poole, silmitsen Anastasia kõrge kontsaga saapaid ja mulle tuleb meelde ta mitte eriti väärikas kukkumine mu kabinetti.
„Sul veab, et ainult kolm korrust – selliste kontsadega.“ Ma varjan oma naeratust.
„Kas sulle need saapad ei meeldi?“ küsib ta alla vaadates. Mulle torkab pähe meeldiv kujutlus, kuidas need on mu õlgadel.
„Mulle meeldivad need väga, Anastasia.“ Ma loodan, et see väljend ei reeda liigselt mu ulakaid mõtteid. „Tule. Me läheme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukusid ja kaela murraksid.“ Ma olen tänulik, et lift on korrast ära – see annab mulle hea vabanduse teda toetada. Ma panen käe ta piha ümber, tõmban ta endale lähemale ja me astume trepist alla.
Autos, kui oleme teel galeriisse, mu ärevus kahekordistub, me läheme ta niinimetatud sõbra näituse avamisele. Kui seda meest viimati nägin, püüdis ta Anale keelt kurku toppida. Võib-olla on nad viimastel päevadel rääkinud. Võib-olla on see nende kauaoodatud randevuu.
Kurat, ma polnud enne selle peale tulnud. Ma tõesti loodan, et see pole nii.
“José on ainult sõber,” selgitab Ana.
Mida? Ta teab, mida ma mõtlen? Ma olen nii selgesti loetav? Mis ajast peale?
Sellest ajast, kui ta mu raudrüü ära võttis ja ma avastasin, et vajan teda.
Ta vaatab mind ja mu kõht tõmbub pingesse. „Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sööd.“
„Jah, Christian, ma söön.“ See ei kõla eriti siiralt.
„Ma mõtlen seda tõsiselt.“
„Tõesti või?“ Ta hääl on tulvil pilget ja ma pean oma käsi vaos hoidma.
On aeg temaga selget juttu rääkida.
„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi ja ma tahan, et sa oleksid terve.“ Ta vaatab mind vapustatult, ainitisel pilgul.
„Aga miski pole muutunud.“ Ta kortsutab kulmu.
Oh, Ana, on küll – minus on toimunud seismiline nihe.
Me sõidame galerii ette ja mul pole enne avamist aega selgitada. „Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.“
Enne kui ta jõuab öelda, et ta pole sellest huvitatud, astun autost välja, kõnnin ümber selle ja avan talle ukse. Ta näib olevat maruvihane, kui välja astub.
„Miks sa nii teed?“ hüüatab ta ärritunult.
„Mida ma teen?“ Kurat – mida see tähendab?
„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.“
Ahaa – sellepärast oled sa vihane?
„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära ja siis räägime. Ma eriti ei taha tänaval mingit stseeni.“
Ta surub huuled mossitades kokku ja ütleb vastu tahtmist „hea küll“.
Ma võtan tal käest kinni ja astun kiiresti galeriisse ning ta tuleb mu järel.
Ruum on eredalt valgustatud ja õhurikas. See on üks neist ümber tehtud ladudest, mis on hetkel nii moes – puitpõrandad ja tellisseinad. Portlandi kunstirahva koorekiht joob odavat veini ja kõik vestlevad vaikselt näitust imetledes.
Üks noor naine tuleb meid tervitama. „Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.“ Ta silmitseb mind.
See on ainult pealispind, kullake. Vaata mujale.
Naine on segaduses, aga kogub end, kui märkab Anastasiat. „Oi, see oled sina, Anastasia. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.“ Ta ulatab Anale brošüüri ja viitab ajutise baari suunas. Ana kortsutab kulmu ja väike v-täht, mida ma armastan, tekib ta nina kohale. Ma tahan seda suudelda, nagu olen varem teinud.
„Sa tunned teda?“ küsin. Ana raputab pead ja ta kulmukortsutus süveneb. Ma kehitan õlgu. Noh, see on Portland. „Mida sa juua tahad?“
„Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.“
Kui suundun baari poole, kuulen elevil hüüet: „Ana!“
Ümber pöörates näen, et see poiss on käed ümber mu tüdruku pannud.
Kurat.
Ma ei kuule, mida nad räägivad. Aga Ana sulgeb silmad ja üheks kohutavaks hetkeks mõtlen, et ta purskab kohe nutma. Aga ta jääb rahulikuks ja kutt hoiab teda endast eemal, vaadates teda hindava pilguga.
Jah, ta on minu pärast nii kõhn.
Ma võitlen oma süütundega, ehkki tundub, et Ana püüab poissi rahustada. Kutt tundub olevat Anast kuradima moodi huvitatud. Liiga huvitatud. Mu rinnus tärkab viha. Ana ütleb, et ta on ainult sõber, aga on ilmselge, et poiss nii ei tunne. Ta tahab rohkemat.
Käed eemale, ta kuulub mulle.
„See töö siin on muljetavaldav, mida teie arvate?“ küsib minult üks kireva särgiga kiilanev noorsand.
„Ma pole veel ringi vaadanud,“ vastan ja pöördun baarmeni poole. „Kas see on kõik, mis teil on?“
„Jah. Punast või valget?“ küsib ta ükskõikselt.
„Kaks klaasi valget veini,“ pomisen.
„Ma arvan, et see avaldab teile muljet. Rodriguezel on silma,“ räägib mulle see ärritava särgiga ärritav jobu. Ma pöördun temast eemale ja heidan pilgu Ana suunas. Ta vaatab mind ainiti, silmad suured ja hiilgavad. Mu veri läheb keema ja võimatu on temalt pilku ära pöörata. Ta on siin rahvahulga keskel nagu majakas ja ma olen ta pilku kadunud. Ta näeb vapustav välja. Ta juuksed raamivad nägu ja langevad lainetes lopsaka kosena ta rindadele. Kleit, mis on vabamalt seljas kui mäletan, toob siiski ta kurvid esile. Võib-olla pani ta selle meelega selga. Ta teab, et see kleit on mu lemmik. Kas ikka teab? Seksikas kleit, seksikad saapad.
Kurat – kontrolli end, Grey.
Rodriguez küsib midagi Analt, kes on sunnitud katkestama pilgukontakti minuga. Ma arvan, et ta teeb seda vastumeelselt, ja see on meeldiv. Aga pagan võtaks, sellel kutil on täiuslikud hambad, laiad õlad ja peen ülikond. Ta on kanepinarkari kohta üks hea välimusega litapoeg, tuleb tunnistada. Ana noogutab millegi peale, mida kutt ütleb, ning naeratab talle soojalt ja muretult.
Ma tahaks, et ta minule niimoodi naerataks. Kutt kummardub ja suudleb teda põsele. Sitapea.
Ma põrnitsen vihaselt baarmeni.
Tee ruttu, mees. Tal läheb veini valamisega terve igavik, ebakompetentne lollpea selline.
Lõpuks saab ta tehtud. Ma haaran klaasid, ei tee väljagi mehest enda kõrval, kes räägib mingist teisest fotograafist või ajab mingit muud sellist jura, ning sammun tagasi Ana juurde.
Vähemalt on Rodriguez ta rahule jätnud. Ana on mõttes, seisab ühe foto ees. See on maastik, järv, üpris kena, nagu ma arvan. Ana heidab mulle valvsa pilgu,
