ajast. Enne seda, kui Erik vanemkomissariks ülendati ja Karlstadi tööle sai, olid nad koos töötanud. Hea politseinik. Hoolas ja pühendunud. Peaaegu kakskümmend sentimeetrit lühem kui meeter kaheksakümne viiene Erik ja Eriku 78 kilogrammist kindlasti oma kümme kilo raskem. Ta oli kuulnud, kuidas õelad kolleegid Fredrikat kirjeldasid: kergem üle hüpata, kui ring peale teha. Naine ise ei olnud oma liigset kehakaalu kunagi jutuks võtnud. Või midagi muud enda kohta käivat. Ta ei olnud kuigi suure jutuga.
Kui Erik verandale astus ja esimest ohvrit silmas, arvas ta püssirohulõhna tundvat. See ei olnud võimalik. Ta teadis. Pärast surnukehade kiiret ülevaatust oli kohtuarst öelnud talle surma saabumise ligikaudse aja. Umbes ööpäev tagasi. Isegi kui uks oleks olnud kinni – olgugi et siis ilmselt ei olnud, kui naabrite üheksa-aastane mängukaaslasi otsima tuli –, oli selleks liiga palju aega mööda läinud, et lõhna veel tunda oleks.
Enne majja sisenemist pani Erik kilesussid jalga ja tõmbas valged kilekindad kätte. Kingariiuli kõrval oli vaas lihavõtteks tuppa toodud kaseokstega, mida kaunistasid värvikirevad munad; ta lükkas mõne oksa eemale ja kummardus põrandal seljali lamava naise kohale. Ilmselt esimene ohver neljast.
Neli surnut.
Kaks last.
Perekond.
Nende isikuid ei olnud veel kindlaks tehtud, aga kuna majas elasid ja selle omanikeks olid Karin ja Emil Carlsten, kellel olid pojad Georg ja Fred, siis oleks väga üllatav, kui tema ees ei lamaks Karin Carlsten. Vahel, kui ta Stockholmist ja Göteborgist – jah, isegi Karlstadist – pärit kolleegidega rääkis, panid nood imeks, et ta ei tunnegi kõiki Torsby inimesi. Ta on ju sealt pärit. Kas see polegi siis lihtsalt üks tilluke metsakolgas? Tavaliselt ohkas Erik nende jutu peale tüdinult. Vallas elas peaaegu 12 000 inimest. Keskasulas üle 4000. Kes tunneb Stockholmis 4000 inimest? Mitte keegi.
Ei, ta ei olnud Carlstenidega kunagi kohtunud, aga kuulnud oli nendest vist küll? Nad olid hiljuti mingisse politseiasjasse segatud…
„Kas sa tunned Carlstene?”
Ta tõstis kiire pilgu Fredrika poole, kes endale verandal teatava vaevaga kilesusse jalga pusis.
„Ei.”
„Mulle meenub, et talvel oli meil nendega tegemist.”
„Võib-olla.”
„Kas sa uuriksid järele?”
Fredrika noogutas, tõmbas jala otsa saadud kilesussi ära, keeras ringi ja läks auto juurde. Erik pööras taas pilgu esikupõrandal lamavale umbes kolmekümne viie aastasele naisele.
Auk rinnakorvis. Suur. Peaaegu detsimeeter. Liiga suur vintraudse relva jaoks nagu püstol või vintpüss. Rohkem nagu kaheraudse haavlipüssi moodi. Põrandal oleva vere hulk rääkis tohutust väljumisavast. Erik oletas, et tulistatud on väga lähedalt, püssitoru vastu keha. Püssirohugaasid kogunesid naha ja rinnaluu vahele ning suur rõhk rebis naha lõhki, sisenemisava ümber oli naise valge kootud kampsun kõrbenud ja mustaks tõmbunud. Surm pidi olema silmapilkne.
Ta heitis pilgu välisukse poole. Naine lamas sellest napilt meeter maad eemal. Otsekui oleks ta ukse avanud ja keegi talle püssitoru vastu rinda surunud ning tulistanud enne, kui ta reageeridagi jõudis. Surve paiskas ta tagasi.
Ükskõik, kes tulistaja ka oli, pidi ta siis naisest üle astuma ja edasi maja sisemusse minema.
Erik ajas ennast sirgu ja tegi sedasama.
Esikust järgmine oli suur köök. Kui mõni maakler oleks pidanud maja müüma, oleks ta seda kindlasti kirjeldanud kui „rustikaalset talukööki”. Ühes nurgas müüritud kamin, selle kohal võlv. Toekatest männilaudadest põrand. Laes samasugused laiad lauad. Köögisohva kohal seinal leivalabidas ja Erikule tundmatud köögiriistad. Vana must puuküttega pliit muidu moodsate kodumasinatega ühes reas.
Suurel männipuidust laual olid hommikusöögi jäägid ikka veel alles. Laua otsas oli taldrik, millel tundus olevat jogurt ja Havrefrasi helbed. Tool oli pikali kukkunud. Põrandal lamas kaheksa-üheksaaastane poiss. Ikka veel pidžaamaväel.
Oli lihavõttevaheaeg.
Õppetööd, mis sundinuks lapsi varakult kooli minema, ei toimunud. Kahjuks, mõtles Erik.
Poissi lähemalt vaadates leidis ta, et tema haavlipüssi-teooria peab paika. Üks käsi õla juurest peaaegu ära rebitud. Väiksemad vigastused kaelal ja ühel põsel. Laiali lennanud haavlid. Missugune oli vahemaa, kui mõrtsukas ukselävelt tulistas? Kaks meetrit? Kolm? Piisavalt, et tappev laskemoon natuke laiali lendaks. Ilmselt ei olnud surm silmapilkne, aga selleks, et poiss verest tühjaks jookseks, ei kulunud kindlasti rohkem kui umbes minut aega.
Ja edasi?
Keegi oli läbi köögi jooksnud. Pärast seda, kui poissi tulistati. Laps. Tooli ümber vereloigus olid väikesed jalajäljed. Erik vaatas köögi kõrval oleva toa poole. Väiksem elutuba. Teler ja DVD-mängija. Kas teine perepoeg vaatas telerit? Kuulis laske. Tõusis ilmselt pärast esimest püsti. Seisis uksel ja nägi, kuidas venda tulistati. Jooksis. Kuhu? Jäljed viisid ülemise korruse trepi poole.
Miks tedagi köögis ei tapetud? Kas tulistaja laadis relva? Erik vaatas põrandat. Nii palju kui silm seletas, ei olnud padrunikesti näha. Ta tuletas endale meelde, et peab küsima, kas Fabian korjas need üles.
„Jan Ceder.”
Erik pidi ennast tikksirgeks ajama, et mitte võpatada. Fredrika oli hääletult tema selja taha ilmunud.
„Carlstenid esitasid detsembris tema kohta politseile avalduse,” jätkas Fredrika, pilk põrandal lebaval surnud poisil.
„Mille eest?”
„Jahieeskirjade rikkumine.”
„Mis liiki rikkumine?”
„Nad esitasid politseile video tapetud hundist Cederi krundil.”
„Nii et ta mõisteti süüdi.”
See oli pigem sedastus, mitte küsimus.
„Trahv,” kinnitas Fredrika.
Erik noogutas endamisi.
Jahimees.
Haavlipüss.
See ei tõestanud loomulikult midagi, piirkonnas oli jahilubasid ja püsse murdu, aga see oli mingi lähtepunkt.
„Ta ähvardas neid eelmisel teisipäeval.”
Eriku mõttelõng katkes. Kas ta sai õigesti aru? Vahel oli see raske, kuna Fredrika ei andnud infot iialgi rohkem kui hädasti tarvis, mõnikord isegi nii palju mitte.
„Ceder?” küsis Erik kindluse mõttes. „Kas Jan Ceder ähvardas möödunud teisipäeval Carlstene?”
Fredrika noogutas ja keeras ennast pärast kööki astumist esimest korda Eriku poole.
„Ujula ees. Mitu tunnistajat.”
Erik töötas saadud info mõttes kähku läbi. Kas asi saab nii lihtne olla? Kas keegi on tõesti nii juhm? Mõlema küsimuse vastus oli „jah”. Ainuüksi sellepärast, et tegu on jõhker ja vägivaldne, ei pruugi see olla keeruline ja läbimõeldud. Tegelikult vastupidi.
„Ma
