pigem nagu kirev kamp lindpriisid või palgasõdureid.
„Mulle see ei meeldi,” ütles Dicken ja ta käsi sirutus pistoda järele vööl. „Tõmbuge varju, mileedi, kuni me asja selgitame.”
Keldra peitis ennast kähku patjade vahele.
Lizette viivitas, kuna temas tärkas uudishimu. Ta nägi, et Iain peatab hobuse. Ta ütles midagi Lindallile ja mõlema kiivrites pead pöördusid meestesalga poole.
Siis haaras Lindall uskumatu kiirusega mõõga tupest ja virutas sellega Iainile.
Teine peatükk
Ootamatu löök paiskas šotlase sadulast ja ta kukkus kohutava mütsatusega teele. Tema parema õla haavast purskus läbi soomusrüü verd.
Lizette hüüatas vihaselt, tõusis püsti ja lõi pea vastu tõllakatust. Dicken vandus ja laksatas ohjadega vastu hobuste selga. Hobused sööstsid edasi, Lizette lendas tahapoole ja maandus kiljuvale Keldrale. Ümberringi kostis meeste hüüdeid, hobuste hirnumist ja pruuskamist ning järgmisel hetkel kuulsid nad mõõgatärinat.
Tõld kõikus, kui Dicken püüdis hobuseid ohjeldada. Lizette ajas ennast põlvili ja püüdis laperdava vaheteki vahelt välja vaadata.
Nad olid sattunud möllu südamesse kahe võitleva salga vahel.
Kus on Iain? Lizette ei näinud teda. Samuti oli võimatu öelda, kumb pool võidab.
Siis nägi ta maas lamavat Iainit. Mees ei liigutanud.
Püha õnnistegija! Averette’i parim sõjamees Iain on langenud!
Veel mitmed nende mehed lamasid maas, mõned olid haavatud. Mõned võitlesid hobustelt, mõned mõõklesid maas vaenlastega. Ratsaniketa hobused jooksid sihitult, silmad pahupidi, verelõhnast hullunud. Tõlla ette rakendatud loomad rabelesid, võimetud põgenema.
Lizette, kelle pea tuikas saadud matsust, lükkas Keldra eemale ja avas väikese puust kirstu kaane. Kirstu põhjas alusriiete all oli peidus pistoda.
Dicken röögatas. Tõld kaldus ohtlikult vasakule nagu laev tormisel merel ja kukkus siis kolinal parempoolsetele ratastele, Dicken kukkus selili, ta suur kere rebis vaheteki endaga kaasa ja tõmbas kinnitustest lahti.
Kutsari rinnas turritas nool. Haavast nirises verd ja ta elutu pilk oli suunatud nüüd juba katteta kutsariistme katusele.
Keldra hakkas kisendama. Lizette surus pistoda pihku ja üritas mõelda. Nad peavad siit minema pääsema. Kui mehed olid hõivatud lahinguga, kui igaüks võitles omaenda elu eest, õnnestuks temal ja Keldral põgeneda.
Sellest lootusest innustatuna haaras ta Keldral käest kinni ja tõmbas ta tõlla tagaossa. „Meil on võimalus, aga me peame jooksma!”
Et käed oleksid vabad, võttis ta pistoda hammaste vahele ja ronis üle tõlla tagaotsa. Ta kukkus mütsatades maha, vaatas üles ja nägi, et Keldra konutab endises kohas, värisevad käed näo ees.
Lizette võttis pistoda suust. „Keldra, hüppa! Me peame põgenema!”
„Ma ei saa! Ma ei saa!”
„Saad küll! Sa pead saama!”
Tõlla nurga tagant astus välja Lindall, saatanlik irve tuttaval näol, silmis kurjus.
„Paistab, et keegi on kinkinud mu armsale daamikesele väikese mänguasja,” pilkas ta pistoda silmitsedes.
Lizette surus relva tugevasti pihku ja taganes. „Mida sina siin teed? Sa peaksid olema Averette’is.”
„Mis õnn mind seal ootaks?” küsis Lindall valju häälega, mis kostis üle relvatärina. „Suutäis süüa, magamisase, natuke raha, et mõnikord lõbutseda.”
Irve paljastas ta katkised hambad ja tema silmades põles vihkamine. „Nüüd olen ma rikas mees – või saan selleks varsti. Lord Wimarc lubas mulle sada marka, kui ma su tema juurde viin.”
Lizette’i hirmule lisandus segadus. „Kes on lord Wimarc? Mis ta minust tahab?”
„Varsti saad teada, mileedi,” ütles Lindall ja astus neiu poole.
Lizette põikas kõrvale, pööras ringi ja kavatses jooksma pista, kui talle meenus tõllas värisev Keldra, kes oli ainult viieteistkümneaastane ja surmani hirmunud.
Ta keeras ringi ja viskus Lindallile kallale. Lindall tõstis kilbi ja tõrjus löögi eemale, haaras siis Lizette’i randmest kinni ja väänas, kuni neiu karjatas ja pillas pistoda maha. Lindall lõi selle oma verepritsmetega kaetud saapa ninaga eemale.
„Ära üritagi,” lõrises ta Lizette’i lähemale tõmmates, haisev hingeõhk puudutamas neiu nägu. „Sinu mehed on vähemuses ja minu omad jõhkrad tapjad kogu Euroopast. Sinu mehed on varsti maha notitud ja sa oled minu – vähemalt senikaua, kuni ma su Wimarcile üle annan. Nii et käitu korralikult, muidu kahetsed.”
Tõld varjas Lizette’i eest lahinguvälja, kui ta ei uskunud, et Lindalli mehed võidavad. Averette’i sõjardeid on Iain Mac Kendren välja õpetanud. Vähemuses või mitte, see pole oluline. Nad võidavad ikkagi.
„Sind võetakse kinni ja puuakse üles!” ütles Lizette. „Kui sa oled Iainile viga teinud…”
„Viga teinud?” kordas Lindell kähedalt naerdes. „Ma tapsin ta!”
Ei! halas Lizette mõttes, põlved värisemas, kui Lindall teda valutavast randmest sikutas.
„Sa oled mul pihus, neiuke, ja nüüd lähen ma oma rahale järele.”
Meeleheide andis Lizette’i raevule jõudu juurde. Ta surus hambad kokku ja toetas jalad kõvasti vastu maad. Mida iganes Lindall kavatseb teha või kuhu teda viia, peab ta teda lohistama.
Lindall muigas, hoidis tal randmest kinni, mõõk paremas käes, ja lõi Lizette’ile valusasti vastu vasaku jala säärt.
„Ma ütlesin, et ära puikle. Kui vaja, siis murran su jalad!”
Lizette oleks äärepealt kukkunud, kui Lindall teda tõlla poole vedas, kuid jäi siiski jalule. Ta väänles ja rabeles ning püüdis meest lüüa.
„Püsi paigal, Keldra!” käskis ta, kui nad tõlla juurde jõudsid.
Hirmunud Keldra istus kägaras ja tihkus nutta. „Ükskõik, mida see mees ütleb või teeb, ära heida meelt!”
Lindall tõmbas teda lähemale. „Pane oma supimulk kinni, libu! Sul on nina alati püsti ja sulle tegi nalja, kui meie, ülejäänud, tegime selle neetud šotlase röökimise saatel rividrilli!”
Kui Lizette jätkas rabelemist, muutus Lindalli näoilme ja see tekitas neius tõelist hirmu. „Wimarc ei öelnud, et sa pead neitsi olema. Ta ei öelnud selle kohta midagi ja niisiis pruugin ma sind ise ja võib-olla su toatüdrukut ka. Võib-olla annan teistele meestele ka maitsta, enne kui raha järele lähen.”
Nüüd juba täiesti paanikas Lizette hakkas meeleheitlikult rabelema ja Keldra valjemini ulguma.
„Lõuad kinni!” käratas Lindall vaesele tüdrukule.
Sel
