kallutas end väljapoole, laevakerest eemale, püüdes oma raskusega tasakaalustada veesõiduki hüplemist ja õõtsumist, soovides, et tal oleks olnud aega end trapetsrakmetega masti külge kinnitada. „Pea vastu, kullake!” hüüdis ta. Tema näkineiu liigatas jällegi, karjus midagi, kuid praegu oli purjepaat tähtsam. Selles hullumeelses ristlainetuses jätkunuks vaid ühest valeliigutusest, et nad mõlemad oleksid sattunud murdlainetesse oma elu eest võitlema. Selle suhtes, kas Cole suutnuks ellu jääda, võis ju kahelda, kuid Briana poleks seda iialgi suutnud. Ennekõike soovis mees meeleheitlikult, et neiu pääseks eluga.
Ta krigistas hambaid ja pingutas end, et luua vastukaalu tuule ja purjede jõule. Ühe kohutava hetke jooksul tuli tal tõepoolest liigutada rooli jalaga, rippudes ise käte jõul taglase metallosade ja soodi küljes. Nöör lõikas talle lihasse ja muutis käe tuimaks. Ta tundis, kuidas sooned kaelal pundusid; iga luu, kõõlus ja lihas karjus ta peale, kui ta end pingutas, et purjekas õõtsudes surma ei läheks.
Lõpuks ometi! Laevakere libises kaljudest vaid kümne meetri kauguselt mööda! Ta keeras Vetevoolu kalda poole, ronides tagasi paati ja valmistudes kuulma kriginat, mis hakkab kostma, kui paadinina liiva ja merekarpide sisse tungib. Ta heitis Briana kõrvale maha ja hoidis naist enese vastas, kui luup kõikudes ja nõksatades seisma jäi. Naise keha vajus tema vastu, kuid mees hoidis neid mõlemaid paigal.
Kui ta välja ronis, siis tundus talle, et imelisel viisil oli torm vaiksemaks jäänud. Võib-olla oli ta lihtsalt juba harjunud torkiva ja kõike üleujutava vihmaga. Ei, näis, et torm tõepoolest annab järele, äike ja välgusähvatused kandusid üle lahe ja Evergladesi edasi sisemaale. Talle oleks nagu antud preemia selle eest, et ta võitluses merega ellu jäi.
Ta küünitas käe üle näoli lebava naise ja tõstis raadio üles. See oli ikka veel töökorras. Cole helistas jälle rannavalvele ja ütles neile, et asub Gordoni väinast umbes kuue rannamaja võrra põhja pool. Mehed kinnitasid talle, et tema jaoks on välja kutsutud kiirabi ja et nad on teel.
„Üks asi veel,” ütles ta liinil olevale ohvitserile. „Öelge neile, et see naine on Briana – ma ei tea tema perekonnanime – kellele kuulub Turtle Bays asuv Kahe Näkineiu Otsingu- ja Päästetööde Firma ja et ta mainis oma õde Dariat. Kui keegi leiab Daria, siis palun teatage talle Briana õnnetusest. Ma pole päris kindel, kuid võib-olla oli ta koos Brianaga merel.”
„Kui olukord on selline, et Daria või tema laev on kadunud, teatage meile sellest kohe. Side lõpp.”
„Küllap teatan,” sõnas Cole, kellele ta enda hääl tundus nüüd nii väsinuna. „Eks ma püüa,” pomises ta omaette, lülitas raadio klõpsuga välja ja kummardus üle Briana.
Ta võttis naise sülle ja pani käsivarred tema ümber, püüdes teda soojas hoida. Korraks avas naine silmad, need tohutult laienenud pupillidega hallikasrohelised silmad, mis ei paistnud meest nägevat, ning puges talle lähemale. Mehe sisikond tõmbus kokku. Sellest, mil ta kedagi naist oma käte vahel oli hoidnud, oli möödas juba kaua aega ja veelgi rohkem aega oli möödas sellest, mil keegi naine oli teda vajanud.
Kui ta kuulis, kuidas sireen huilates lähenes piki Gordon Drive’i, näis talle, et oli kulunud terve igavik, kuid siiski tuli see liiga kiiresti. Ta ei lasknud Briana ümbert lahti enne, kui kahe maja vahelt ilmusid nähtavale parameedikud, tulles mööda liiva, kanderaam käes. Nad kummardusid naise kohale, et mõõta temperatuuri ja võtta pulssi ning torkasid käsivarre sisse süstla tilguti jaoks. Cole tõmbus eemale ja astus siis purjekast üldse välja, et neile ruumi teha.
Mitu inimest, kes elasid kalda äärde ehitatud majades, tulid välja nõrgeneva vihma kätte. Lühikest kasvu vanaldane mees heitis Cole’i õlgadele tuulepluusi, mis oli tema jaoks väike. Alles siis sai mees aru, et väriseb.
„Kas te võiksite mu paati valvata, kui ma koos temaga haiglasse lähen?” küsis ta väikeselt mehelt. Cole’i hambad klõbisesid külmast ja närvilisusest.
„Muidugi, muidugi. Mis temaga juhtus? Kas ta on teie abikaasa?”
„Sõber.”
„Selge. Ilus vanaaegne purjekas. Teil pole vaja millegi pärast muretseda. Tahan öelda, et olen kindel, et kõik saab korda – nii naise kui ka paadiga.”
Manuel Salazar, keda kõik hüüdsid Mannyks, sulges paugatusega oma vana Fordi kaubiku ukse, tormas läbi viimaste vihmapiiskade ja tegi Kahe Näkineiu Otsingu- ja Päästetööde Firma eesukse lukust lahti. Tema neljateistkümneaastane tütar Lucinda tuli tal sabas, ise kogu aeg vaterdades. Viimasel ajal rääkis ta vanematega ainult inglise keeles. Kõik teised pereliikmed rääkisid uhkelt español’i, Lucinda aga mitte. Manuel oli teinud range korralduse, et viieteistkümnendaks sünnipäevaks korraldataks tüdrukule traditsioonilised quinceañera-pidustused, suur piduõhtu, millega sõpradele ja perekonnale teatatakse, et tüdruk on täiskasvanuks saamas. Enamus chica’sid2 ei jõudnud lihtsalt ära oodata seda pidu, mis oli etem kui ameeriklaste sünnipäev või kuueteistkümneseks saamise pralle, kuid see ei käinud tema tütre kohta. Lucinda oli äkki muutunud tema ingellikust nooremast tütrest kellekski, keda isa äragi ei tundnud.
Manny läks oma kirjutuslaua juurde, et näha, kas on tulnud telefonisõnumeid. Nada3. Ta mõtles, et mis küll on sellises tormis juhtunud firma sukelduspaadiga, mille nimi oli Näkineiu II. Teda valdas nõrkus.
„Aga see on nii kallis, papa. Mõtle, mida kõike sina ja ema võiksite selle rahaga teha.” Lucinda proovis uut nõksu, et vaidlust võita. „Ma kuulsin, kuidas sa emale ütlesid, et ei saa seda endale lubada, et sa pead leidma mingi väljapääsutee, aga milleks sulle seda vaja?” Tumedate silmade välkudes ümmarguses nipsakas näos, seisis tüdruk, käed puusas, ja vahtis isale otsa. Mõnikord nägi ta välja niivõrd Manueli õndsa ema moodi, ehkki ema poleks iialgi lasknud kellegi end näha katkistes teksades ning õhukesest kangast ja õlapaeltest koosnevas topis, mis näitas liiga palju paljast ihu. „Minu sõbrad – minu ameeriklastest sõbrad,” jätkas tüdruk, „arvavad, et see on tõeliselt vanamoodne.”
„Noh, siis nad pole sulle mingid sõbrad, eks? Caramba, ära vaata oma latiinosõpradele ülalt alla. Ma pole iialgi kuulnud chica’st, kes oleks nii loll, et laseks käest võimaluse korraldada quinceañera! Sinu latiinodest sõbrannad on kõik õnnelikud oma peo üle, tantsivad poistega, teevad oma vanemad, vanavanemad ja padrina’d4 õnnelikuks, eks ole? Ja üldse sa küsi oma ameeriklastest sõpradelt, kuidas jääb etnilise mitmekesisusega ja muude taoliste asjadega.”
„Kuule, paps, esiteks sa räägid nagu hulluarst, seejärel nagu preester ja siis nagu poliitik. Mina olen ameerika teismeline ja neil on oma elu kohta sõnaõigus. Muidugi tahab enamik chica’sid quinceañera-pidu, aga mina ei taha! Kui sa soovid minu peale kulutada seda raha, mida sul pole, siis kuidas oleks uue autoga, millega ma saaksin linna tööle sõita, kui olen kuusteist täis – see on vanus, mida ootavad ameeriklased.”
„Ei mingit autot! Ütle oma ameerika sõpradele, et kui nad ei taha veeta lõbusasti aega mehhiko tantsude ja söökidega, siis ärgu nad tulgugi ja…”
„Sinu ja emaga ei saa enam isegi rääkida!” pahvatas tüdruk, lüües kätega vastu reisi. „Carianna pääses sellest peost!”
„Pääses sellest peost? Sinu vanem õde oleks andnud ükskõik mis, kui me oleksime suutnud maksta selle peo korraldamise eest ja oleksime saanud külla kutsuda kõik sõbrad ja kogu perekonna. Aga nüüd on mul see töökoht Briana ja Daria juures. Nad on mulle isegi padrina’d, aitavad asjade eest maksta ja…”
„Nii
