tervet kohalikku ökosüsteemi.
Et jõudu säästa, otsustas Bree, et sukeldub uuesti vee alla ja liigub seal edasi nii kaugele kui suudab, enne kui on sunnitud õhuballoonid ja raskusvöö kõrvale heitma, et kaldale jõuda. Kuigi näha polnud ainsatki laeva, võib mõni siiski olla teel turvalise sadama poole ning ta saab appi hüüda. Ta võttis vertikaalselt allapoole suunatud asendi ja sukeldus tugeva jalalöögiga sügavusse, kuni vetemöll näis rahunevat.
Mehhiko laht alates Naplesist kuni Marco saareni ja Turtle Bayni on vähemalt Atlandi ookeaniga võrreldes madal veekogu. Selle põhi on üsna kaua täiesti lame: pärast seda, kui ta alguses langeb päris järsult, muutub ta iga kahe kilomeetri jooksul poole meetri võrra sügavamaks ja seda häirivad vaid väikesed karid ja inimtegevusest põhjustatud rahud. Kuna aga põhi oli küllaltki madal, siis muutus lainetus lahel kergesti ägedaks. Just veealused liiva- ja mudakeerised olid talle märku andnud tormist, mis leidis aset veepinnast kõrgemal. Ehkki ta tegi päris palju lähiülesvõtteid ereda valgustusega, paistsid isegi need täna liiva tõttu teralistena.
Enamik inimesi – see puudutas eriti sukeldumisega tegelevaid turiste „külmast Põhjalast”, nagu kaksikute sukeldujaist sõbrad neid nimetasid – ei pidanud Naplesi ümbrust kuigi heaks sukeldumispiirkonnaks. Tüdrukutele oli see aga alati meeldinud rohkem kui Keysi glamuursed paigad või isegi Kariibi mere saared. Kolme ja poole meetrini ulatuv nähtavus siinses maailmanurgas oli mõnedele inimestele suureks pettumuseks, kuid suvel oli meri tihti tüüne ja lainetus minimaalne. See osa lahest polnud sukeldujaist üleküllastatud, sellepärast nägi see välja ürgne ja puhas ning siin oli rikkalik mereloomastik, mille hulka kuulusid meriahvenad, tarpoonid, raikalad, merikilpkonnad, ilusad merikarbid ja aeg-ajalt kahjuks ka haikalad. Bree ja Daria armastasid seda lahte, sest just siin olid nad õppinud sukelduma. See näis nii puutumatuna, välja arvatud vaid asjaolu, et inimtegevusest oli siia tekkinud palju rahusid. Kui aga nende projekt ei aita olukorda põhjalikult muuta, siis varitsevad siin mereorganisme varsti samad ohud, mis on juba rünnanud vastaskalda korallrahusid.
Kui ta kalda poole ujus, läks põhjast üles tõusva liiva ja muda tõttu ümberringi kõik nii pimedaks, et ta polnud päris kindel, kuhupoole suundus. Enamasti laskis ta end lainetel kaasa viia, sest need pidid ta viimaks kaldale kandma. Õnnetuseks oli alanud mõõn ja tuul puhus sellele vastu, muutes vee supisarnaseks keeriseks. Bree ei suutnud isegi lugeda näitusid kompassina toimiva sukelduskella helendavalt numbrilaualt – Daria oli selle kella talle kinkinud möödunud kuul sünnipäevaks. Daria ja laev… Bree ei osanud kujutleda, mis oli juhtunud, miks küll jättis õde ta sukeldumise ajal üksinda.
Kindlasti ei suudaks miski kummuli lükata Näkineiu II tüüpi veesõidukit, kaheksa meetri pikkust lameda põhjaga skiffi. Siinpool Floridat polnud mingit niinimetatud Bermuda kolmnurka. Jahipiraadid ja narkodiilerid ei vaja aeglast sukeldumispaati. Salakaubitsejad olid hakanud sisse tooma meeleheitlikke põgenikke, kes pagesid Kuubalt, ning kohutava inimkaubandusega tegelevad paadid tõid osariigi mõlemal küljel olevatesse sadamatesse puruvaeseid Guatemala naisi koduabilisteks või isegi seksiorjadeks. Need paadid hiilisid kohale aga öösiti, et vältida avastamist ja kinnipüüdmist. Kui Daria isegi haigeks oleks jäänud, poleks ta õde ikkagi maha jätnud. Kõik oli nii arusaamatu.
Pimedas vees ei saanud Bree vaadata õhusurvenäitu, kuid ta tundis hingamisotsiku kaudu, et õhk tuli sisse aina raskemini. Mõistes, et õhk on kiiresti lõppemas, tõusis ta pinnale. Lained olid nüüd üle meetri kõrged; ta tõusis koos nendega üles ja vajus alla, libisedes mööda nende jõulist pinda. Oli hakanud vihma sadama. Kuspool on kallas?
Aeg-ajalt ahmis ta suu vett täis ja sülitas siis välja. Soolase vee allaneelamine ajas tal alati südame pahaks. Tal niigi juba keeras sees, sest ta oli vihane ja hirmul. Isa oli alati öelnud, et sukeldumise ajal ei tohi kunagi lasta emotsioonidel mõistuse üle võimust võtta. Pärast ema surma oli see muutunud mõnes mõttes tema elu kreedoks. Leia endale kogu aeg tegevust, nii palju tegevust, et poleks aega tunnete jaoks, nende lootusetute tunnete jaoks, mis sind lämmatavad ja enda alla matavad…
Bree laskis raskusvööl vette kukkuda, tegi õhuballooni rihmad lahti ja laskis balloonil alla vajuda ning hakkas hingama läbi snorkli. Balloon vajus valju mulina saatel alla. Naine tundis end kergemalt ja paremini, ta püüdis end kokku võtta. Ta suudab kaldale jõuda. Kusagil ees, võib-olla umbes viie kilomeetri kaugusel, peab olema Keewadini saar. Tänu taevale, et ta ei sattunud olema mõnes kaugemas sukeldumispaigas, nagu Musta Augu lehtris või Naplesi eendil, mis olid kaldast peaaegu viiekümne viie kilomeetri kaugusel.
Ta püüdis end veenda, et see on vaid tavaline kiirestimööduv suvine pärastlõunatorm, mis muudab lahe vee tumedaks ja säbruliseks, ujutab üle Evergladesi ja siis kaob, jättes järele sooja niiske õhtu. Millal selle suvetormi selgroog murdub? Kas tema, Bree, murdub?
Bree proovis vett mitte alla neelata. Ujumine muutus äkki väsitavaks; hoolimata sellest, et ta meeleheitlikult püüdis kaldale jõuda, pidi ta end ohjeldama. Ta aeglustas käe- ja jalalööke, mis olid suunatud sinnapoole, kus tema arvates kindlasti pidi olema rand.
Käetõmme, käetõmme, käetõmme, sissehingamine. Hoolimata sellest, et mõõnavesi voolas kaldalt eemale, oli ta veendunud, et vesi viib teda just selle poole. Kuid see oli nii kaugel. Raske oli õhku ahmida. Ning siis kuulis ta seda, mida kartis kõige enam.
Lähenevat äikesemürinat. Ja see tähendas välku.
Oh ei. Oh ei. Alles möödunud nädalal oli ta istunud oma maja verandal Turtle Bays ja vaadelnud just niisugust tormi. Hargnevad välgud olid torkinud Mehhiko lahte ja siis nende oma väikest lahte sadamasildade taga, tulles aina lähemale. Nagu harilikult, oli elekter mõneks ajaks ära läinud, kuid kaksikud polnud kliimaseadmest niisuguses sõltuvuses nagu oli nende vanem õde. Amelia ei teinud aknaid peaaegu mitte kunagi lahti, isegi mitte hea ilmaga. Toad pidavat sellest minema tolmu täis. Tema vaestel lapsukestel, keda ta hoidis sellises puhtuses, oleks just nimelt vaja läinud veidi tolmu ja mustust.
Bree lihased hakkasid tulitama. Ta kuulis isa häält, mis ütles talle ja Dariale: „Kui tunnete end ebakindlalt, minge veest välja.” Välja, ta tahtis välja. Ta tahtis olla koos Dariaga paadis Näkineiu II. Ta tahtis olla kodus, kus on turvaline ja kuiv. Ta armastas vett, armastas lahte, kuid mitte siin üksinda, aina väsinumana, kurnatumana. Jumal, palun kaitse mind. Dariat samuti. Mis on juhtunud? Daria, kus sa oled?
Laine viis ühe lesta kaasa ja ta pidi ka teise jalast ära viskama, et mitte hakata viltu ujuma. Uju ikka edasi, tõmba käega, tõmba käega, hinga sisse, põgene äikesemürina ja välgu eest, mis aina lähenesid. Tal hakkas tekkima tunne, et on jõudnud surnud tsooni, nagu siis, kui ta jooksis mitme kilomeetri pikkust rada, kuid samal ajal hakkas ta tundma ka seda, et pea käib ringi ja on uimane.
Esimene selge välgusähvatus raksas nii lähedale, et ta võpatas ja karjatas hingamistoru huulikusse. Ning siis nägi ta teist põhjust karjatamiseks. Tema kõrval ujus suur hallhai.
Cole DeRoca oli hämmastunud selle üle, kui kiiresti torm kohale jõudis. Tavaliselt võis lahe pärastlõunaste tormide järgi kella seada, kuid seekordne torm tuli varakult ning oli raevukas ja ohtlik. Kuigi Cole’i eritellimuse järgi valmistatud ühemastiline purjekas oli tehtud üleni puust, ei kavatsenud ta lasta selle ainsal mastil jäädagi piirkonna kõrgeimaks objektiks. Lõppude lõpuks olid Vetevoolul ka vasest ja messingist detailid ja meremehed teadsid, et välk võib lüüa jumal teab kuhu ja olla surmavalt ohtlik.
Hullumeelsus oleks püüda mandrile tagasi jõuda. Tal tuleb luup Keewadini saarel maale viia ja loota, et suudab selle pärast liiva seest jälle tagasi vette tõugata. Tuul, mille kiirus oli oma kakskümmend viis sõlme, kriiskas läbilõikavalt taglases. Tavaliselt oleks talle meeldinud sellise kiirusega edasi kihutada, kuid tal oli vaja ruttu kuivale maale jõuda.
Tema hämmastuseks kaldus paat peaaegu külili
