ja siis julge piraadi poolt päästetud. Kuigi meelelahutuslik, kandis lugu üksnes marginaalset sarnasust tõelise Farraday eluga – vähemalt tema teadaoleva eluga. Sellest Bostonis sündinud piraadist ja tema vägitegudest polnud veel palju teada.
Samantha pidi tänama oma vanaisa, et ta sütitas temas huvi kapten Farraday vastu. Paar kuud enne oma surma oli vanaisa visanud koopia 18. sajandi plakatist tema ette. See kirjeldas kuritegusid, mida Farradayle, tollal tagaotsitavale mehele süüks pandi. „Sulle meeldivad piraadid, Sam. Uuri seda meest.“
Samantha oli töösse sukeldunud. Kui tema vanaisa tervis kiiresti halvenema oli hakanud, armastas ta, et Samantha istuks tema voodiserval ja räägiks igast arengust oma uurimistöös. Samantha oli teoretiseerinud, et Farraday võis olla aarde peitnud metsikusse loodusse Bostonist lääne pool esiteks kui oma isikliku kindlustuspoliisi kinnipüüdmise, arreteerimise ja lõpuks hukkamise vastu, seejärel selleks, et rahastada uut ühemastilist, et jätkata rünnakuid teistele laevadele.
Tal oli vähe, millega edasi minna – ei mingit tõestust, ainult juhuslikud pudemed siin-seal ja oma pingutused uurimispunkte seostada. Ta ei teadnud, miks vanaisa polnud talle rääkinud maalist ja käsikirjalehtedest oma seinakapis – ta võis olla lihtsalt unustanud, et need seal olid. Nüüd ta kahtlustas, et just see lugu oli kapten Farraday esimest korda tema tähelepanu alla toonud.
„Samantha – Samantha, me oleme kohal.“
Ta ajas end onu hääle peale sirgeks. „Õigus. Oleme tõesti.“
Onu aeglustas vana Mercedese käiku, kui nad jõudsid Knights Bridge’i linnaväljakule, ovaalse kujuga platsile, mida ümbritsesid klassikaliste majadega kitsas peatänav, raekoda, raamatukogu, universaalkauplus ja veel mõned ärid.
Caleb vabistas õlgu. „See koht on otse aastast 1910.“
„See paistab selliselt ainult pealispinnalt.“ Samantha osutas ebamääraselt. „Võid mu siin ükskõik kus kohas maha panna.“
Onu peatus Swifti Jõe universaalkaupluse ees. „Kuidas on sääskedega? Puukidega? Loodan, et pakkisid putukatõrjevahendi kaasa.“
„Putukatõrjevahendi ja Šoti viski,“ vastas Samantha muretult. „Hädavajalikud asjad, kui jahid piraadi aaret.“
Caleb vaatas oma poja poole. „Sinust saab insener.“
Isaacil õnnestus end piisavalt liigutada, et Samanthale edu soovida. Kui Samantha tagaistmelt oma seljakoti haaras, tabas ta nõo muhelemas ja pomisemas midagi taolist, et loodetavasti leiab ta endale omaenese seksika piraadi.
„Asi ei ole seksikates piraatides,“ ütles Samantha.
Poiss saatis talle teadva naeratuse. „Muidugi. See on stipendiumis.“
Samantha ignoreeris teda. „Naudi oma kolledžituuri.“ Ta naeratas onule. „Aitäh küüdi eest. Paari päeva pärast näeme.“
„Lõbutse hästi. Hoia puuseppadest eemale.“
Samantha soovis, et ta poleks onule rääkinud, kuidas Duncan McCaffrey oli tulnud tema vallandamise peale. Et teda märkas lumes mingi väikelinna puusepp, kahvatus võrdluses viisidega, kuidas ta isa ja isa väikevend olid aastate jooksul hätta sattunud.
Caleb ja Isaac ei viivitanud. Samantha ootas, kuni Mercedes kadus mööda looklevat teed tagasi kiirtee poole, enne kui liikuma hakkas. Ta ei vajanud universaalkauplusest midagi. Ta ei pidanud küsima juhtnööre – tal oli paberist maakaart ja ka telefonis maakaart, aga ta oli oma marsruudi meelde jätnud.
Üheksakümmend minutit hiljem libistas Samantha seljakoti seljast ja asetas oma jalgade juurde, peatudes lihtsal puusillal. See läks üle kividest ülekülvatud oja, mis pidi olema Siidrioja. Ta oli vähekasutataval väikesel teel, see lookles keset rohelisi aasu, vanu kivimüüre ja metsa, mis muutis sügise saabumisega värvi.
Ta nägi kauguses üht osa Quabbini paisjärvest, selle vaikne vesi pärastlõunapäikeses säravsinine. Enne Quabbini rajamist oli läbi rahulike New Englandi orukülade jooksnud kolm Swifti jõe haru. Oru värskeveeliste ojade, jõgede, tiikide ja järvede küllus oli osutunud kasvavale ja janusele pealinlikule Bostonile liiga ahvatlevaks, et sellele vastu panna. 1930-ndatel aastatel olid külad ja väikelinnad sunniviisiliselt minema aetud, täielikult hävitatud ja org üle ujutatud, et luua neitsilikku joogiveeallikat nende idapoolsete naabrite jaoks.
Juhuse läbi tekkinud metsik loodus, nagu seda nimetati, oli varasügise õhtupoolikul vapustavalt ilus vaatepilt.
Samantha soovis, et ilm oleks jahedam. Päev oli muutunud soojemaks ja niiskemaks, kui ta oli oodanud. Ta nööpis jaki lahti ja tundis kiusatust see hoopiski seljast võtta. Ta kahtles, kas ta peab kasutama meriinovillast pleedi, mille ta oli kaasa pakkinud külmade ööde ootuses, kui vaatab üles tähtede poole. Kuna siin oli vähe valgusreostust, oleks öine taevas eriti vaatamisväärne.
Teisel pool silda lookles kitsas tee ülesmäge korrapäratu valgete voodrilaudade ja mustade luukidega talumaja ning punase küüni poole, mis asusid üle oru vaataval mäel. Tohutud vahtrad, lehed alles hakkamas värvi muutma, varjutasid eesmuru. Sissesõiduteel magas tumepruun koer ja üle muru paraaditses valge part – Samantha oletas, et lemmikloom –, otsekui kuuluks see koht talle. Ta kuulis suvetaolises vaikuses nähtamatut kukehakatist kiremas.
Kui ta oma kaarti õigesti mäletas, asus talumaja järsul kurvil, kust tee lookles tagasi linna poole. See tähendas, et oja silla all oli kindlasti Siidrioja.
Ta tõstis seljakoti jälle üles ja viskas üle õla. Ta paneb selle korralikult selga, kui on taas teel. Ta ületas silla ja lahkus teelt, rühkides läbi põlvekõrguste sõnajalgade mööda järsku kallakut alla oja äärde. Oja oli siin kitsas – kaugelt liiga kitsas, et abiks olla isegi väikesele siidrikojale, kuid pidi kaugemal allavoolu laienema. Selge vaskjas vesi oli madal, loogeldes mäest alla üle ja ümber kivide ja kivirahnude, mis moodustasid looduslikke basseine ja minikoski.
Ta lõi minema ümber pea piniseva sääse. Sada aastat tagasi oli see piirkond olnud suurel määral põllumaa. Nüüd oli suurema osa sellest nõudnud segalehtmets.
Vana siidrikoda võis väga hästi olla metsa peidetud ja ta võib sellest otse mööda kõndida.
Kiirusega, nagu ta käis, lõpetaks ta Knights Bridge’iga tublisti enne seda, kui tema onu ja nõbu tagasi siiapoole suunduvad. Ta polnud arvestanud täpset kaugust sillast kuni paisjärveni, aga sellest tuleb ilus matkamine – seiklus, isegi kui ta ei satu 19. sajandi siidrikojale.
Veel rohkem sääski leidis ta üles ja ta peatus oja kõrval, et värskendada oma putukatõrjet. Lääne pool kõmises kõu. Ta vaatas üles taevasse, mis oli otse tema kohal uduvineselt sinine, aga tema selja taga paistsid pahaendelised tumedad pilved. Puude vahel, nagu ta oli, ei näinud ta piisavalt kaugele, et saada aimu, kas torm tuleb tema poole või kaldub teises suunas. Ta polnud arvestanud, et võib nii hilisel aastaajal sattuda keset äikesetormi. Muidugi, kui ta sellest nüüd mõtles, mõistis ta, et torm ei olnud võimatu.
Samantha märkas teisel pool oja rada. Tal oli tunne, et on lähedal kohale, kus Siidrioja kõverdus põllutee poole, mis tuli sillutatud teelt, mida mööda ta sillale oli jõudnud. Kui ta ilma tõttu hätta satub, saab ta alati tulla välja teele ja leida maja või varjualuse või peatada mõne auto. Ükskõik mida. Praegu tahtis ta saada üle oja sinna rajale.
Kohendanud seljakotti, katsetas Samantha sakilist, pooleldi vee all olevat kivi. Kui see ei liikunud, astus ta kivile ja hüppas seejärel lamedale graniidilahmakale, külm ojavesi keerlemas
