tõllast välja ja pistis mööda teed jooksma.
Lizette haaras seelikusabad pihku, et neile mitte komistada ja jooksis Keldrale järele. Ta keep lehvis tuules nagu lipp, peaehe ja loor kukkusid maha, kuid ta ei hoolinud sellest. Kahjuks polnud ta korsett jooksmiseks mõeldud ja ta hakkas peagi hingeldama, kuid ei peatunud.
Kuni käsi haaras tema keebist kinni ja sundis ta paigale.
„Seda sa ei tee!” käratas Lindall. „Arvad, et ma lasen sul minna, kui lord Wimarc pakub nii palju raha ja mul on võimalus sinuga lõbutseda?”
Lizette’i suust vallandus hirmu- ja abitusoie, kui Keldra jätkas jooksmist ilma kordagi tagasi vaatamata. Aina eemaldudes.
„Lase daam lahti ja viska mõõk käest, lurjus, või ma torkan su läbi ja saadan otse põrgusse!”
Lizette ahmis õhku. Hääl oli tuttav. Armas taevaisa, ta tunneb seda häält! Sir Oliver tuli nagu kangelane teda päästma!
Nuuksudes, pooleldi rõõmust nuttes pööras ta end ja nägi Oliveri, kelle mõõgaots oli surutud vastu Lindalli selga ning Averette’i endine asekomandör tõstis alistumise märgiks käed.
„Jookske oma toatüdrukule järele, mileedi,” ütles Sir Oliver. „Ja kohe, enne kui selle lurjuse mehed taipavad, et te olete minema pääsenud.”
Lizette noogutas, haaras seelikusabad pihku ja jäi siis kõhklema. „Aga teie?”
Sir Oliver naeratas. „Me kohtume pea, mileedi.”
Pisut rahunenud ja kohtumisest rõõmus, kuid sugugi mitte ennast ohutult tundev Lizette kuuletus ja hakkas jooksma.
Iirlane, keda mõnikord tunti ka Sir Oliver de Leslille’i nime all, ootas kuni leedi Elizabeth oli silmist kadunud ja sundis siis lurjust mõõgaotsaga togides metsa alla minema.
Oliveril polnud plaanis sekkuda. Ta polnud isegi leedi Elizabethi saatkonnale järgnenud. Ent ta viibis lähedal, kuulis võitlushääli ja nähes, et ülbe šotlane lamab maas, teadis ta, et tal on ainult üks ülesanne – päästa daam ja tema toatüdruk.
Tänu taevale oli ta jõudnud õigel ajal… kuigi ta polnud enda meelest nii suur kangelane, kui oleks soovinud. Kui leedi Elizabeth oli seisnud silmitsi vaenlasega, kaunid blondid juuksed sassis, riided kortsus ja tolmused, välkusid ta silmad kartmatult ja Oliver oli veendunud, et neiu võitleks viimse veretilgani enda ja – mis veel muljetavaldavam – oma toatüdruku eest.
„Liiguta ennast kiiremini,” käsutas ta ründajate ninameest ja turgutas mõõgaotsaga tema soomusrüüga kaetud selga.
Puude varju jõudes pööras Lindall ettevaatlikult ringi, kuid ta polnud hirmul. „Sa ei tapa mind. Ma annan sulle raha, palju raha. Lord Wimarc pakub Lizette’i – leedi Elizabethi, naise eest, kelle te põgenema aitasite, hulga raha, kui ma ta tema lossi toimetan.”
Kas need on Wimarci mehed? Mitte kamp lindriisid ja röövleid, vaid Wimarci palgalised?
Siis oli rünnak tema korraldatud. Aga miks?
See võis olla abiellumise eesmärgil, ainult et Wimarc oli juba abielus.
Vägistamise eesmärgil?
Muidugi on leedi Elizabeth väga armas ja südi ning Wimarcile kindlasti meelepärane, kuid röövida kuninga eestkostealust – kes ta kahtlemata on nagu tema õde Adelaide’gi – on hoopis suurem kuritegu kui röövida teenijat, talupoega või isegi teise aadliku tütart või naist. Wimarc ei julgeks seda, kui ta poleks kindel, et see ei tule ilmsiks… või ei karda ta siis kuninga viha alla sattuda. „Mida Wimarc temast tahab?”
„Kes seda teab!” vastas Lindall, lai nägu higist märg. „Mida meiesugused ülikute asjadest teavad? Meil on endagagi tegemist ja Wimarc on valmis tüdruku eest maksma.”
Leedi Elizabethi Wimarcile loovutades pääseks ta tema kindlusesse, kuid sisse pääsemine pole kunagi probleem.
Probleem oleks vangistuses viibiva poolvenna vabastamine ja välja pääsemine.
Kuid Oliver ei tahtnud selleks naist kasutada. Mitte ühtegi naist, veel vähem Adelaide d’Averette’i õde.
Kuid seda ei tohtinud tema ees seisev lurjus teada. „Kui leedi on Wimarcile nii tähtis, siis maksab ta ehk isegi rohkem. Summa polegi nii suur, kui seda teistega jagada.”
„Wimarc pakkus seda ainult mulle. Teised on tema palgalised. Mina ei ole.”
Lurjus niisutas kuivi huuli. „Ja ma ei hakka temaga tingima, muidu lõpetan vangikongis. Kas sa tead, mis ta oma vangidega teeb?”
„Olen kuulnud.” Surnuks näljutamine. Alguses antakse natuke süüa, siis vähem ja vähem, kuni enam mitte midagi.
Kas Ryder saab veel midagi? Või on tema aeg otsas?
Lindall astus sammu Oliveri poole, kuid jäi seisma, kui iirlane tõstis mõõgaotsa ta silmade kõrgusele.
„Mees peab võtma, mida pakutakse,” ütles närukael meeleheitliku häälega, higi kulmudelt tilkumas. „Kuule mees, ta pakub viiskümmend marka! Sa saad kakskümmend viis ja sul pole vaja teha muud, kui aidata mul see naine kohale toimetada.”
„Mulle paistab, et sa ei saa selle naisega hästi hakkama.”
„Sellepärast, et ta on tulehark, ent kahekesi on teda lihtne taltsutada. Ja Wimarci jaoks pole oluline, kas ta on neitsi. Vähemalt ei öelnud ta, et peab olema, nii et lisa see oma tasule. Kakskümmend viis marka ja ilus neitsi, see on juba midagi väärt!”
Iirlane langetas mõõga.
„Ma teadsin, et sul on nutti,” ütles Lindall kergendatult. „Lähme! Ta ei tohiks kaugel olla. Ja tal on toatüdruk kaasas. Nii et täna õhtul tuleb suur pidu!”
Ta hakkas iirlasest mööduma, ent samal hetkel torkas Oliver teda mõõgaga nii jõuliselt külje sisse, et tera tungis soomusrüüst läbi.
Kui iirlane hoidis Averette’i väejuhataja endist abi surmahaardes, läksid Lindalli silmad ehmatusest pärani. Tema suust nirises verd ja ta ei suutnud enam rääkida.
„Mulle ei meeldi vägistamine,” ütles iirlane ja surus mõõga sügavamale. „See on teiste naiste eest, keda sa oled vägistanud, ja meeste eest, keda sa täna tapsid, ja eriti leedi Elizabethi eest.”
Püüdes sügavalt hingata, jõudis üleni higine Lizette teekäänakuni ja nägi Keldrat, kes püüdis peita ennast tulutult kastani taha.
Tüdruk tõi kuuldavale rõõmuhõiske ja hakkas talle vastu jooksma.
„Oh, mileedi!” hüüdis ta ja haaras nuuksudes käskijannast kinni. „Mida me nüüd teeme?”
Lizette vabastas ennast õrnalt tüdruku meeleheitlikust haardest. „Me ei saa siia jääda,” ütles ta. „Me peame ennast ära peitma ja Sir Oliveri ootama.”
„Kus?”
„Kõige ohutumas kohas, mida ma suudan leida.”
„Kuidas ta meid üles leiab, kui me peidus oleme?” imestas Keldra Lizette’i järel sammudes.
„Ta
