„Seda siis tähendabki olla ameerika teismeline! Kui meie emaga olime sinuvanused…”
„Mina pole ei sina ega ema ja ma pole teie moodi ikka veel ühe jalaga selles suurepärases Mehhiko riigis, kus me kõik olime näljas. Miks sa ei taha mind ära kuulata?”
„Sina, ameerika tüdruk, pane suu kinni! Sa saad oma quinceañera ning austad oma ema ja vanaema. Sa teed nii, et perekond võiks su üle uhke olla, või lähed ja otsid endale uue pere. Nüüd istu paigal, kuni ma leian tolle videokaamera.”
Tüdruk pööras selja ja potsatas Bree kirjutuslaua juures olevale polsterdatud tugitoolile. Omaette pomisedes astus Manuel kitsast kontorina kasutatavast ruumist suurde tsementpõrandaga tagatuppa, kus hoiti sukeldumiseks ja päästetöödeks vajalikku varustust. Ukse kohal oleval sildil oli kiri: „Vesi on meie kontor” ja tagumisel seinal rippus hiiglasuur plakat, mis kujutas kaksikõdesid nende näkineiumustriga sukeldumisülikondades, akvalangi balloonid jalge ees, all sõnad: „Ballooniõhk on mõnus!”. Veel üks tagaseinal rippuv plakat kujutas kaksikuid vette sukeldumas, nii et näha olid ainult nende näkineiusabad ja juurde oli lisatud sõna „Põhjani!”.
Seintele kinnitatud alustel olid kaardid andmetega sügavuste kohta, diagrammid mitmesugustest vrakkidest, mis asusid lahe selles osas ning käsitsitehtud joonistused väärtuslikest vetikatest, mille eest kaksikud Laevarahu juures hoolitsesid. Põrandal lamasid sukeldumisseadmed, vintsid, ankrupelid, signaalpoid, metallidetektorid, täispuhutavad kotid veealuste tõstetööde jaoks, allveelaternad, Pelican Floati firma päästerõngad, nailonnöörid, mille abil sukelduja ühendab end paadiga, lõikeinstrumendid ja kaamerad.
Manuelile kuulus toa kaugem osa, kus hoiti kõige raskemaid seadmeid, eriti kõike seda, mis on seotud mootoritega. Samuti olid Manny ülesandeks laevade veealused remonditööd ning hoolitsemine sukeldumisseadmete eest. Tal oli kaksikutega kokkulepe, et ei pea sukelduma õhuballooniga; tema sukeldus ainult madalamasse vette, kus saab hakkama hingamistoruga. Liiga sügaval vees tuli talle peale paanikahoog – klaustro-hüdrofoobia, nagu Daria oli seda nimetanud. Kuid talle meeldis selle ruumi väljanägemine, juba lihtsalt selle lõhn. Tema elu suurimaks eesmärgiks oli saada kord firma omanikuks ja juhtida seda omal viisil. Ta astub võitlusse lahe vastaskaldal asuva rivaalitseva päästefirmaga ja topib lõplikult kinni selle mehemürakast omaniku, Sam Traversi suu. Oleks võinud arvata, et kuna Sam Travers tegeles ka tööstusliku põhjasüvendamisega, lammutustöödega ja vaiade maassetagumisega, siis võinuks ta lihtsamad tööd jätta Kahe Näkineiu firmale, kuid Sam ei sallinud kaksikuid, eriti Breed.
See suur tagatuba nägi alati välja hästiorganiseeritud kaose moodi ja Manny meelest oli tema tööandjate toimekas elu üsna samasugune. Kuidas ta küll kadestas neid sellepärast, et nad olid loonud oma firma, ehkki tema ise oli samuti sellele kaasa aidanud ja oli oma arvates väärt rohkem kui nad talle maksid. Hiljuti oli ta aga teada saanud, et kui ühega kaksikutest midagi peaks juhtuma, siis pärib tema poole firmast ning pärast seda tegi ta paar suurt ja tõsist otsust.
Caramba, et saada seda, mida ta tahab, tuleb tal end ehk isegi sundida sukelduma, selle asemel, et vaid pinnal töötada. Ta ümahtas, otsides samal ajal silmadega kaamerat, millega filmida suurt ja uhket Garcia Peomaja, mille ta oli quinceañera jaoks üürinud. Ta tahtis oma madre’le5 näidata, kui hästi tal läheb, enne kui vähk ema hauda viib. Ema oli poja jaoks loobunud nii paljust. Ta pidi andma emale võimaluse enne surma poja üle uhke olla, ükskõik kui palju see maksma läheb.
Ta leidis filmikaamera, võttis selle veealuseks kasutamiseks mõeldud plastmassist kesta seest välja ja läks Lucinda juurde, kes keerutas end Bree toolis, nii et pea uimane. Lõpuks ometi oli chica vait jäänud. Kuidagimoodi tegi see vaikus meest aga närviliseks, sest tal oli vaja midagi teha, et mitte minna hulluks, oodates teateid Bree ja Daria kohta.
Ometi kord oli Amelia Westcott oma sissesõiduteed nähes õnnelik. Ta ei armastanud sõita vihmasajus, talle ei meeldinud need kuud, mil ilm oli nii kuum ja niiske, et ta lausa pidi ühe õhukonditsioneeri juurest teise juurde jooksma. Vähemalt pole pojad veel jõudnud tagasi hundude kokkusaamiselt ning ta saab võtta külma dušši ja rahuneda, enne kui poisid kohale ilmuvad. Tema kohtumine Dariaga oli olnud täielik läbikukkumine; pärast oli dotsendi teeõhtu kunstigaleriis kestnud palju kauem, kui ta oli oodanud, osaliselt sellepärast, et selle hiiglatormi tõttu olid tuled ära kustunud. Ah, kunagi selle või järgmise kuu jooksul ilm selgib ja ta saab jälle hingata.
Kui ta poleks abiellunud Beniga, kes oli nüüd Collieri maakonna silmapaistev ja väga hõivatud prokurör, siis oleks ta arvatavasti kolinud põhja poole, kas Põhja- või Lõuna-Carolinasse. See oleks tal aidanud pääseda piinavatest mälestustest, mis olid seotud selles paigas veedetud noorusega. Ta tõepoolest armastas Beni, talle meeldis nende siinne elustiil, ning ta oli väga uhke oma abikaasa üle, ehkki soovis mõnikord, et tal endal oleks oma karjäär – oma siht –, millest teistel inimestel oleks tõepoolest abi olnud, midagi sellist, mis oleks tähtsam kui tema komiteed, ükskõik kui filantroopilised olidki nende eesmärgid ja kuivõrd need soodustasid Beni ametialast edu. Siis võinuks ta vaadata kaugemale neist väga luksuslikest neljast seinast ja kõigist segadustest, mida poisid tekitasid. Amelia oli kodus istuv emme, kes ei tahtnud kodus istuda.
Samal hetkel, kui Amelia sulges garaaži ukse ja astus majja, kuulis ta piiksumist, mis andis märku teda ootavast sõnumist. Võib-olla oli muudetud lahe regenereerimise komisjoni koosoleku homset toimumispäeva. Vähemalt oli tema osavõtt sellest komisjonist sundinud Bree ja Daria tunnistama, et temast oli siiski midagi kasu, kuigi Florida kongresmen Josh Austin oli tegelikult soovitanud sinna komisjoni võtta just kaksikud, sest nad jälgisid vetikaid ja tegid ettekandeid veealuse elu kohta.
„Teile on üks sõnumit,” teatas salvestatud hääl Ameliale, kui naine vajutas nupule. Kui maailmas on nii palju moodsat tehnikat, miks ei suudeta siis õpetada arvutikiibile õiget grammatikat? Heldekene, kõigile neile paganama õigekirja- ja grammatikavigadele, mida Amelia juhtus tegema arvukates kirjades, mis ta saatis kirjastajale, oskas sülearvuti küll joone alla tõmmata.
„See tähtis teade on Amelia Devon Westcottile,” sõnas salvestatud hääl. Amelia sisikond alustas vabalangemist. Ta ei kasutanud kunagi oma neiupõlvenime. „Üks meie kiirabiarstidest mainis, et te olete selle haigla korjanduste organiseerimise komitee liige ja sealtkaudu leidsimegi teid üles. Proua Westcott, ma helistan teile sellepärast, et kiirabimeeskond tõi teie õe – me arvame, et see on Briana Devon…”
Briana, mõtles Amelia. Mitte Daria?
„… Naplesi haiglasse pärast merel toimunud õnnetust ning loodame, et teil on võimalik tulla kiirabiosakonda, et tema isikut tuvastada ja temaga koos olla.”
Bree! Bree? Õnnetus? Tuvastamine? Kas nad püüavad talle öelda, et Bree on surnud? See pole võimalik – see ei saanud olla Bree!
Hääl jätkas: „Meile on teatatud, et ta elab koos oma teise õega, kuid Briana ja Daria Devoni töökohas ega elukohas ei tea keegi, kus Daria viibib, ja sellepärast pole me suutnud teda üles leida.”
Nagu räägiks ta tõelise naisega, sosistas Amelia: „Mina pole kunagi suutnud nendega ühendust saada, ükskõik kui kõvasti – kui meeleheitlikult – ma ka püüdsin.”
Cole marssis mööda kiirabiosakonna ooteruumi nagu lapse sündi ootav isa. Ta teadis, et nägi välja nagu hullumeelne, ikka oma läbiligunenud pükstes, lirtsuvates kingades, mis tema sammude juures kriuksusid, ja laenatud tuulepluusis, mis oli nii väike, et ta ei saanud isegi selle lukku kinni tõmmata. Teda tegid närviliseks teised hättasattunud inimesed, kes teda häirisid: murest hullunud ema koos lapsega, kes oli veeranddollarilise alla neelanud; hirmsates valudes noormees, kes ilmselt ootas, millal ta sisse võetakse ja aidatakse vabaneda neerukivist; vanainimesed, kes nägid välja nagu ülessoojendatud
