et ta hankis võltsalibi ja ostis oma jutu kinnitamiseks bussipileti Filipstadi?”
Erik ei vastanud, Sebastian rääkis edasi.
„Kui ta nüüd nii läbimõeldult tegutseb, siis poleks ta ju nende perekonda avalikult ähvardanud – päev enne seda, kui ta kavatses minna ja nad maha lasta.”
„Ma ju ütlesin, et praegu tundub tal alibi olevat,” vastas Erik läbi hammaste, suutmata ärritust kuigi hästi varjata. „Aga me võime endiselt tema kätelt või riietelt püssirohu- või verejälgi leida. Kui me kadunud püssi üles leiame, on meil majast leitud padrunikesti millegagi võrrelda. Carlstenide naabreid pole me veel üle kuulanud, keegi võis Cederit nende maja läheduses näha. Siis oleme jälle järje peal.”
Sebastian vangutas pead ega suutnud muiet tagasi hoida.
„Või siis läheme ajas tagasi, seisame maja ees ja vaatame, kes nad maha laskis. See kõlab realistlikumalt.”
„Sebastian, aitab küll.”
Vanja tõusis. Sebastian pöördus tema poole. Vanja pilgus oli midagi sünget. Sebastianile oli see vägagi tuttav. Vanja oli tema peale vihane. Ta puuris oma pilguga Sebastiani veel mõne sekundi ja pöördus siis Eriku poole.
„Ma palun vabandust, ta on mõnikord… paras idioot.”
„Ma olen niisuguse asjaga varemgi kokku puutunud,” vastas Erik tunduvalt leebemal toonil ega pööranud silmi Sebastianilt. „Arvatakse, et kuna me pole Stockholmist, siis ei oska me mitte sittagi õigesti teha.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
