Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu. Katrin Pauts

      SISSEJUHATUS. VÄLJAD JA LENNUKID

      Laman, käed kukla taga, pilk pilvedes. Keegi ei näe mind, keegi ei tea, et olen siin. Ainult taevas teab – ainult sealt saaks mind märgata. Kuigi olen nähtamatu, tunnen end kõikvõimsa ja kõikjalolevana. Olen osa päratust maailmaruumist, millel – nagu olen hiljuti emalt kuulnud – ei olegi lõppu. Kuidas saab üldse miski olla lõputu? Kõik ometi lõpeb ju seal, kus algab meri. Või ei?

      Taevas liigub väike hõbedane täpp, valge joon selle taga venib aina pikemaks – nagu oleks mu kohal hiigelsuur koolitahvel ja sel liiguks jumala sõrmed. „Mida need taevatahvlil ristuvad jooned tähendavad, laps?“ küsin neid ridu kirjutades väikeselt endalt – olin toona umbes kuueaastane niitjate ämblikujalgadega oma vanuse kohta üüratu pikk vibalik, kel tumepruunide silmade kontrastiks liiga hele pea. Olin juba siis eksootiline, teistmoodi, kuigi ma seda ise veel ei tajunud. Millalgi enne teismeiga hakkasid mu juuksed järk-järgult tumedamaks minema, kuni blondist lapsest oli saanud brünett. Ema sõnul pärisin juuksed ja peaaegu mustad silmad oma isapoolselt vanaemalt Elenalt. Vanaema rongasulgede karva juustest olevat pimedas toas sädemeid lennanud. Kust tema need sai – eks ikka kunagi Saaremaale randunud Hispaania piraatidelt. Piraadilaeva kohta käivat legendi kuulsin juba lapsena ja mulle meeldib uskuda, et see on tõsi. Paljudel saarlastel on tumedad silmad ja juuksed ning jumekas nahk.

      Vaatan jälle lennukeid ja suitsu, terve taevas on nagu salakiri. See pealtnäha juhuslike joonte rägastik on vabaduse valem. Reaktiivmootorite sume unelev ümin, mis jumala kriiditõmbeid saadab, on vabaduse hääl. Seda teadsin ammu enne, kui Eesti taevasse tulid NATO „kotkad“. Olen kuueaastane osa universumist, päratu suurest kõiksusest. Leban sel väikesel maalapil ja samal ajal olen ma igal pool. Fakti, et inimesed ei ole tegelikult võrdsed ja igal meist on suurde kõiksusse saabudes erinev stardipakett ja erinevad võimalused, ma siis ka veel ei tea. Lapsepõlve süütu lootus on ilus asi, kaotan selle varsti. Aga õnneks ei tea ma sedagi. Leban Muhumaa pinnal ja pean maad osaks enesest, aga mul pole aimugi, et paljude siinsete inimeste meelest ei kuulugi see maa minule. Olen võõras. Vale seeme.

      Sest mul puudub sünniõigus. Ma pole „Muhu tüdrik“ ega saa selleks ealeski. Mitte kunagi ei ole ma neile päris oma. Olen küll sel Läänemerest kerkival maakühmukesel sündinud, aga ma ei kuulu siia. Mul on vale veri. Seda Muhus ei andestata.

      Vale veri toob mulle palju piina, aga see teeb mind ka vabaks. Pärand nimelt kohustab. Aga minul ei ole Muhu ees kohustusi. Miski ei rõhu raskelt mu õlgadel. Ma ei pea ühelt põlvkonnalt teisele edasi kandma roositud pättide tegemise õpetust ega hapuroka retsepti. Ei pea abielluma muhulasega. Ma ei pea põliste muhulaste moodi põlgama ja tõrjuma kõike, mis tuleb väljast, hirm hinges võbelemas, kas see on vaenlane, kes võtab minult midagi ära. Maailm, kuhu mina kuulun, on piiritu. Olen igal pool, hingelt kosmopoliit. Identiteet võib olla ka väga ahistav.

      Olen võimeline vaatama sellele maakillule distantsilt, kogu armastusega ja ka ilma armastuseta. Mu tunded Muhu vastu on sama vastuolulised nagu see saar ise.

      Millalgi 2017. aasta kevadel Tallinnas

      MÄTAS ENNE SAART

      „Ühel pool on Suur ja teisel Väike väin…“ (Laulust „Muhumaa“)

      Muhust teavad mu pealinna tuttavad hämmastavalt vähe ja esitavad uskumatult lolle küsimusi. „Kas teil seal mingeid teid ka on või?“ tahtis teada Tartu diskor, kellega tudengipäevil ühel peol tutvusin. See ei olnud ülbus. Ta arvaski täiesti siiralt, et Muhus pääseb ühest kohast teise mööda karjamaal looklevaid jalgradu, sest kui palju on siis mõne üksiku talu ühendamiseks vaja? Palju saab sellisel mättal majapidamisi olla?

      „Miks sul seda veel vaja on – raha pole kuhugi paremasse kohta panna või?“ imestas tuttav, kui nurisesin, et ilma autota ei saa saarel enam kuidagi hakkama. Muhus autoga sõitmine tundub mandri võhikule nagu liftiga teisele korrusele minek ehk taunimist väärt lodevus. Autot ei ole ma ikka veel ostnud, peamiselt seepärast, et mul ei ole aega autokoolis käia. Aga autota oled Muhus abitu, kui sa just keskuses poe taga ei ela.

      Viis maja, pood ja kirik – mis see saar siis ikka rohkemat olla saab? (2018. aasta andmetel on saarel ligi 2000 elanikku, seejuures mehi on imekombel rohkem kui naisi.)

      Muide, paljud on suutnud Saaremaal ja Kuressaares ära käia nii, et Muhut polevat nad enda sõnul ihusilmaga näinud. Kui neile öelda, et Saaremaale sõites peab igal juhul enne Muhu läbima (kui just Hiiumaa kaudu ei minda), ollakse siiralt üllatatud. Muhu on märkamatu.

      Kõik räägivad Saaremaa praamist, aga keegi ei ole kuulnud mandri ja Muhu vahelisest parvlaevaühendusest. Kuivastu sadam on lihtsalt üks märk kaardil, paljudel läheb see Heltermaa ja Rohukülaga sassi. Mõni ei ole ka päris kindel, kummal pool väina see asub.

      Saarlaste tögav tiitel Muhule – porimatt – paistab selles valguses igati kohane. Praam vaevu randunud, kimavad autod sadamast edasi – võimalikult kiiresti, tehes pead pööritama panevaid möödasõite. Suurem osa saare liiklusõnnetustest juhtub just neil möödasõitudel ning liikluspolitseil on pühade ja nädalavahetuste tipptundidel pidevalt kiirusmõõdikud huugamas. Kui Muhus jalgrattaga poodi lähen, katsun praamide saabumisaega vältida. Muidu on saart läbiv suur maantee jumala tühi, aga praamilt tulevaid kolonne ma kardan.

      Muhu on nagu anonüümne transiitjaam. Samasugune nagu Veneetsia eeskoda Mestre või Tallinna eeslinnad Saku ja Saue.

      Praegu, kui seda raamatut kirjutan, on jälle kuum Saaremaa silla teema – just nimelt „Saaremaa silla“, taas muhulaste suureks meelepahaks. „Tehkugi siis saarlased oma sild, kui neil seda nii väga vaja on, aga jätku meid sealt vahelt välja,“ porisevad muhulased. Saarlased paistavad olevat valdavalt silla poolt, aga enamik muhulastest on sellele kategooriliselt vastu. Ka ehitusplaane pidav ärimees ise on saarlane. Ettevõtjad, kes silda kõige rohkem ihkavad, on enamikus saarlased. Muhulastelt ei küsivat keegi. Naljakas on aga, et kui riigikogulane Igor Gräzin, kelle poliitikust abikaasa Maret Maripuu on muhulane, Facebookis sillateemalise referendumi korraldamist propageerib, tuhisevad põlismuhulased talle kallale – Igor, sina pole ju sündinud muhulane, nii et ära kaaguta. Isegi siis ära kaaguta, kui sa meie poolt oled! (Gräzinil on muuseas teooria, et muhulased ei ole üldse eestlased, vaid ajalooliselt kuuluvat pigem Liivimaa juurde. Seepärast polevat muhulastel vaja üldse muretseda, kuidas mingisugused eestlased nende saarele pääsevad. Lennaku või tulgu oma paadiga, mis see meie asi on?!)

      Kui

Скачать книгу