oleks vahetevahel sõitnud, aga talle ei meeldinud kunagi autot juhtida.
Tema noorem poeg siiski armastas autosõitu. Caleb Bennett oli keigarlikult nägus varajastes viiekümnendates mereajaloolane. Tema ja ta naine, haruldaste raamatute spetsialist, elasid Londoni lähistel ning olid nelja lapse vanemad, kellest vanim, Isaac, keskkooli viimase klassi õpilane, oli turvavööga kinnitatud istmele Samantha selja taga. Isaac ja ta isa suundusid Amhersti, esimesele peatusele nende tuuril New Englandi kolledžitesse. Samantha, kel ei olnud autot, sõitis koos nendega.
„See tuleb suurepärane,“ märkis Caleb, kui Samantha tema kõrvale istus. „Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui ma New Englandi maakohtadesse sõitsin.“
„Oled sa kindel, et ei taha mind rooli taha?“
„Ei. Istu ja tunne rõõmu.“
Kolm nooremat Bennettit pidid sel õhtul koos emaga saabuma Bostonisse nädalapikkuseks külaskäiguks. Mingil ajal pidid Samantha vanemad saabuma Šotimaa rannikult veelgi lühemaks külaskäiguks. Otsekui perekonna taasühinemine. Tema onu ja Isaac võtavad ta Knights Bridge’i peale tagasiteel Bostonisse.
Caleb juhtis auto kiire liiklusega Beaconi tänavale. Oli hiline september, suurepärane aeg olla Bostonis või ükskõik kus New Englandis. Ta vaatas Samantha poole. „Sa näed välja, nagu valmistuksid köiel kõndima.“
„Tõesti? Ma ei tunne sedamoodi. Olen lihtsalt elevil.“
„See kaabakas Duncan McCaffrey vallandas su, Sam. Tagasiminek Knights Bridge’i kisub lihtsalt kärna haavalt, mis nüüdseks peaks olema paranenud.“
Isaac kummardus ettepoole. „Duncan McCaffrey? See aardekütt?“
Samantha kurk tõmbus krampi, ent ta püüdis neile oma pinget mitte näidata. Samanthal ja Isaacil olid Bennettite kuldpruunid juuksed ja tumedad silmad, kuid Isaac oli vilajas, kandiline ja andekas tennisist. Samantha oli aktiivne, aga tal polnud tennise jaoks kannatlikkust ning viie jala viie tolli pikkusena polnud ta ilmselt pärinud Bennettite kasvu. Isegi ta ema Francesca, merearheoloog, oli pikem. Samantha pidas end õnnelikuks, et oli pärinud oma ilusa ema kõrged põsesarnad ja täidlase suu.
„See on tõsi,“ ütles ta lõpuks. „Ma töötasin Duncani jaoks lühikest aega. Ta on nüüd surnud. Ta suri möödunud juunist kaks aastat tagasi.“
„Ta vallandas su nõo kolm nädalat enne oma surma,“ pistis Caleb vahele.
Seitseteist päeva, kui täpne olla. Samantha jättis selle sinnapaika. „Ma ei rääkinud talle asju, mida ta enda arvates oli õigustatud teadma,“ ütles ta.
Isaaci silmad läksid pärani. „Kas sa valetasid Duncan McCaffreyle?“
„Mitte just täpselt.“
Tema nõbu naaldus pehmel nahkistmel tagasi. „Ohoh. See peab sind kindlasti kummitama. Räägi veel halvast ajastusest. Mis on Knights Bridge’il temaga tegemist?“
„Olen aardeküttide ringkondades kuulnud lugusid, aga mul ei ole kõiki detaile. Ilmselt otsis Duncan informatsiooni oma bioloogiliste vanemate kohta ja lõpetas valduse ostmisega Knights Bridge’is. Tema poeg päris selle. Dylan. Ta on nüüd kihlatud ühe naisega linnast.“
„Oota,“ ütles Isaac. „Sa lähed sinna kätte maksma, sest Duncan vallandas su?“
„Ei. Ma ei lähe kätte maksma.“ Samantha tõmbas hinge, teadmata, mida oma nõole öelda, eriti kui onu oli otse tema kõrval. Ta oli Calebile juba rääkinud rohkem, kui oli kavatsenud. Ta hingas välja, toon asjalik, kui ta jätkas: „Ma lähen üht teooriat kontrollima.“
Caleb tema kõrval tegi grimassi. „Sa liigutad asjad üles ja mitte heal põhjusel.“
„Dylan McCaffrey ei pea isegi teadma, et ma olen seal.“
„Sam…“ Isaaci hääles oli kartusenoot. „Sam, palun ütle mulle, et see reis ei ole piraatide pärast.“
Samantha keeras ringi, et talle otsa vaadata. „Mis, sulle ei meeldi piraadid, Isaac?“
„Ma sain piraatidest üle, kui olin kaheteistkümnene. Otsid sa kapten Hooki kadunud aaret?“
„Näita mingit lugupidamist, Isaac,“ märkis ta isa. „Samantha on ekspert idaranniku kaaperdajate ja piraatide alal. Kapten Hook on väljamõeldis. Ta on huvitatud ainult tõelistest piraatidest ja seesugusest. On mu õigus, Sam?“
Samantha ignoreeris skeptilist tooni tema hääles. „Ma uurin kapten Benjamin Farradayd, Bostoni kaaperdajast piraati, kes kadus, enne kui teda saadi tema kuritegude pärast üles puua.“
Isaac haigutas, kui Mercedes kihutas Storrow Drive’il läände piki Charlesi jõge, mida täpistasid väikesed purjepaadid ja Harwardi aerutajad. „Kas sa arvad, et see kapten Farraday mattis aarde Knights Bridge’i?“
„See on võimalik.“
Tema nõbu oigas. „Sam, mitte keegi ei usu enam mahamaetud aaretesse.“
Onu heitis talle kõrvalpilgu. „Näed? Tema ema mõju. Tal on mõlemad jalad kindlalt maas.“
„Ta tahab minna Amhersti kolledžisse. See on vanaisa alma mater.“ Samantha pilgutas nõole tagaistmel silma. „Sinus on mõnevõrra Bennettit.“
Isaac pööritas silmi. „Ära tuleta mulle meelde.“
Tukkumine – ja tukkumise teesklemine – sõidul läände lubas Samanthal vähemalt lõpetada püüdmise onu veenda, et ta ei ole aru kaotanud. Onu oli teda küsitlenud seljakoti sisu – ta oli rahul, et Samanthal oli esmaabikomplekt ja hädajuhtumivile kaasas – ja tema põhjuste kohta söandada üksi Knights Bridge’i minna. „Sind ja seda kuradima piraati, Samantha. See sinu kapten Benjamin Farraday on saanud sulle kinnismõtteks.“
Ta ei saanud vastu vaielda.
Samantha polnud maininud siidrikoja maali ja lugu, mille ta oli Bostonis vanaisa kabineti seinakapist avastanud. Tal oli onuga niigi piisavalt tegemist talle rääkimata, et läheb Knights Bridge’i mingi anonüümse maali ja tundmatu autori – naise, oletaks Samantha, arvestades naiselikku käekirja – fantaasiarikka kirjutise põhjal. Tal polnud kahtlustki, et onu oleks „Kapten Farraday ja leedi Elizabethi seiklused“ korralikule ajaloolasele väärtusetuna kõrvale heitnud ja lehed tulle visanud.
Samantha oli need kopeerinud ja kaasa võtnud võimalike juhtnööridena oma piraadimõistatuse lahendamiseks, samuti meenutusena põhjustest, miks ta selle missiooni ette oli võtnud ja Knights Bridge’i naasis. See oli lõbus lugu. Üks eriline lõik oli tema mõtteisse kinni jäänud.
Leedi Elizabeth Fullerton keeldus keeletuks jäämast kohutava rummi peale, mille mustajuukseline mustasilmne piraat oli talle pihku surunud. „Mis teie nimi on?“ küsis naine, andes plasku talle tagasi.
„Farraday. Benjamin Farraday. Ja teie oma?“
„Bess.“ Ta oli juba kaalunud, mis nime talle öelda. Midagi lihtsat ja tõest mitte väga kauget, nii et ta seda ei unustaks. „Bess Fuller.“
Mees naeris ja kummardus talle lähemale. Ilmselt ei uskunud ta teda. „Noh, Bess Fuller, jooge. Meil on pikk tee käia, enne kui te jälle Inglismaad näete. Võite mind päästmise eest hiljem tänada.“
„Ma
