olnud näinud verd.
Mõttetust.
„Ma saan aru, et see pole hea,” ütles ta, püüdes vägisi häälest kostvat ärritust varjata. „Aga neli inimest on surnud. Kaks kast. Kuidas see inimeste valda kolimist mõjutab või ei mõjuta, peaks vist teisejärgulise tähtsusega olema, või mis sa arvad?”
Talle vastati vaikimisega. Masin oli töö lõpetanud, ta võttis oma tassi. Mekkis mitte eriti kuuma jooki. Karlstadi kohv oli parem.
„Sul on õigus,” kostis Pia suust. „Mul on kahju, vabandust, mu jutt oli jube enesekeskne.”
„Su jutt oli murelik,” vastas Erik. Niipea kui Pia järele andis ja vabandust palus, kadus kogu Eriku ärritus ja asendus musta südametunnistuse torkega. „Nagu ikka,” lisas ta juurde.
„Kas kutsute kedagi?” küsis Pia ja tema hääl oli sama asjalik nagu tavaliselt.
„Mis asja, mida sa silmas pead?”
„Abi. Väljastpoolt.”
„Ei seda ma küll mõelnud pole, vähemasti veel mitte.”
Eemal koridoris pistis Fredrika pea välja ja nägi Erikut. Ta heitis Erikule niisuguse pilgu, mis ütles selgelt, et tema arvates peaks mees nüüd oma jutukaaslasele head aega ütlema ja tema kabinetti tulema. Erik kuuletus pilgule.
„Ma pean minema, õhtul räägime. Musi.”
Ta pani telefoni taskusse, ikka veel peaaegu täis tassi käest ja tõttas kiirel sammul Fredrika kabinetti värskeid uudiseid saama.
Kuuldes kedagi klaasukse juures liikumas, võttis Sebastian silme eest raamatu, millel oli pikk akadeemiline pealkiri: The Psychopathology of Crime: Criminal Behavior as a Clinical Disorder. Vanja. Too näis kahvatu ja vaevatud. Ta võttis oma võtmekaardi ja avas tavapärasest raskemana tunduva ukse. Midagi oli juhtunud. Sebastian tõusis ja läks läbi steriilse kontoriruumi. Ta proovis tervituseks naeratada, ent algul Vanja isegi ei näinud teda. Märkas alles siis, kui Sebastian oli poolel teel temani.
„Tere, kas midagi on juhtunud?” küsis mees ja astus viimase sammu pisut kiiremini kui tavaliselt, sest oli Vanja pärast mures.
Algul ei paistnud, et Vanja kavatseks vastata. Ta silmitses vaikides Sebastiani. Tema kaunites sinistes silmades tundus olevat rohkem jõudu kui ülejäänud kehas. Otsekui koondanuks ta kogu oma jõu sinna, sest sõnad, mis ta viimaks kuuldavale tõi, olid nõrgad ja pragunenud, justkui oleksid need kusagil tee peal katki läinud.
„Ema… rääkis, kes mu isa oli,” sai ta viimaks suust välja.
Sebastianil tõmbus südame alt jääkülmaks. Selleks ei olnud ta valmis.
Selleks võimatuks hetkeks.
Mõtted tormasid ringi.
Anna ei saanud ju ometi tõtt rääkida? Varem oli ta keeldunud Sebastiani aitamast. Kas ta tõesti tegi seda nüüd?
„Kes see on?” suutis Sebastian viimaks küsida ning oli ka ise üllatunud, et tema hääl kõlas kõigest hoolimata tasakaalukalt ja väljendas loomulikku uudishimu.
„Kas tead, mida ta mulle näitas?” jätkas Vanja, otsekui poleks küsimust kuulnudki, aga natuke vähem jõulise häälega.
„Pole aimugi,” õnnestus Sebastianil kuuldavale tuua ning ta tundis samal ajal, et kõige hullem paanika annab järele. Ilmselt on ta ka seekord pääsenud. Vanja ei räägiks temaga, kui Anna oleks tõe päevavalgele toonud. Nii palju ta Vanjat tundis. Erinevalt temast endast ei olnud Vanja valetaja.
„Hauda. Ta näitas mulle ühte hauda.”
„Hauda?”
„Mhm. See mees on surnud. Anna ütles, et ta suri 1981. aastal. Tema nimi oli Hans Åke Andersson.”
„Hans Åke Andersson?”
Annat natuke imetledes püüdis Sebastian tekkinud uue olukorraga kohaneda. Annal õnnestus Vanjale isa anda ja too samal hetkel surnuks kuulutada. See oli loominguline tegu. Vanjale see ilmselt samasugust muljet ei avaldanud.
„Arvatavasti oli too lihtsalt keegi, kellega Anna kohtus, ja kui ta rasedaks jäi, ei tahtnud mees mingit vastutust võtta,” jätkas Vanja pead vangutades. „Kui Valdemar mängu tuli, siis otsustasid nad asjast mulle mitte rääkida.”
„Mitte kunagi?”
„Ei. Anna väidab, et tahtis mind kaitsta. Eriti siis, kui sugulasteta Hans Åke Andersson kaheksa kuud pärast minu sündimist suri.”
Vanja oli järsku vihase näoga. Tema jõud oli tagasi, energiat täis ei olnud üksnes silmad. Nüüd tundis Sebastian Vanja ära.
„Küllap ta arvab, et ma olen loll. Mitu kuud hiljem toob ta äkki lagedale niisuguse inimese, kes jube sobivalt surnuks osutub. Kas ta tõesti arvas, et ma lähen õnge?”
Sebastian adus, et küsimus on retooriline, ja hoidis suu kinni. Vanja ei oodanudki vastust. Sõnad tulvasid tal suust, paisu taha kogunenud viha oli väljapurskumise võimalust ainult oodanud.
„Miks ta ei oleks võinud seda kuramuse hauda siis varem näidata? Miks ta sellega mitu kuud venitas?”
„Ma ei tea,” kostis Sebastian ausalt.
„Aga mina tean. Sest see on üks kuramuse vale. Ta püüab lihtsalt… ust kinni panna. Sundida mind nendega rahu sõlmima.”
Sebastian oli vait. Ta ei teadnud päris hästi, missuguse strateegia peaks valima. Kas peaks Annat kaitsma? Aitama tal Vanja seda valet uskuma panna ja edasi minna või Vanja skepsisega nõustuma? Nende suhetesse veel ühe kiilu lööma? Mis pikas perspektiivis talle endale kasuks tuleks? Olukord oli keeruline, aga ta pidi valima. Vanja vangutas endamisi pead ja hingas sügava rahustava sõõmu.
„Ainus asi, mille puhul mulle üldse pähe tuleks neile andestama hakata, oleks see, et nad oleksid ausad. Lõpetaksid valetamise. Kas saad aru?”
Sebastian otsustas Vanjat toetada. See tundus parim. Sellega ostab ta aega. Ja mis peamine – usalduslikkust.
„Saan aru. See on kindlasti päris raske,” lausus Sebastian tundeliselt.
„Ma ei jaksa enam sinuga tülitseda,” lausus Vanja vaikselt ja vaatas Sebastianile veekalkvel silmadega avalalt otsa. „Ma ei jaksa terve maailmaga sõdida. See on võimatu.”
„Sul pole vaja minuga sõdida,” vastas Sebastian nii ettevaatlikult, kui oskas. Vanja noogutas nõrgalt ja vaatas talle siiralt ja paluvalt otsa.
„Siis pead sa ütlema, kas sinu käsi oli mängus, et Riddarstolpe mind FBI-sse ei soovitanud? Kas sina ajasid asjad nii kaugele, et ma läbi kukkusin?”
Sebastian pidi pingutama, et oma hämmingut mitte välja näidata. Kuidas nad jälle selleni jõudsid?
„Ma olen ju seda juba öelnud,” sõnas ta, et natuke aega võita ja ennast koguda.
„Ütle uuesti,” lausus Vanja ega pööranud temalt pilku. „Ausalt. Mul oleks kergem leppida sellega, et nii oli, kui sellega, et inimesed, kellest ma hoolin, mulle edasi valetavad.”
Sebastian
