teenimiseks tegi, hoidis teda heas vormis. Ta ei kavatsenud detaile küsida. Isiklikud küsimused tema poolt riskisid isiklike küsimustega Justini poolt.
Mees peatus keskkorstnaga koorevärvi maja ees, viimane maja kitsal teel, mis oli kunagi olnud peatee Knights Bridge’ist Swifti jõeoru linnadesse – juba ammu enne suuri maanteid ja osariikidevahelisi kiirteid. Nüüd lõppes see Quabbini värava juures. Samantha polnud uurinud üksnes kaarti ja selle piirkonna ajalugu, vaid oli siin ka varem olnud, kasvõi ainult see üks kord ühel lumisel märtsipäeval.
Ta raputas selle mõtte maha. Ta ei saanud sinna minna. Võibolla hiljem. Mitte nüüd.
Justin lülitas mootori välja. Ta oli parkinud Carriage Hilli talu sildi kõrval, millele olid allkirjana maalitud õitsvad murulaugud. Kuigi Samantha polnud ligikaudugi piisavalt planeerinud oma reisi Knights Bridge’i, teadis ta, et selle omanik Olivia Frost oli niihästi graafiline disainer kui ka Dylan McCaffrey kihlatu.
Samantha tegi turvavöö lahti ja tõrjus tagasi kahetsuskihvatuse, et ta polnud jäänud Bostonisse ega kõndinud Vabaduse Rada koos oma tädi ja noorte nõbudega. Nüüd polnud mõtet kahetseda. Dylan oli sel aastal varem ainult korra Knights Bridge’i tulnud, kohates selle käigus Oliviat. Pärast seda, kui ta karjäär NHL-is oli lõppenud, oli ta punti löönud oma lapsepõlvesõbra Noah Kendricki, tehnoloogiainstituudi geeniusega. Nad olid koos muutnud Noah’ sulgiva NAK Inci tulusaks kõrgtehnoloogiliseks meelelahutusfirmaks, mis oli eelmisel sügisel läinud börsiühinguks. Samantha polnud Dylanit kunagi kohanud nende nädalate jooksul, kui ta töötas koos tema isaga, ja ta ei olnud Knights Bridge’is selleks, et tema ja Olivia ellu tungida.
Aga siin sa oled, nende ukselävel.
Justin tõukas auto ukse lahti. „Carriage Hill on alles äsja avatud. See ei ole pidevalt töötav võõrastemaja.“ Ta vaatas kõrvale Samantha poole. „Su käed värisevad. Oled veidi vabisev? See on pärast tulekahju normaalne.“
„Kõik on korras. Olen näljane. Kuidas sinuga on? Kas sa vabised?“
„Mina?“ Justin naeris. „Ei. Ei vabise.“
„Sul on tulekahjudega kogemusi olnud, aga see oli sinu maa peal.“
„See ei muuda midagi.“
Tumedajuukseline naine korrastas parajasti kollaste ja valgete krüsanteemide potte peamaja ühekorruselise tiibhoone trepil. Arvatavasti Olivia Frost. Samantha pöördus Justini poole. „Olen ma oodatud?“
„Mul ei olnud võimalust ette helistada. Kõik saab korda.“
Samantha ei liigutanud, kui mees suundus kividest kõnniteele. Ta oli jätnud autoukse lahti. Samantha kuulis Olivia Frosti, kui naine lähenes Justinile, pühkides oma peopesi laiadesse tööpükstesse. „Isa just helistas tulekahju kohta. Ütleb, et see oli välgutabamus. Oh õudust, Justin! On sinuga kõik korras?“
„Jep. Korras.“
„See torm pidi minema otse üle siidrikoja. Siin see nii hull ei olnud. Isa ütleb, et üks naine oli seal matkamas…“
„Samantha Bennett,“ sõnas Justin. „Ta vajab kohta, kuhu ööseks jääda.“
„Muidugi. Meil on tube lademes.“
Justin viipas auto poole. „Hüppa välja, Sam. Tule ja tutvu Oliviaga.“
Samantha võis mõtelda sajast muust kohast, kus ta oleks parema meelega olnud. Ta soovis, et oleks vähemalt leidnud pelgupaiga kusagil mujal kui Justin Sloani siidrikojas. Kanakuut ülesvoolu talumajas oleks asja kenasti joonde ajanud.
Ta astus pikapist välja, arvestas kaugust valesti ja tundis, kuidas põlved tema all järele andsid. Kuigi ta sai tasakaalu tagasi, oli Justin juba kohal, üks käsi tema küünarnukil. „Ma arvan, et sa oled siiski vankuv. Siin pole midagi häbeneda.“
„Ma ei ole pikapitega harjunud, see on kõik.“
Justin langetas käe. „Ma ei ole üllatunud.“
Olivia astus naeratades edasi ja tutvustas end. „Mu isa oli tuld kustutamas. Ta on vabatahtlik tuletõrjuja. Mul on väga hea meel, et sa viga ei saanud.“
„Tänan,“ sõnas Samantha. „See on olnud jube õhtupoolik.“
„Kindlasti oled vaevatud. Meil on hea meel, kui jääd meiega.“
„Kui olete kindel, et see ei ole liiga lühike etteteatamisaeg…“
„Ma olen kindel,“ vastas Olivia meeldivalt. „Kas Justin selgitas, et Carriage Hill ei ole regulaarne võõrastemaja? Me alles alustasime kindlate sündmustega. Näitused, pulmad, kohtumised – seda laadi asjad, enamasti nädalavahetustel. Mu sõbrannal Maggiel ja minul on seni ägedad peod olnud.“
Samantha astus tagasi. „Te tahate öelda, et te ei võta ööbimiskülalisi? Ma võin leida koha, kuhu oma telk üles panna. Tõepoolest. Mul ei ole selle vastu midagi.“
„Sinu telk ei tulnud tulest välja,“ ütles Justin.
Samantha kortsutas tema poole kulmu. „Kas see põles ära?“
„Ma rääkisin sulle, et enamik su varustusest on hukas.“
Olivia heitis talle laitva pilgu, ilmselt hindamata mehe järskust.
Justin kehitas õlgu. „Su telk ja magamiskott olid jalge alla trambitud ja vettinud. Neid saab ju kergesti asendada.“
„On linnas mõni koht, kust ma saan uued osta?“ küsis Samantha.
„Swifti Jõe universaalkauplus linnaväljakul,“ vastas Olivia. „Me nimetame seda Hazeltoniks – nemad olid algsed omanikud. Seal on kõike. Kindlasti on neil ka telke.“
„Siis ma võiksin sealt läbi hüpata,“ ütles Samantha.
Justin raputas pead. „See on suletud.“ Kui Olivia teda jälle põrnitses, pehmendas ta oma näoilmet ja lisas: „Sulle meeldib Carriage Hill. Maggie ja Olivia teevad neil päevil isegi oma kitsepiimaseepe.“ Ta vaatas Olivia poole otsekui küsides: „Parem?“
Olivia ignoreeris teda ja pöördus julgustava naeratusega tagasi Samantha poole. „Muidugi võtame ka ööbimiskülalisi ja oleksime õnnelikud, kui sa meie juurde jääd. Tere tulemast.“
„Ma armastan kitsepiimaseepi,“ ütles Samantha. „Ma hindan seda väga. Tänan, Olivia. Ma olen ikka veel veidi vapustatud, kuid vaikne rahulik öö aitab.“
Olivia osutas veidi porise käega tiibhoone ukse poole. „Sealt läheb kööki. Ma tulen kohe sisse. Võta endale mida tahes, mis sulle meeldib. Tegime Maggiega täna õhtupoolikul õunakastet. Suhkrut ei ole üldse lisatud. Need õunad on iseenesest täiuslikud.“
„Kõlab suurepäraselt,“ ütles Samantha, tundes end vähem pingul olevat. „Tänan veel kord.“
Justin suundus oma pikapi juurde, haaras Samantha seljakoti ja tõi selle talle. „Ma võin selle üles su tuppa viia, kui soovid.“
„Ma saan ise, tänan.“ Samantha võttis temalt seljakoti ja viskas üle õla. Mehe kujutlemine oma külalistoas Carriage Hillis ei aidanud ta südamekiirust üldse vähendada. Ta võis tunda, kuidas kuumus põskedesse lahvatas. Ah põrgut. Ta ei olnud punastav tüüp.
