lülitan raadiosaatjad sisse ja kontrollin rootoripöördeid.
Kui Ana poole pöördun, vaatab ta mind pingsalt. „Valmis, kallis?“
„Jah.“ Ta silmad on suured ja ta on elevil. Ma ei suuda alla suruda oma hundiirvet, kui võtan ühenduse keskusega, et kindlustada – nad on ärkvel ja kuulavad.
Saanud stardiloa, kontrollin õli temperatuuri ja ülejäänud mõõdikuid. Need kõik töötavad normaalselt, niisiis tõstan tõusuhooba ning Charlie Tango, elegantne lind, kerkib sujuvalt taevasse.
Oh, kuidas see mulle meeldib.
Me lisame kõrgust ja ma tunnen end pisut enesekindlamalt ning heidan pilgu preili Steele’ile enda kõrval.
Aeg on teda pimestada.
Läheb etenduseks, Grey.
„Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia. Ja nüüd loojangut.“ Ma naeratan ja saan vastutasuks ujeda naeratuse, mis ta nägu valgustab. Lootus kerkib mu rinnus. Ta on siinsamas minu juures, ehkki mõtlesin, et kõik on kadunud, ja ta näeb praegu välja õnnelikum kui siis, mil ta oma kontorist välja astus. Ma võin ju olla lihtsalt tasuta sõidu pakkuja, aga püüan nautida igat kuramuse minutit sellest lennust koos temaga.
Doktor Flynn oleks minu üle uhke.
Ma elan hetkes. Ja olen optimistlik.
Ma suudan seda teha. Ma suudan ta tagasi võita.
Väikeste sammude haaval, Grey. Ära kiirusta.
„Peale õhtupäikese on seekord rohkem näha,“ ütlen vaikust katkestades. „Escala on sealpool. Boeing on seal – ja seal näed sa Space Needle’it.“
Uudishimulik nagu alati, küünitab ta oma saledat kaela, et vaadata. „Ma pole seal kunagi käinud,“ ütleb ta.
„Ma võin sind sinna viia – me võime seal süüa.“
„Christian, me läksime lahku.“ Ma kuulen ta hääles kohkumust.
See pole see, mida ma tahan kuulda, aga püüan mitte üle reageerida. „Ma tean. Ma võin su ikkagi sinna viia. Ja sulle süüa anda.“ Ma vaatan teda teraselt ja ta näole tõuseb ilus kahvaturoosa jume.
„Siin üleval on väga ilus. Aitäh sulle.“ Ta muudab teemat.
„Muljetavaldav, eks ju?“ Ma mängin kaasa – ja tal on õigus, ma ei väsi kunagi sellest vaatepildist siin üleval.
„See on muljetavaldav, et sa seda kõike oskad.“
Ta kompliment üllatab mind. „Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olengi mitmeti andekas inimene.“
„Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey,“ vastab ta turtsakalt ja ma surun maha muige, kujutades ette, millele ta viitab. Sellest on mul puudus olnud – tema lugupidamatust suhtumisest minusse, ja see teeb mind pidevalt relvituks.
Lase tal rääkida, Grey. „Kuidas uus töö tundub?“
„Tore, tänan küsimast. Huvitav.“
„Kuidas ülemus on?“
„Oh, täitsa tore.“ See ei kõla eriti innukalt. Kas see mees on Anaga proovinud midagi ebaviisakat?
„Mis viga on?“ Ma tahan teada, kas see emm on teinud midagi sobimatut. Ma lasen ta lahti, kui on.
„Peale ilmselge ei midagi.“
„Mis on ilmselge?“
„Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm,“ ütleb ta lõbustatult, aga halvakspanuga.
„Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.“
„Noh, ära siis lepi,“ torkab ta, olles endaga rahul. Mulle meeldib, et ta mind narrib ja kiusab. Tal on võime teha mind vaid oma pilgu või naeratusega meeter lühemaks või kümme meetrit pikemaks – see on värskendav ja millegi sellesarnasega pole ma varem kokku puutunud.
„Ma tundsin puudust su teravast keelest, Anastasia.“ Mulle tuleb äkki pähe pilt temast minu ees põlvili ja ma nihelen oma istmel.
Kurat. Keskendu, Grey. Ana pöörab pilgu ära, peidab naeratust ja vaatab alla äärelinnale, mis meie all möödub, ja ma kontrollin suunda. Kõik on hästi, me oleme teel Portlandi.
Ta vaikib ja ma heidan talle kiire pilgu. Ta nägu särab uudishimust ja ma mõtlen, kas ta vaatab maastikku enda all ja opaalikarva taevast. Ta põsed on pehmed ja kumavad õhtuvalguses. Ja hoolimata oma kahvatusest ja tumedatest rõngastest silmade all – tõend minu põhjustatud kannatustest – näeb ta vapustav välja. Kuidas ma võisin tal lasta oma elust minema kõndida?
Mida ma ometi mõtlesin?
Kui lendame pilvede kohal oma mullis kõrgel taevas, kasvab mu optimism ja väheneb eelmise nädala rahutus. Aegapidi hakkan lõdvestuma, naudin kergust, mida ma pole tundnud tema lahkumisest saadik. Ma võiksin sellega ära harjuda. Ma olin unustanud, kui rahulolevana ma end tema seltsis tundsin. Ja värskendav on näha oma maailma läbi tema silmade.
Aga kui läheneme oma eesmärgile, hakkab mu enesekindlus kõikuma. Ma loodan, et mu plaan toimib. Ma pean viima ta kuhugi, kus saame omaette olla. Võib-olla õhtust sööma. Kurat küll. Ma oleksin pidanud kusagil laua broneerima. Tal on vaja süüa. Kui saan ta õhtust sööma, pean leidma õiged sõnad. Need viimased päevad on mulle näidanud, et vajan kedagi – ma vajan teda. Ma tahan teda, aga kas tema mind tahab? Kas ma suudan teda veenda, et ta annaks mulle teise võimaluse?
Aeg näitab, Grey – võta vabalt. Ära teda jälle minema hirmuta.
ME MAANDUME veerand tunni pärast Portlandi kesklinnas kopteriplatsil. Kui seiskan Charlie Tango mootorid ja lülitan välja transponderi, kütte ja raadioside, tõuseb jälle pinnale ebakindlus, mida olen tundnud sellest ajast peale, kui otsustasin ta tagasi võita. Ma pean talle rääkima, mida tunnen, ja see saab olema raske, sest ma ei mõista oma tundeid tema vastu. Ma tean, et tundsin temast puudust, et olen ilma temata õnnetu ja et olen valmis proovima suhet nii, nagu tema soovib. Aga kas tema jaoks sellest piisab? Kas minu jaoks sellest piisab?
Räägi temaga, Grey.
Kui olen oma turvavöö lahti teinud, kummardun tema oma valla päästma ja mu ninna tungib ta magus lõhn. Nagu alati lõhnab ta hästi. Ta pilk kohtub minu omaga ja see on varglik – kas see paljastab sobimatuid mõtteid? Mida ta täpselt mõtleb? Nagu alati tahaksin väga seda teada, aga mul pole aimugi.
„Tore reis, preili Steele?“
„Jah, tänan teid, härra Grey.“
„Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.“ Ma avan ukse, hüppan maha ja sirutan talle käe.
Joe, kopteriplatsi mänedžer, ootab, et meid tervitada. Ta on tõeline antiik: Korea sõja veteran, aga ikka veel kärme ja terav nagu viiekümnene. Miski ei jää tal märkamata. Ta silmad lähevad särama, kui ta mulle oma karmi näoga naeratab.
„Joe, hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.“
„Tehtud,
