ei ole nii suured ksenofoobid kui muhulased ja kui uskuda rahvapärimuse kogujate muljeid, ongi naabrite liiga pehme ja aval iseloom muhulastele üks põlise vimma alustala. Muhulased peavad end saarlastest paremaks ja võimalik, et ka vastupidi.
Saarlasi peetakse Muhus laiskadeks ja peast lihtsakesteks – nõnda on väitnud vanavarakoguja Johannes Jans. Saarlased olevat kergesti mõjutatavad – olevat lasknud enda juurde suvitama trüginud saksikul linnarahval end hullutada, võtnud supelsakstelt üle kõiksugu kadaklikke veidrusi ning lubanud võõrastel oma kultuuri ja rahvarõivaid lörtsida. Jans, kes rändas Muhus aastal 1920, märgib päevikus, et kui saarlaste rahvarõivad taandusid aegade jooksul üha üheülbalisemaks ja lakoonilisemaks, arendanud muhulased enda omi nagu rõhutatult aina keerukamaks. Tõsijutt. Muhu rahvarõivas ei ole miski lihtne asi. Kui võtta ette Muhu naise komplekt ja hakata selle osades ja varuosades järge ajama, võib peast hulluks minna. Kes võib kanda suurt, kes väikest tanu? Mis lugu on põlle ja vööga? Oh seda kirevust, tikandeid ja värve! Muhulaste erksate värvide – eriti ereroosa, oranži ja kollase – lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli.
Muhulaste elumajadki on harjumatult värvirõõmsad – lemmikvärv on päikesekollane. Muhu rahvarõivad on mandril kah armastatud, aga muhulased ise manitsevad, et laialt levinud ja masstoodangussegi lastud stiliseeringutele (Muhu mustreid plätserdatakse näiteks odavatele Hiina ketsidele ja kalossidele) siin eriti hästi ei vaadata – las rahvarõivast tuunivad ikka need, kel on sünnipärane õigus neid kanda.
AEG ON SEISMA JÄÄNUD
„Muhulane võõraid ei usu. Iga võõras on nuuskur,“ leiab vanavarakoguja Johannnes Jansi päevikust.
Härra Jans on neid ridu kirja pannes pisut kibestunud, sest kogumine ei taha Muhus vähemalt esimese hooga kuidagi edeneda – muhulased umbusaldavad teda, kahtlevad tema motiivides. Alles kavalusega saab Jans muhulaste varamutele ligi – kord etendab ta ärimeest, kord karmi ametnikku, mis tahes leidlikku talle pähe tuleb. Jansi päevaraamatuid säilitav Eesti rahva muuseum kiidab oma kodulehel, et Muhu on ajast aega olnud rahvapärimuse kogujate lemmikuid. Saare andmebaas on muuseumi kogudest üks rikkalikumaid. Muhust pärit museaale on ERMi kodulehe andmetel 5000 kandis, nende hulgas 1900 eksemplariga esemekogu, mis olevat Eestis rekord. Üks põhjus, miks just Muhust palju kraami on kogutud, olevat lihtlabane fakt, et siit lihtsalt on veel nii palju võtta – muhulased on oma esiisade pärandit kiivalt alles hoidnud.
Vanakraamipuudust ei ole saarel praeguseni. Paistab, et siin ei ole kõigi möödunud sajandite jooksul iialgi midagi ära visatud. Patoloogilised kogujad saavad tihtipeale neist, kes on noorpõlves puuduse või ebakindluse all kannatanud. Muhu on ajast aega olnud sõdade tallermaaks. Siin laastati orduajal, tõenäoliselt ammu enne seda käisid saarest üle viikingite rüüsteretked. Ka maailmasõdadest saart ei säästetud ja oma lapsepõlvest mäletan, et pommiauke näisid olevat kõik kohad täis.
Sõja jälgi on Muhus igal pool. Pommiauk oli mu lapsepõlve müstiline võlusõna. Sellega sai hirmutada sama tõhusalt nagu Kotivana või lapsi õgiva nõiamooriga. Pommiaukudesse kukkumise eest hoiatati, kui lapsed kodust kaugemale mängima läksid. Meie heinamaal kasvasid pommiaukudes eriti rammusad metsmaasikad. Kui randa läksin, hoiatas ema pommiaukude eest, mis varitsevat merepõhjas ja viivat ootamatult jalad alt. Siin kõneldakse kiviaedadesse peidetud püssidest ja laskemoonast ning mu raamatuesitlusel Liival jutustas üks Rootsivere mees oma hoovil lasuvast rändrahnust, mille alla olevat uuristatud perekonna pommivarjend.
Delfi arhiivist leian pealkirja „Muhulane protestib muhulaste ja ruhnlaste saarlasteks nimetamise vastu“. Protestijaks oli Muhu saare elavaid ikoone, Hellamaal Tihusel hobuturismi arendav padumuhulane ja maausuline Martin Kivisoo. Ta on Muhumaal sündinud ja Tartus filoloogiat õppinud igapidi valgustatud mees, kes teab peaaegu kõike. Katkend leheloost: „Nimelt meil on siin siiamaani elanud ruhnlased, saarlased, muhulased, abrukalased, kuid nüüd tuleb härra Danneberg ja ütleb meile, et tegelikult on teil seal ruhnlased, saaremaalased, muhulased ja kõik nad kokku on saarlased. Kuidas üks inimene julgeb sel kombel meie ette astuda?“
Parajasti oli arutluse all Saare maakonna bränd, mida too härra Danneberg tutvustamas käis. Muhulasele ja saarlasele ühist brändi pähe määrida on nagu sundida inglast ja prantslast valima, kas nende ühiseks rahvusroaks passiksid paremini kurgivõileivad või konnakoivad.
Martin Kivisool käisin oma ajakirjanikukarjääri algusaastatel külas ja kolasin koos temaga kõik Tihuset ümbritsevad pühad paigad läbi, pärast sõitsime kalessiga mööda Üügu pankrannikut. Martin on omapärane kuju, kes suudab samal ajal jätta mõtetega kosmoses viibiva ekstsentriku ja terase ärimehe mulje. Mulle ta aina vatras, et siin on pühapaik ja seal kah, kusagil olla veel müstiline seitsme tee rist, kus tabavat sind energeetiline plahvatus! Kohalikud kahtlesid, kas pühapaiku ka päriselt nii palju on, kui Martin turistidele väidab, või mõtles ta vähemalt osa neist välja. Eks meist igaüks müü ennast ja loo oma brändi. Ma ei näe mingit põhjust Martini peale pahandada, kui kõik neist paigust polnud tingimata pühad – no mis kurja üks külgepoogitud pühadus teeb?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
