ma ei tea. Päriselt ei tea. Mul pole mingit ettekujutust, kus elavad Muhus tuntud inimesed, kellel on siin suvekodu – nendegi kohta küsitakse pidevalt. Kust peaksin mina teadma, mida tuntud näitleja või spordikommentaator saare teises otsas teeb või et ta üldse seal suvitab? Miks see minu asi peaks olema ja miks me peaksime üldse suhtlema?
„Kirjuta Muhu muttidest,“ soovitab kirjastaja Epp. Ta peab silmas mu jutukesi Facebookis, kus vahel mõne anekdootliku seiga postitan. Ma ei suuda vist tallegi veenvalt selgeks teha, et need lood on fiktsioon. Mulle meeldib haarata kinni mõnest oma ema suust lipsanud naljakast lausest ja sellest terve stseen leiutada. Ma olen ju kirjanik. Selle poolest ei erine ma Juhan Smuulist.
Kolleegid muidugi ei jää uskuma, et ma päriselt ka ei tea. Toru pannakse ära pahaselt, arvates, et minus on kollegiaalse lojaalsuse asemel välja löönud muhulane ja tahan meelega tõde varjata. Aga enamasti ma tõesti pole kõne saabumise ajal sündmusest veel ööd ega mütsigi kuulnud – eriti kui see juhtub saare teises otsas. Mul on väga raske inimestele selgeks teha, et Muhus olen omaette. Ma ei suhtle siin peaaegu kellegagi, suhtlusringkond ehk sõbrad ja kolleegid on mul Tallinnas. Suhtlus muhulastega piirdub kooli lõpetamisest ja mandrile kolimisest alates mõne juhusliku „terega“. Muhulaste hulgas ei ole mul ühtegi sõpra, side lapsepõlve- ja koolikaaslastega on jäänud hõredaks, et mitte öelda olematuks. Mõnega neist „läigime“ Facebookis üksteise postitusi ja kogu moos.
Kui Muhusse saabun, lähen bussi pealt kohe koju ja jäängi sinna. Naljalt ei lahku ma oma hoovistki, jalutuskäike teen hilistel õhtutundidel. Ma ei taha mitte kedagi näha, mitte midagi kuulda ei Muhu ega muu maailma uudistest. Just sellisena on Muhu minu jaoks kõige ilusam – minu oma turvalises kapslis, kus oleme ainult meie kahekesi. Mina ja saar ilma inimesteta.
Kuna mul oma autot ei ole ja Muhu-sisene ühistransport on peaaegu olematu, ei ole ma oma kodu lähiümbrusest kunagi eriti kaugemale sattunudki. Mis üldse asub saare teises servas, tean vaid juttude järgi. Nii veidralt, kui see ühe Muhus sündinud ja siin rohkem kui poole oma täiskasvanuelust elanud inimese suust ka ei kõla, ei ole ma paljudes Muhu paikades kunagi käinud. Lapsepõlves sai veidi ringi sõidetud naabrite Volgaga, mina olin kaasas kui nende peretütre mängukaaslane, kes oleks muidu üksi koju jäänud. Üks eksootiline retk viis Koguva kanti seenele, sealt tõime ämbrite kaupa pisikesi pruune riisikanööbikesi. Paar korda olen emaga käinud Orissaare kultuurimajas mingeid etendusi vaatamas.
Pealegi, miks peakski kohalikud oma elust ja tegemistest rääkima mulle, ainult poolenisti omale? Kui omade vahel levivadki Muhus kõlakad nagu kulutuli, siis võõraste ees ollakse vait. „Äi meie ei tea midagi, me’p käi ju üldse väljaski,“ kuuleb iga ajakirjanik, kes siin lugu taga ajada üritab. „Nagu oleks ma mingi röövel olnud!“ imestab Saaremaa ajakirjanik, kes tuleb mu koduküla veidratest talunimedest lugu tegema ja kelle ees kas uks üldse kinni lüüakse või tullakse korraks aknale ja jõllitatakse sealt umbusklikult.
On vale öelda, et muhulane ei taha end naabrite asjusse segada – oh, küll tahab, ja kuidas veel! Muhulane ei taha, et tema või naabrite asjust teataks kusagil kaugemal. See on häbiasi. Kord tegin Õhtulehte loo Igor Volkelt kuuldud Rässa küla fenomenist – müstilisest tulekerast, mis hüplevat pimedatel augustiöödel sealsetel kiviaedadel. Mõistatuslik Muhu lõkits sai kiiresti üle Eesti kuulsaks, aga minuni jõudis hoopis mõne muhulase viha, et ma laskvat ilmarahval kodusaare üle irvitada. Noh, said midagi teada – tore. Aga miks oli vaja seda kogu vabariigile kuulutada?
Õnneks on nooremad ja ettevõtlikumad muhulased lõkitsa turunduse nimel tööle pannud – sellist nime kannab kohalik käsitööõlle sort. (Mis issanda asi see lõkits ülepea on, ei tea keegi – Volke oletab, et tegemist pole siiski millegi paranormaalse, vaid loodusnähtusega. Ta usub lõkitsa olevat midagi keravälgu-laadset. Miks külastab imenähtus kõigist Eestimaa küladest just Rässat, pole aimu ühelgi inimesel.)
OLED SA TURIST VÕI INIMENE?
Kui turist üldse Muhus jala maha paneb, teeb ta seda umbkaudu saare keskpaigas asuva Liiva poe juures. Seal on turismihooajal alati paksult rahvast ja tipptunnil töötab mõnikord kolm kassat korraga, järjekorrad on nagu pealinna kaubanduskeskustes. Läbisõitjad ostavad siit ära kõik hea ja parema – kui kohalik pärast tööpäeva lõppu poodi jõuab, polegi sealt midagi võtta. Leib on otsas, liha on otsas, kõik on otsas. Turist on muhulase vaeseks söönud.
Mulle teeb suvine turismihooaeg rõõmu selle poolest, et siis tekib poodi äkki kaupu, mida talviti kohalike maitsele vist liiga eksootiliseks peetakse – näiteks ciabatta või mõned paremad juustud. Äkki on need kaubaartiklid poes kogu aeg olemas, aga suvel tuuakse neid lihtsalt rohkem? Tallinna omadega võrreldes on Liiva supermarket täiesti normaalne. Kui suurpoe leiab igaüks kergesti üles – see on ju otse suure maantee ääres –, siis on siin veel üksjagu omapäraseid restorane ja poekesi. Need on aga hästi hoitud avalik saladus, mis pesitsevad nurga taga, petlikult tagasihoidlikes hoonetes või kõrvalistes taludes. Põnevamaid atraktsioone leiab kõige lihtsamini Facebookist Muhu info grupist, kus endast ja oma tegemistest teada antakse. Muhulastele meeldivad saladused, endale vastu rinda tagumist ei seedita.
Oma mullis elavad muhulased solvuksid hinge põhjani, kui neil oleks ettekujutus, kui vähe keskmine eestlane Muhust teab. Olen ajakirjanik, elukutse kohustab. Teen sõprade hulgas küsitluse. Tulemus on häbiväärne ja masendav, teadmised hõredad ja juhuslikud. Pädastes teatakse olevat „vist mingi mõis“, kus käivad rikkad välismaalased, sest kel muul oleks tahtmist naadisalati ja pärnaõietee eest hingehinda maksta (see on müüt, et Pädastes söögiks ainult heina pakutakse, reaalsuses on menüü palju rikkalikum). Mõni oskab nimetada Koguva küla ja Üügu panka. Laias laastus ongi see kõik.
Ah jah – kui Tartusse ülikooli läksin, hakkas üks kursusekaaslane miskipärast peale käima, et ütleksin „lehm“. Ma ei langenud lõksu, vaid aimasin: ta loodab, et ütlen „lehem“. Nii ütlevad ju saarlased. Mandril levinud väärettekujutus on, et muhulased ja saarlased räägivad sama keelt ja on üleüldse väga sarnased rahvad, kellel polegi mõtet vahet teha. Umbes sama arvavad vist ameeriklased soomlaste ja eestlaste või eestlaste ja lätlaste kohta. Isegi Sulev Nõmmik sai filmis „Siin me oleme“ maha prohmakaga ja pani muhulased saarlaste keelt rääkima, kuigi tema ilmselt ei teinud seda võhiklikkusest, vaid stiili pärast. Tegelikult jookseb kuulus õ/ö-piir – seda teatakse ka ja seostatakse peaaegu alati ebaõiglaselt Muhuga – alles poolel Saaremaal.
Aga miks üldse suvel Muhusse sõita?
Siin pole spaasid ega ooperipäevi. Meil on Juu Jääb. Seda festivali ikka teatakse, kuigi veel mõned aastad tagasi oli see pigem nišiüritus. Eelmisel suvel sain esimest korda aru, et enam-vähem nädal jutti kestvast kontsertide jadast, mis nimetab end tulevikumuusika festivaliks, on järsku saanud lärmakas peavoolupidu, kus hatuste hamede ja märsside kõrval näeb üha sagedamini Adidase dresse. Liiva poes pole Juu Jääbi ajal enam kohta, kus jalga maha panna.
Üks mu väikesi väiklasi kiikse on solvumine, kui turistid mind kaupluses tavaliseks Muhu külamooriks peavad. „Kus teil siin need muffinivormid on? Teate ikka, mis asjad on muffinid?“ küsib üks noorsand kõlava häälega, vaatab oma kaaslasele otsa ja muigab üleolevalt. Mul on seljas dressid ja T-särk, olen juuksed suvaliselt kuklasse krunni tõmmanud. Näen ilmselgelt maaka moodi välja, kuigi samamoodi käin ka Tallinnas oma kodu-Selveris. Muffinivormide nõudjad ei ole ise ilmselt Tallinnast, vaid Tartust või mõnest muust kohast, mis on keskmise tallinlase hinnangul provints. Just nemad, kes ei ole ei suurlinnast ega maalt, kipuvad siseturistidena eriti laia lehte mängima.
Mu suureks rõõmuks on Juu Jääb oma algsest staabist Nautse külast kolinud saare keskpaika Hellamaale. See on minu
