midagi.” Torkel lükkas ukse lahti ja ronis autost välja. Mõnus oli pärast teekonda konte sirutada, ehkki kõigil neljal oli olnud mugav istuda. Ta nägi, kuidas üks umbes viiekümneaastane mees tagauksest väljus ja kiirel sammul neile vastu tuli. „Ma pole veel isegi vastutava uurijaga kohtunud, nii et sul tuleb natuke oodata.”
„Aga sa võiksid ehk helistada, kui oled temaga kokku saanud?”
„Ei, seda ma küll ei või.” Torkel lõpetas kõne ja pistis telefoni taskusse, samal ajal kui majast väljunud mees nendeni jõudis.
„Erik Flodin, tere. Tore, et tulla saite.” Mees noogutas natuke nagu kõigile, kuid sirutas Torkelile käe.
„Torkel Höglund,” vastas Torkel mehe kätt surudes.
Ka teised meeskonnaliikmed esitlesid ennast ja nad läksid kõik koos hoonesse, mida Torkel esimesel pilgul tegevuse lõpetanud tehnoülevaatuse punktiks oli pidanud.
Erik kogus nad kööginurka kokku ja alustas vabandusest, et kohvi ei ole, jätkas sellega, kui hea meel tal on, et mõrvajuurdluse osakond neile appi tuli, ning võttis siis lühidalt kokku, mida neil perekonna ja nelja mõrva kohta teada on. Billy, Vanja ja Torkel kuulasid infot keskendunult ja esitasid siin-seal täiendavaid küsimusi. Sebastian lülitas ennast välja. Nende töö selles faasis, kui kohalik politsei juhtumit üle andis, istus tema harilikult tagaplaanil ja kuulas poole kõrvaga. Kuna aga see jumalast mahajäetud kolgas ei suutnud isegi tilgakest sooja jooki pakkuda, siis lõi ta ka kuulamisele käega ja vajus oma mõtetesse.
„No nii, kuidas te siis teha tahate?” Erik Flodini hääl tõi ta tegelikkusesse tagasi. Üleandmine oli lõppenud ja nüüdsest peale korraldab ülejäänud tööd Torkel.
„Niisiis on teil üks kahtlusalune, too Ceder?” kinnitas Vanja valjusti iseendale.
„Njah, see tähendab…” Erik kõhkles. „Ta on seda perekonda varem ähvardanud, aga nüüd paistab, et tal on vist alibi.”
„Vanja ja Sebastian, teie tegelete temaga,” ütles Torkel püsti tõustes. „Billy ja mina sõidame kuriteokohale.”
„Ma hoolitsen selle eest, et Fredrika teiega kaasa tuleks,” sõnas Erik nende juurest lahkudes. Sebastian vaatas Torkeli poole, kes lauale laiali puistatud pabereid kokku korjas.
Torkel ja Billy.
Tema ise ja Vanja.
Temale sobis see tegelikult suurepäraselt, aga kas Torkel tahtis oma tõrjuvat suhtumist näidata?
Torsbysse sõites ei olnud nad terve tee teineteisele suurt midagi öelnud. Võib-olla kümmekond lauset. Sebastian püüdis meenutada, kas neil oli kombeks tee peal juttu ajada, ent jõudis järeldusele, et ei, vist ei olnud. Talle meenus, et eelmisel korral oli samamoodi. Östersundist kuni tolle neetud matkakoduni, mille nime ta oli unustanud. Pealegi, kui nende oskusi silmas pidada, oli Torkel teinud õige valiku. Sebastianist ei olnud kuriteopaigas peaaegu mingit kasu. See-eest olid tema ja Vanja ülekuulamistel raskesti võidetav meeskond.
Ent ometi oli tunne, et millalgi peavad nad sellest rääkima, mis tol õhtul tegelikult juhtus.
Rääkima Ursulast.
Aga mitte praegu.
Nad istusid ruumis, mis oli tegelikult liiga pisike, et seda kabinetiks nimetada, ent kus oli siiski viis kirjutuslauda. Neli paarikaupa vastakuti akna all ja üks kohe vasakut kätt ukse kõrval. Jan Cederi varasema ülekuulamise lindistust kuulav Sebastian istus üksiku laua taga ja vaatas tuimal ilmel teibiga kinnitatud lapsejoonistusi ning kellegi naise ja laste pilte.
Lindil käis jutt ähvardusest ja varastatud püssist ning nüüd jõuti ilmselt kindlustuseni. Seni ei midagi huvipakkuvat. Sebastian võttis kirjutuslaualt pliiatsi ja joonistas ühele kriipsujukule suure peenise. Ta muigas endamisi. Lapsik, aga lahe.
„Kus sa eile olid?” kostis lindilt Eriku argisel toonil esitatud küsimus ja Sebastian nägi, kuidas Vanja kuulatama jäi. Ta ise pani pliiatsi käest ja nõjatus toolileenile. Ta mõtles, kas keegi paneks pahaks, kui ta jalad kirjutuslauale tõstaks, otsustas, et tal ükspuha, ja sai otsekohe Eriku hukkamõistva pilgu osaliseks, mida ta eiras.
„Eile?”
„Jah. Eile,” kordas Erik.
„Ma olin Filipstadis,” vastas Ceder kohe.
„Millal sa sinna sõitsid?”
„Teisipäeva õhtul.”
„Ja tagasi tulid?”
„Täna. Hommikupoolikul. Ma olin kõigest umbes tund aega kodus olnud, kui see naine mulle järele tuli.”
„See naine, kellele ta viitab, on Fredrika,” pistis Erik vahele.
Vanja noogutas. Kirjutas midagi märkmikku. Kui Jan Cederi jutt tõele vastab, siis ei olnud ta mõrva toimepanemise ajal Torsby lähedalgi.
„Kuidas sa sinna läksid ja koju tulid?” küsis Eriku hääl lindil.
„303-ga Hagforsi ja sealt 302-ga Filipstadi.”
„Siin annab ta meile selle,” ütles Erik, kui lindil taas vaikus valitses. Ta ulatas kilekoti, milles oli paberitükk. Vanja võttis selle enda kätte. Värmlandi ühistranspordi kortsunud pilet.
Edasi-tagasi.
Sinna eile. Tagasi täna.
„Mis sa seal tegid?” kostis valjuhääldist ülekuulamise jätk.
„Olin paari sõbra juures.”
„Kogu aeg?”
„Jah, me panime üksjagu pidu… jah, kogu aeg.”
„Palun, kas ma saaksin nende sõprade nimed ja telefoninumbrid?”
Lindilt kostis krabinat, kui Fredrika märkmiku ja pastaka Cederi poole lükkas.
„Milles õieti asi on?” kostis seejärel Cederi küsimus.
Natuke aega valitses vaikus, justkui kaaluksid mõlemad ülekuulamise juures viibivad politseinikud, mida teha ja kui palju rääkida, ent jõudsid järeldusele, et varem või hiljem peab Ceder teada saama, miks ta kinni peeti.
„Perekond Carlsten on surnud,” lausus Erik. „Haavlipüssiga maha lastud. Mis sinul selle kohta öelda on?”
Erik jättis diktofoni seisma.
„Tal ei olnud selle kohta midagi öelda. Vähemalt mitte ilma advokaadita.” Ta võttis lindi diktofonist välja ja pistis ümbrisesse tagasi. Pöördus siis uuesti Vanja poole.
„Fredrika helistas neile isikutele, keda Ceder nimetas, ja tema jutt tundub paika pidavat. Tal on alibi.”
„Aga miks ta siis veel siin istub?” küsis Sebastian. Erik vaatas talle otsa, Sebastiani arvates väljendas tema pilk jätkuvat pahameelt. Ta tõstis jalad kirjutuslaualt maha ja hakkas ruumi vähesel vabal põrandapinnal ringi kõndima.
„Ma sain aru, et Ceder on viletsa impulsikontrolliga alkohoolik,”
