style="font-size:15px;"> „Kuidas sul läheb?“ küsin, sest tahan ta häält kuulda.
„Kui ma ütleksin sulle, et hästi, siis valetaksin.“
Kurat. Mul on õigus, ta on kannatanud – ja see kõik on minu süü. Aga ta sõnad annavad mulle natuke lootust. Võib-olla on ta minu järele igatsenud. Võib-olla? Saanud julgust, klammerdun selle mõtte külge. „Mina ka. Ma tundsin sinust puudust.“ Ma hakkan ta kätt võtma, sest ei saa enam ühtki minutit olla, ilma et teda puudutaksin. Ta käsi on väike ja jääkülm minu soojas käes.
„Christian, ma …“
Ta peatub, ta hääl katkeb, aga ta ei tõmba kätt ära.
„Ana, palun. Me peame rääkima.“
„Christian. Ma … palun. Ma olen nii palju nutnud,“ sosistab ta ning need sõnad ja see, kuidas ta pisaraid tagasi hoiab, läbistab selle, mis on mu südamest järele jäänud.
„Oh, kallis, ei.“ Ma pigistan ta kätt ja enne kui ta jõuab vastu vaielda, tõstan ta endale sülle ja panen käed ta ümber.
Oh, see tunne.
„Ma igatsesin sinu järele nii väga, Anastasia.“ Ta on liiga kerge, habras, ja ma tahan nördimusest karjuda, aga selle asemel surun nina ta juustesse ja mind valdab ta joovastav lõhn. See on mälestus õnnelikest aegadest. Sügisene viljapuuaed. Naer kodus. Säravad silmad, täis nalja ja vallatust … ja iha. Mu armas, armas Ana.
Minu.
Algul tõmbub ta pingule ja tahab vastu panna, aga hetke pärast lõdvestub, pea mu õlale toetumas. Ma saan julgust ja riskin ning silmi sulgedes suudlen ta juukseid. Ta ei rabele mu embuses ja see on kergendus. Ma olen selle naise järele igatsenud. Aga pean olema ettevaatlik. Ma ei taha, et ta jälle plehku paneks. Ma hoian teda, nautides tunnet, et ta on mu käte vahel, ja seda lihtsat rahuhetke.
Aga see on vaid väike vahepala – Taylor jõuab rekordajaga Seattle’i kesklinnas asuvale kopteriväljakule.
„Tule.“ Vastumeelselt tõstan ta sülest istmele. „Me oleme kohal.“
Hämmeldunud pilk otsib minu oma.
„Kopteriplats – selle hoone katusel.“ Kuidas me tema arust Portlandi saame? Kolm tundi läheks sõidule aega. Taylor avab ukse ja ma astun välja.
„Ma peaksin taskurätiku tagasi anda,“ ütleb ta Taylorile ujeda naeratusega.
„Jätke endale, preili Steele, koos mu parimate soovidega.“
Mis kuradi värk nende vahel toimub?
„Üheksa?“ segan vahele mitte ainult selleks, et talle meenutada, mis kell ta meid Portlandist ära toob, aga ka selleks, et ta Anaga enam ei räägiks.
„Jah, sir,“ vastab ta vaikselt.
Kuradi õige. Ana on minu tüdruk. Taskurätikud on minu, mitte tema asi.
Pildid sellest, kuidas Ana oksendab ja mina ta juukseid hoian, jooksevad läbi mu pea. Ma andsin talle tookord oma taskurätiku. Ma ei saanud seda tagasi. Ja hiljem tol ööl vaatasin, kuidas ta minu kõrval magab. Võib-olla on see tal praegugi olemas. Võib-olla kasutab ta seda ikka veel.
Stopp. Kohe. Grey.
Võttes ta käest kinni – see pole enam nii külm, aga ikka veel jahe –, viin ta majja sisse. Kui lifti juurde jõuame, meenub mulle meie kohtumine Heathmanis. Esimene suudlus.
Jah. See esimene suudlus.
See mõte äratab mu keha.
Aga uksed avanevad ja segavad mu mõtteid ning vastumeelselt lasen ta lahti, et ta sisse astuks.
Lift on väike ja me ei puuduta teineteist. Aga ma tunnen, et ta on siin.
Terve täiega.
Siin. Praegu.
Kurat. Ma neelatan.
Kas sellepärast, et ta on nii ligidal? Ta silmad tumenevad ja ta vaatab mulle otsa.
Oh, Ana.
Ta lähedus erutab mind. Ta hingab järsult sisse ja vaatab maha.
“Mina tunnen seda ka.“ Ma haaran jälle ta käe ja silitan pöidlaga ta sõrmenukke. Ta vaatab üles mulle otsa ja ta põhjatutesse silmadesse ilmub iha.
Kurat. Ma tahan teda.
Ta hammustab huulde.
„Palun ära hammusta huulde, Anastasia.“ Mu hääl on vaikne, tulvil igatsust. Kas ma tahan teda alati nii, nagu praegu? Ma tahan teda suudelda, suruda liftiseina vastu, nagu tegin meie esimese suudluse ajal. Ma tahan teda siin keppida, teha ta jälle enda omaks. Ta pilgutab silmi, huuled pisut paokil, ja ma surun maha oige. Kuidas ta seda teeb? Et võtab mu ühe pilguga rajalt maha? Ma olen harjunud kontrollima – ja vahin teda ihaldavalt, kui ta hambad huulde surub. „Sa tead, mida see minuga teeb.“ Ja praegu, kallis, tahan ma võtta sind selles liftis, aga ei tea, kas sa lased mul seda teha.
Liftiuksed avanevad ja külm tuulehoog toob mind praegusesse hetke tagasi. Me oleme katusel ja ehkki päev oli soe, on tuul tõusnud. Anastasia väriseb mu kõrval. Ma panen talle käe ümber ja ta surub end minu vastu. Ta tundub liiga õbluke ja ta väike keha mahub täiuslikult mu käsivarre alla.
Näed? Me sobime nii hästi kokku, Ana.
Me sammume mööda platsi Charlie Tango juurde. Tiivad liiguvad aeglaselt – ta on valmis õhku tõusma. Stephan, mu piloot, jookseb meie juurde. Me surume kätt ja ma hoian Anastasial ümbert kinni.
„Valmis, sir. Kogu täiega!“ hüüab ta üle helikopteri mootorimüra.
„Kõik kontrollitud?“
„Jah, sir.“
„Viid ta poole üheksa paiku minema?“
„Jah, sir.“
„Taylor ootab sind ukse ees.“
„Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.“ Ta lööb Anastasiale kulpi ja läheb ootava lifti poole. Me kummardame rootorite juures alla ja ma avan ukse, võttes tal käest kinni, et aidata pardale ronida.
Kui ma ta turvavööga istme külge kinnitan, peatub hetkeks ta hingamine. See läheb otse mu niuetesse. Ma kinnitan rihmad eriti kõvasti, püüdes mitte välja teha oma keha reaktsioonist.
„See peaks sind paigal hoidma.“ See mõte läbib kiiresti mu pea ja ma taipan, et ütlesin seda valjusti. „Peab ütlema, et mulle meeldib, kui sa oled niimoodi kinni. Ära midagi puuduta.“
Ta punastab. Lõpuks tuleb ometi ta näole natuke värvi – ja ma ei suuda vastu panna. Ma libistan nimetissõrmega mööda ta põske, mööda seda joont, kuhu ilmus puna.
Jumal, ma tahan seda naist.
Ta kortsutab kulmu ja ma tean – sellepärast, et ta ei sa liigutada. Ma ulatan talle kõrvaklapid,
