujate vahel, mida ta pealt oli kuulnud, oli kinnitanud tema kahtlust, et see vana siidrikoda kuulub ta päästjale.
„Põrgut, Justin, see koht on isegi suurem prügimägi, kui ma arvasin.“
„Ma ei suuda uskuda, et sa kulutasid selle peale tõelist raha.“
„Tulelõks, Justin. Ma ütlesin sulle.“
See viimane oli tulnud Christopher Sloanilt. Ilmselt oli ta üks kahest täiskohaga tuletõrjujast Knights Bridge’is. Kõik teised olid vabatahtlikud.
„On nad su vennad?“ küsis Samantha. „Eric ja Christopher?“
„Jah. Mu vennad.“ Justin plõksutas väljasirutatud käe sõrmi. „Mu tabalukk.“
Mitte mees, kelle tähelepanu saaks kergesti kõrvale juhtida. Samantha püüdis välja näha, nagu poleks teda mõistnud. „Tabalukk?“
„Seesama, mille sa lahti muukisid või lahti murdsid, et siidrikotta pääseda.“
Ta langetas käe küljele, ent Samantha võis tema lõuajoone põhjal öelda, et ta ei andnud alla. Samantha ei tundnud end süüdlasena selle pärast, mida ta oli teinud, aga ta ei tahtnud hakata selgitama mehele, kes oli äsja ta põlevast hoonest välja kandnud ja aidanud tuld kustutada. Justin ei näinud välja, nagu oleks ta hea kuulaja isegi heal päeval. Kuna üks tema vendadest oli politseinik ja teine professionaalne tuletõrjuja – ja ta ise vabatahtlik tuletõrjuja –, ei kartnud ta teda. Justin ei olnud kõrilõikaja. Ta polnud lihtsalt heas tujus.
„See oli ohtlik äikesetorm. Otsesõnu hirmutav ja ma olen olnud nii mõneski hirmutavas äikesetormis.“ Ta otsustas kõneainet muuta. „Muide, mu nimi on Samantha.“
Mehe sügavsinised silmad kitsenesid. „Mis su perekonnanimi on, Samantha?“
„Bennett,“ vastas ta, kõlades kidakeelsema ja vastumeelsemana, kui see talle oleks meeldinud. Ta polnud meelega oma perekonnanime vabatahtlikult pakkunud. Ta oli Eric Sloanile, politseinikust vennale öelnud, kuid too oli küsinud, jätmata talle valikut. Ta kahtles, kas Bennetti nimi tähendas midagi tema, Justini või teiste tuletõrjujate jaoks, kes olid kihutanud vana siidrikoja juurde, aga ta oli kavatsenud Knights Bridge’i ja sealt välja saada ühegi selle elaniku teadmata.
„Oled sa Sam või Samantha?“
„Käivad mõlemad.“
„Enamasti Sam?“
„Tegelikult enamasti Samantha.“
„Noh, Samantha, sul on põrgulikult vedanud, et sa sealt õigel ajal välja said.“
„Ei
