välja. Ana reaktsioon mu suudlusele tänaval oli … siiras. Ta tahab mind ikka veel. Ma tean, et oleksin võinud teda sealsamas keppida ja ta poleks mind peatanud.
Ta katkestab mu tiirased mõtted. „Kas sa tead, kes laulab?“ Restorani kõlaritest kostab noore naise pehme lüüriline hääl. Ma ei tea, kes ta on, aga me mõlemad nõustume, et ta laulab hästi.
Kuulates seda lauljat meenub mulle, et mul on Anale iPad. Ma loodan, et ta lubab mul selle talle kinkida ja et see talle meeldib. Lisaks muusikale, mille eile üles laadisin, veetsin hommikul aega veel mõningate lisanditega – fotod mudellennukist mu laual ja meie kahekesi lõputseremoonial ja mõni äpp samuti. See on minu vabandus ja ma olen optimistlik, et see lihtne sõnum, mille olen lasknud graveerida tagaküljele, annab edasi mu tunded. Ma loodan, et ta ei pea seda nõmedaks. Ma pean iPadi kõigepealt talle andma, aga ei tea, kas me niikaugele jõuame. Ma surun alla ohke, sest alati on tal olnud mu kingituste vastuvõtmisega raskusi.
„Mida?“ küsib ta. Ta teab, et mul on midagi plaanis, ja see pole esimene kord, kui mõtlen, kas ta suudab mu mõtteid lugeda.
Ma raputan pead. „Söö ära.“
Säravad sinised silmad uurivad mind. „Ma ei taha rohkem. Kas ma olen piisavalt söönud, sir?“
Kas ta püüab mind meelega närvi ajada? Ma uurin ta nägu, aga see näib siiras ja ta on söönud rohkem kui poole sellest, mis ta taldrikul oli. Kui ta pole viimastel päevadel midagi söönud, siis ilmselt piisab sellest täna õhtuks.
„Mul on kõht tõesti täis,“ kordab ta.
Justkui tellimise peale vibreerib telefon mu pintsakutaskus, teatades sõnumist. See on Taylorilt, ilmselt on ta praeguseks juba galerii lähedal. Ma vaatan kella.
„Me peame varsti minema. Taylor saabub kohe ja sa pead hommikul tööle minema.” Ma polnud selle peale enne mõelnud. Ta ju töötab – ta peab saama magada. Mul on ehk tarvis oma plaanid ja keha ootused uuesti üle vaadata. Mõte sellest, et pean oma iha edasi lükkama, ei meeldi mulle.
Ana tuletab mulle meelde, et mina pean samuti tööle minema.
„Mina saan hakkama palju vähema unega kui sina, Anastasia. Hea, et sa nüüd midagi söönud oled.”
„Kas me ei lähegi Charlie Tangoga tagasi?”
„Ei, ma olen mitu klaasi veini joonud. Taylor võtab meid peale. Pealegi, niimoodi saan ma sind vähemalt autos mitu tundi endale hoida. Peale rääkimise me muud ju teha ei jõua?“ Ja ma saan teha talle selle ettepaneku.
Ma nihelen toolil. Kampaania kolmas osa pole läinud nii sujuvalt, nagu olin oodanud.
Ta tegi mu armukadedaks.
Ma kaotasin enesekontrolli.
Jah. Nagu tavaliselt on ta mu rööpast välja viinud. Aga ma võin autos rääkida.
Ära anna alla, Grey.
Ma kutsun kelneri ja küsin arve ning helistan seejärel Taylorile. Ta vastab kohe.
„Me oleme Le Picotinis, Kolmandal avenüül,” teatan talle ja lõpetan kõne.
„Sa oled Tayloriga nii järsk, tegelikult enamiku inimestega.”
„Ma lihtsalt asun kiiresti asja juurde, Anastasia.”
„Täna õhtul pole sa asja juurde asunud. Mitte miski pole muutunud, Christian.”
Braavo, preili Steele.
Ütle talle. Ütle talle kohe, Grey.
„Mul on sulle ettepanek.”
„Ettepanekuga sa ju alustasidki.”
„Teistsugune ettepanek,“ selgitan.
Ta tundub natuke skeptiline, aga võib-olla ka uudishimulik. Kelner tuleb tagasi ning ma annan talle krediitkaardi, aga keskendun Anale. Noh, vähemalt on ta mõnevõrra huvitatud.
Tore.
Mu süda hakkab kiiremini lööma. Ma loodan, et ta võtab selle ettepaneku vastu … või muidu olen ma kadunud. Kelner ulatab mulle krediitkaardi kviitungi, et ma alla kirjutaksin. Ma annan suure jootraha ja kirjutan uhke allkirja. Kelner näib olevat äärmiselt tänulik. Ja mõjub ikkagi ärritavalt.
Mu telefon sumiseb korraks ja ma heidan sellele pilgu. Taylor on kohal. Kelner annab mu kaardi tagasi ja kaob.
„Tule. Taylor on väljas.”
Me tõuseme ja ma võtan Ana käe. „Ma ei taha sind kaotada, Anastasia,” pomisen ma ja tõstan ta käe ning suudlen ta sõrmenukke. Ta hingamine kiireneb.
Oh, see hääl.
Ma heidan pilgu Anale. Ta huuled on paokil, põsed roosad ja silmad suured. See vaatepilt täidab mind lootuse ja ihaga. Ma surun oma impulsi maha ja viin ta läbi restorani välja, kus Taylor kõnniteeservas Q7 autos ootab. Mulle tuleb mõte, et Ana võib-olla ei taha rääkida, kui Taylor on eesistmel.
Mul on idee. Ma avan tagumise ukse, lasen ta sisse ja kõnnin ümber auto. Taylor astub välja ja avab mulle ukse.
“Tere õhtust, Taylor. Kas sul on oma iPod ja kõrvaklapid kaasas?”
“Jah, sir, ma ei lahku ilma nendeta kunagi kodust.”
“Suurepärane. Kasuta neid, kui koju sõidame.”
“Hästi, sir.”
“Mida sa kuulad?”
“Puccinit, sir.”
“Toscat?”
“”Boheemi”.”
“Hea valik.” Ma naeratan. Ta suudab mind üllatada. Ma olen alati oletanud, et ta muusikaline maitse on kusagil kantri ja roki kandis. Sügavalt sisse hinganud, istun autosse. Ma hakkan oma elu kõige tähtsama tehingu üle läbirääkimisi pidama.
Ma tahan teda tagasi.
Taylor vajutab autokõlarid mängima ja Rahmaninovi mahe muusika kõlab vaikselt taustal. Taylor heidab mulle korraks peeglis pilgu ja sõidab tänavale, kus on õhtuselt harv liiklus.
Anastasia jälgib mind ja ma pööran näo tema poole. „Nagu ma ütlesin, Anastasia, on mul sulle ettepanek.”
Ta vaatab närviliselt Taylori poole, nagu ma arvasingi.
„Taylor ei kuule sind.”
„Kuidas?” Ta on segaduses.
„Taylor,” hüüab Christian. Taylor ei vasta. Ma hüüan jälle, kummardun seejärel ettepoole ja koputan talle õlale. Taylor võtab kõrvaklapi kõrvast.
„Jah, sir?”
„Tänan sind, Taylor. Kõik on hästi, ma lihtsalt kontrollisin su kuulmist.”
„Sir.”
„Oled nüüd rahul? Ta kuulab oma iPodi. Puccinit. Unusta ära,
