kui Fredrika tema poole kummardus ja talle midagi kõrva sosistas.
Mitte palju, kõige rohkem kolm lauset, oletas Ceder, aga kui Erik tähelepanu taas temale koondas, tundus, nagu oleksid just need laused talle uut energiat andnud.
„Sul on kahe vintpüssi ja ühe haavlipüssi luba,” alustas ta ja avas samal ajal väikese kausta, mis tal ruumi astudes kaasas oli. „Üks on…” Erik heitis pilgu paberile enda ees. „Üks on Benelli Supernova, kaliiber 12. Kas on õige?”
Ceder noogutas.
„Palun vasta sõnadega,” ütles Fredrika kähku vahele. „Salvestamiseks,” seletas ta peanoogutusega diktofoni poole osutades.
„Jah,” vastas Ceder tarbetult valju ja selge häälega. „Mul on Benelli Supernova, kaliiber 12.”
„Just praegu helistasid meie kolleegid, kes sinu maja läbi otsivad.” Erik tegi väikese pausi, kummardudes taas ettepoole. Seekord kaugemale. Himukamalt. „Nad ei leia seda. Kas sa oskad öelda, kus see on?”
„Varastati ära.”
Vastus tuli kiiresti ja enesestmõistetavalt. Erik ei suutnud otsustada, kas see oli aus või kätteõpitud. Aga tal oli neli surnut, keda oli haavlipüssist tulistatud, ja Jan Ceder ei teadnud, kus tema oma on.
Mäherdune kokkusattumus.
Ta ei kavatsenudki seda esimese hooga käest lasta.
„Millal see ära varastati?”
„Vist mõni kuu tagasi. Millalgi enne jõule.”
„Ma ei näe selle kohta ühtegi politseile tehtud avaldust,” sõnas Erik ja osutas käeviipega laual lebavale kaustale.
„Ma ei teinud avaldust.”
„Miks mitte?”
Esimest korda pärast Fredrika ja Eriku ruumi tulekut ilmus Jan Cederi huulile muie. Erik mõtles, et pärast juuksuri juures käimist peaks mees hambaarstiga kohtuma.”
„Miks ma oleksin pidanud? Te pole ju viimase kümne aasta jooksul ühtegi kuritegu ära lahendanud?”
Tõsi on, et kuritegude lahendamise protsent on häbiväärselt madal, mõtles Erik, ent enamus seaduskuulekaid kodanikke teeb ikkagi avalduse. Eriti kui asi puudutab relvi. Aga Ceder mitte. Kuid tema ei ole ka eriti seaduskuulekas.
„Seesugune püss maksab ju oma kümmekond tuhat.” Erik naaldus veidi tahapoole ja tema häälde ilmus niisugune toon, nagu ta lihtsalt lobiseks praegu.
„Sinnapoole vist jah.” Ceder kehitas kergelt õlgu, otsekui rõhutamaks, et ta ei tea, mis üks Benelli Supernova, kaliiber 12, tänapäeval maksab.
„See on üsna suur raha. Kas sa kindlustusest hüvitist ei tahtnud? Et seda saada, peab asjast politseile teatama.”
„Mul ei ole kindlustust.”
„Mitte miski pole kindlustatud?” Fredrika ei suutnud ennast tagasi hoida. Ceder pöördus tema poole.
„See ei käi ju paragrahvi alla?”
„Jah, see on natuke rumal, aga mitte seadusevastane.”
Ceder kehitas uuesti õlgu. Sügas siis nina ja pani käed rinnale risti. Tema kehakeel ütles selgesti, et tema arvates on jutt nüüd lõppenud. Erik kaldus temaga nõustuma. Kaugemale nad ei jõua. Oli aeg taas Carlstenidele läheneda.
„Kus sa eile olid?” küsis ta taas niisuguse häälega, nagu jooksid nad koos lihtsalt kohvi.
Kööginurgas virutas Erik Flodin vastu kasutut kohvimasinat. Ta oli nüüd närvis. Ülekuulamine katkes, kui Ceder advokaati nõudis. Temal ei olnud loomulikult kedagi pakkuda ja nüüd ootasid nad, millal ametlik kaitsja Torsbysse saadetakse. Cederi vanematekoju sõitnud Fredrika oli just helistanud ja öelnud, et praeguseks pole leitud midagi, mis Cederit mõne kilomeetri kaugusel toime pandud teoga seostaks. See-eest leidis üks tehnik krundi servast küünist hundinaha. Hiljuti lastud, sest soolatud nahk oli pingule tõmmatud ja kuivama pandud. Fredrika nentis kiretult, et kui neil midagi muud leida ei õnnestu, siis võivad nad Cederit ilmselt veel ühes jahiseaduse rikkumises süüdistada, ja lõpetas kõne. Ja nüüd ei olnud takkapihta veel kohvi ka.
Nad ei jõudnud kusagile. Neil oli Cederi ähvardus, aga see oli kõik. Kui nad ei suuda teda millegagi seostada, on nad sunnitud õigupoolest otsast peale hakkama. See oli Eriku esimene suur uurimine pärast edutamist. Ta ei tohi hätta jääda, aga aeg läheb. Mõrtsukal on varsti pooleteisepäevane edumaa, esimesed kakskümmend neli tundi on kuhjaga täis.
Neil oleks abi vaja.
Temal on abi vaja.
Neid, kellelt abi palumist ta kaaluda võiks, ei olnud palju. Oma Karlstadi ülemuse Hans Olanderi jättis ta kohe kõrvale. Olander oli toetanud vanemkomissari kohale teist kandidaati Per Karlssonit ja seda selgesti välja näidanud.
„Ju saame näha, mis sellest välja tuleb,” olid Olanderi esimesed sõnad pärast seda, kui Eriku määramine oli otsustatud. Tema ei olnud õige inimene, kelle käest kaks kuud hiljem abi paluda. Pealegi oli Olander ühes telefonikõnes juba mõista andnud, et on meeleldi valmis uurimist üle võtma, kui asja komplitseeritus tema sõnutsi „senioriteeti” nõuab. Vähemalt hetkel aitas Erikul uurimise juhi kohal püsida üksnes usalduskrediit lääni politseiülema juures. Ent lääni politseiülemale – Anna Bredholmi nime kandvale naisele ja Pia lähedasele sõbrale – helistada ja abi paluda ta ei tahtnud. Siis tunduks veel rohkem, et ta tegi karjääri ainult tänu oma naise sidemetele. Niisugune pahatahtlik kuulujutt käis juba ringi ja ta ei tahtnud sellele hoogu juurde anda. Ei, tal on vaja kedagi, kes pole Värmlandi poliitiliste mängudega üldse seotud.
„Pole sugugi häbiasi, kui inimene ise kõigega hakkama ei saa,” oli tema ema mitmel puhul öelnud. Loomulikult oli see tõsi, aga missuguse signaali see saadaks, kui ta juba oma esimese suurema uurimise teisel päeval kellegi kõrvalise appi võtaks? Olanderi arvamuse teadasaamiseks pole vaja raketiteadlane olla, aga teised? Kas ta õõnestaks oma autoriteeti, teeks iseendale tuleviku raskemaks? Näiks nõrgana.
Ükstapuha, mõtles ta. Kui Carlstenide mõrva ära ei lahendata, siis paistab ta ebakompetentsena. See on hullem.
Vaimusilmas nägi ta väikest surnud poissi riidekapis.
Oli aeg parimad appi kutsuda.
1 Lagen om omhändertagande av berusade personer – Joobnud isikute kinnipidamise ja kainenema toimetamise seadus. – Tlk [ ↵ ]
Tal polnud kunagi olnud raske Ursulat vaadata.
Vastupidi, tavaliselt meeldis talle, kui pilk libises üle naise suu, nina ja põskede ning peatus silmadel. Mõnikord oli ta kontoris naist salaja jälginud. Kuidagi eriline tunne oli Ursulat vaadata, kui too sellest teadlik ei olnud. Enamasti oli naine muidugi tajunud, et teda vaadatakse, ning siis oli tema püüdnud pilgu kähku mujale suunata ja osavõtmatu näo pähe teinud, aga kui ta uuesti Ursula poole vaatas, nägi ta, et too naeratab.
Ent kahjuks oli naise pilk viimasel ajal enne õnnetust olnud enamasti kohmetu.
Nende suhe oli niimoodi arenenud. Vales suunas. Ta ei teadnud, kuidas see nii juhtus.
Ursula
