meest, kes oli nüüd surnud, kuna tema, Lizette, oli olnud nii tõrges.
Ta pühkis pisarad silmist. Leinamine ja enesesüüdistamine võivad oodata. Praegu peavad nad leidma peidukoha, mitte väga kaugel teest, kust nad näeksid Oliveri tulekut.
Lizette sattus noorte tihedalt kasvavate madalate kaskede peale, kus võis olla metssea pesa. Praegu polnud see kasutusel, kuid selle mudane põhi ja servad võisid olla üles songitud. Haisust hoolimata oleks neil siin ohutu.
Ta lükkas kaseoksad eemale, tõmbas Keldra endale järele, põlvitas lehtedega kaetud maapinnale ja vaatas, kas tee paistab kätte.
Keldra istus tema kõrvale, kattis pisaratest märja näo kätega ja nuttis edasi.
Oodates, mis tundus kestvat tunde, püüdis Lizette suruda maha meeleheidet, kuid teda rusus Iaini surm, milles ta tundis ennast süüdi olevat.
Kui ta poleks jonninud nagu laps, kui ta poleks tee peal nii kaua aega viitnud ja virisenud, et kõikumine ajab iiveldama ja nad peavad seetõttu aeglaselt sõitma, oleksid nad praeguseks juba turvaliselt Averette’is.
Aga järsku Iain polegi surnud, vaid ainult haavatud? Lindall võis valetada või eksida. Võib-olla tagasi minnes leiavad nad Iaini raskelt haavatuna, kuid elusana.
Kuid Lizette kartis võitluspaigale tagasi minna, vähemalt praegu. Mitte enne, kui Sir Oliver tuleb ja ütleb, et pole enam ohtu.
Võib-olla teab Oliver ka seda, mida lord Wimarc temast tahab. Ise võib ta vaid aimata.
Lõpuks kuulis Lisette midagi, mis sundis teda kummardama ja okste vahelt välja vaatama. Ta ohkas kergendatult, kui nägi Oliveri, kes tuli joostes mööda teed nende peidupaiga poole, mõõk käes, pilk metsaalust jälgimas.
Ta oli üksi. Kus ta jahiseltskond on? Kus on Lizette’i mehed?
Lizette tuli tihnikust välja, nuttev Keldra tema järel. „Sir Oliver!”
Oliver jäi seisma ja viipas nad käega enda juurde. „Tulge minuga ja olge nii vaikselt kui võimalik.”
„Kus teie jahikaaslased on?”
„Ma viin teid nende juurde.”
„Mis on saanud minu meestest?”
„Surnud või suremas, mileedi.”
„See ei saa tõsi olla!” hüüatas Lizette ja tema hirm suurenes taas. „Iain on Inglismaa parim sõjamees ja parim väejuht. Minu mehed on Inglismaa parimad. Kindlasti ei suutnud käputäis röövleid või palgalisi neid kõiki ära tappa.”
„Nad võitlesid üks kolme vastu ja nüüd ajavad need lurjused teid taga. Me peame siit otsekohe lahkuma.”
Lizette’il oli valida: kas jääda siia ja riskida vangistamisega või minna koos Sir Oliveriga.
Ta võttis Keldral sõnatult ümbert kinni, et tüdrukut toetada, ja läks koos Sir Oliveriga.
Kolmas peatükk
„Tänan, et appi tulite,” ütles hingeldav Lizette mõne aja pärast, kui nad kolmekesi mööda teed sammusid. Neid oli rünnatud hommikul ja päikese järgi otsustades pidi praegu olema pärastlõuna.
„Pole tänu väärt,” vastas iirlane tõredalt.
Võib-olla tema arvates pole, aga kui ta poleks välja ilmunud ja Lindalli peatanud… Lizette püüdis mitte mõelda, mis oleks tema ja Keldraga siis juhtunud.
Sir Oliver jäi äkitselt seisma ja tõstis käe. Peaaegu samal hetkel hüppas puu otsast alla umbes kuueteistkümneaastane noormees, vibu üle õla ja noolekimp vööl. Ka temal oli seljas nahktuunika, mille all polnud särki, jalas saapad ja villased püksid, tema juuksed langesid õlgadele ja ta nägu oli sama lai kui iiri härrasmehel.
Kindlasti keegi jahiseltskonnast, arvatavasti teenija, kuigi Lizette ei osanud arvata, miks ta oli puu otsa roninud.
„Aa, Garreth, siin sa oledki,” ütles Sir Oliver, kui nooruk nende poole tuli ja pilgu üle võõraste libistas.
„Leedi Elizabeth, see on Garreth,” ütles Oliver. „Garreth, need siin on leedi Elizabeth ja tema toatüdruk.”
„Keldra,” lisas Lizette, kui noormees neid kortsus kulmul umbusklikult silmitses.
„Ma läksin kogemata teistest lahku,” selgitas Oliver. „Küllap vist sinagi ja otsid nüüd mind või teisi. Mul pole aimugi, kus ülejäänud jahiseltskond on, ent mul õnnestus aidata seda daami, kui tema reisitõlda rünnati. Kahjuks ei suutnud ma teha midagi rohkemat.”
Garreth noogutas ja sikutas otsmikutukka. „Rõõm teiega kohtuda, mileedi,” ütles ta aktsendiga, mis erines tunduvalt Oliveri omast. Lizette’i arvates võis noormees olla Londonist, mitte Iirimaalt. „Ja nagu te ütlesite, milord, otsisin ma teisi. Aga nad on nagu maa alla vajunud. See metsavaht peab aru andma… ja koerapoiss ka,” lisas ta täis õiglast nördimust. „Käskis mul minna põhja poole ja kadus siis koos koertega. Kui ma ta kätte saan, siis õpetan talle, kuidas…”
„Kõik omal ajal,” katkestas Sir Oliver teda. „Praegu peame selle daami ja tema toatüdruku kloostrisse varjule viima.”
„Kloostrisse?” küsis noormees, kuigi ta polnud nii üllatunud kui Lizette.
„Kas teie võõrustaja ei paku meile peavarju?” küsis Lizette.
„Kloostris on ohutum,” vastas Sir Oliver ilma pikemalt selgitamata. „Tulge!”
Lizette ei liigutanud ennast. Võib-olla oli ta võõrast meest asjatult usaldanud. Mida ta üldse temast teadis peale selle, mida Oliver oli ise rääkinud?
Ta taganes sammu. „Kuhu te meid viite?”
„Ohutusse kohta,” vastas Oliver kannatamatult.
„Mitte Wimarci?”
„Wimarci?” hüüatas Garreth, otsekui oleks Lizette’i küsimus mitte ainult naeruväärne, vaid ka sündsusetu.
„Wimarc pakub selle daami eest raha, kuid ta ei saa teda,” vastas Oliver.
Ei saa teda? Lizette tundis ennast nagu kont, mille pärast kaks koera purelevad.
See ei meeldinud talle sugugi.
Ta võttis kinni Keldra värisevast käest ja taganes veel sammu, valmis jooksu pistma, isegi kui nad väsimusest surnult maha langeksid.
Sir Oliver taipas kavatsust ja kortsutas pahaselt kulmu. „Ma ei tee teile midagi halba ega vii teid Wimarci. Ma annan oma sõna, et ei vii tema juurde ei teid ega ühtegi teist naist, pakutagu selle eest millist tasu tahes!”
See lubadus ei vaigistanud Lizette’i hirmu. „Ma ei tunne teid. Ma pole teid kunagi varem näinud ega kuulnud teie nime. Kuidas ma võin teada, et teie sõna midagi maksab?”
Oliveri kaunis nägu muutus külmaks maskiks. „Kui te ei soovi, et Wimarci mehed teid kinni võtavad, siis pole teil muud valikut, kui mind usaldada.”
Garreth noogutas ja sõrmitses vibunööri. „Te võite teda usaldada, mileedi. Finn
