väejuhatus, mis muidugi toob jälle lauale hirmsa portsu salastatud kraami, millele meil veel ligipääsu pole ja võibolla tuleb see ka eraldi hankida.” Johansen toksis tahvlis energiliselt ja täitis järjekordse teabenõude.
„Kõik kolm on teenistusest vabastatud mõned aastad tagasi meditsiinilistel põhjustel,” ütles Kivinurk. Suurel ekraanil olid kõrvuti kolm dokumenti, kui nimed ja fotod välja arvata, siis oli tegemist koopiatega, mis sõna-sõnalt kirjeldasid lakooniliselt sõduritel ilmnenud isiksushäireid ja andsid hinnangu teenistuskõlbmatuks tunnistamisel. Kõik kolm dokumenti olid allkirjastatud kellegi dr Lauri Veinbaumi poolt.
„Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakond?” imestas Kivinurk. „Oled sa sellest midagi kuulnud?”
„Kaitseressursside amet tegeleb varustusega,” noogutas Johansen. „Aga et selles mingi teadusuuringute osakond on – seda kuulen esimest korda. Mitte et see midagi erilist oleks – sõjavägi on meil ikka veel nagu riik riigis… Sellest kõigest ülevaate saamine, mis neil seal on, võtaks nädalaid.”
„Olgu – paneme selle esialgu kui võibolla olulise info kõrvale ja tuleme tagasi, kui oleme muudes asjades natuke selgust saanud,” ütles Kivinurk. „Näotuvastusprogrammid ei ole ümbruskonna turvakaamerate salvestustest siiani veel midagi kasulikku leidnud. Salvestusi veel muidugi kogutakse. Ja võibolla peame otsinguala laiendama. Lõpuks tuleb analüütikutel need üksipulgi läbi vaadata ja otsustada, kas on midagi asjassepuutuvat.”
Konverentsiruumi uks avanes ja vahepeal omi asju ajanud politseiülem Miller põrkas (Johansen ei suutnud seda muljet tõrjuda) sisse, ilmselgelt millestki sügavalt häiritud.
„Mis juhtus?” küsisid KAPO agendid ühest suust.
„Sõjavägi jõudis kohale!” pahvatas Miller. „Ja nad kupatasid meid kohe eemale!”
Kivinurk ja Johansen vahetasid kiire pilgu. „Mida oligi vaja tõestada…” ütles Kivinurk.
Johansen oli juba püsti. „Läksime!”
*
Vihma sadas jätkuvalt.
Paari sajandi tagune linnaplaneering oli linnakeskuses veel säilinud: keskväljakult (kunagine turuplats) hargnesid kiirtena kolm suuremat ja kaks väiksemat tänavat, mida ääristasid valdavalt puumajadega kvartalid, siin-seal sekka ka 1950.–60. aastatel süüdimatult püstitatud rohmakaid neljakandilisi majapeletisi. Üle kõige kõrgus veel väljaku ääres kirikutorn. Kirik oli väikelinna kohta tavatult suur ehitis. Linnakese omaaegset tähtsust Vabavallas rõhutas kiriku tagant künka otsast paistev massiivne tume kindlusloss. Haljastus keskväljaku ümbruses oli valdavalt madal, suured puud olid nudiks pügatud, mururibad ja platsid olid nukralt luitunudrohelised, lillepeenardes mustendas pori.
Tänav, mille ääres asuva ärihoone keldris EstSofti labor pesitses, oli keskväljakust alates, kuni pika hoone sisehoovi viiva sissesõiduteeni eraldatud kollaste lintidega. Politseinike asemel pidasid nüüd mõlema piirde juures valvet vihmakeepides ja automaatrelvadega sõdurid. Politseiautod olid tänavalt kadunud – seal seisid sõjaväe transporterid ja kaks suuremat veokit. Lisaks silmasid Johansen ja Kivinurk üht suuremat eraldusmärkideta masinat, mis oli äravahetamiseni sarnane nende endi sõidukiga. Uudishimulike pealtvaatajate ja ajakirjanike hulk polnud kahanenud, kuid nad olid surutud kahele poole ärihoone esiselt kaugemale, kollaste lintide taha. Kaamerad ja fotoaparaadid jäädvustasid lakkamatult sõdurite poolenisti maskidega kaetud nägusid.Kivinurk parkis transporteri platsi serva, majatarvete poe ette, jättis vilkurid hääletult tööle ja nad trügisid koos Johanseniga läbi rahvasumma kollase lindi juurde. Politseiülem Miller suundus esmalt natuke maad eemal passivate politseinike juurde, kes toimuvat mornil ilmel seirasid.
Üks kollase lindi ääres seisvatest sõduritest elavnes, kui KAPO agendid sihikindlalt tema ette trügisid ja töötõendid välja võtsid. Ta rääkis lühidalt raadiosaatjasse ja kuulas vastust, seejärel tõstis ta lindi üles ja andis neile märku edasi tunnusmärkideta auto juurde minna.
„Tervist, inspektorid!” pöördus üks tumedas mantlis mees Johanseni ja Kivinurga poole.
„KAPO, juhtivinspektor Kivinurk ja inspektor Johansen,” ütles Kivinurk, näidates meestele töötõendit. „Ja teie olete?”
„Teabeamet,” ütles mees. Ja välgutas korraks oma töötõendit. See oli ilmselt kogu tutvustus, mis ta kavatses edasi anda. Niipalju siis ametkondlikust viisakusest…
„Mis toimub?” küsis Kivinurk, osutades ümberringi toimetavate sõdurite poole, kes kandsid EstSofti seadmeid transporteritele. Samal ajal tuli maja sisehoovist ettevaatlikult sõitev tõstuk, mille käppadel oli alus suurte, kilega kaetud serverikastidega.
„Me võtame sündmuspaiga üle,” ütles Teabeameti mees. See oli emotsioonitu fakti konstateering.
„Mispärast?” nõudis Johansen. „Politseil ja KAPO-l on menetlus alles pooleli ja see…”
„Vabandage mind, proua, kuid see ei puutu enam teisse,” katkestas teda Teabeameti mees. „See on Kaitseministeeriumi jurisdiktsioon ja Teabeamet võtab uurimise üle. Kõik teie poolt kogutud andmed ja asitõendid edastatakse samuti meile.”
„Mis jama see veel on!?” pahvatas Johansen vihaselt.
Teabeameti agendid vaatasid neile vaikides otsa. Nii lihtsalt oli. Kõik.
„Tule!” Kivinurk tõmbas teda kergelt varrukast. „Meil pole siin enam suurt midagi teha ja ma ei viitsi niisama vihma käes liguneda.”
„Me hoiame teie ülemust sündmuste käiguga kursis!” hõikas Teabeameti mees neile järele. Kas tema hääles võis kuulda pilget? imestas Johansen ja vaatas üle õla. Mees tõesti muigas kergelt.
„Tänan väga!” hõikas Kivinurk vastu. „Abiks seegi!”
Nad ronisid oma masinasse ja Kivinurk pani soojenduse suuremale võimsusele.
„Mis siis nüüd?” küsis Johansen ärritunult. „Neetud sõjavägi! Vaja neil oma nina siia toppida…”
Kivinurk turtsatas. „Ei mingeid sooje tundeid?”
„See, et ma olen endine sõdur, ei tähenda, et mul peaks olema mingi vaikimisi lojaalsus sõjaväe vastu,” ütles Johansen tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui mul ei võimaldata oma tööd teha. Kuradile see jurisdiktsiooni teema! Meil on siin massimõrv ja lõppkokkuvõttes peaksime me olema väljas ühe eesmärgi nimel. Me peaks olema üks meeskond ja kõik see muu tore jutt…”
„Pigem oleme justkui ühele omanikule kuuluvad eri liigades mängivad meeskonnad, kes kumbki ei soovi, et teine nende mänguväljakule trügiks,” naeris Kivinurk. „Teabeametiga pole mõtet vägikaigast vedama hakata, Johansen.”
Oli muidugi irooniline, et nad pidid tunnistama Kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluva Sise- ja Välisteabe Ameti, lühendatult lihtsalt Teabeameti ülemuslikkust endi suhtes. Nii nagu nemad olid üle sõitnud kohalikest politseijõududest, paiknes Teabeamet igas mõttes kõrgemal astmel, või suisa kõrgemal korrusel KAPO suhtes.
Koputus küljeklaasile pani Kivinurga võpatama. See oli politseiülem Miller.
„Mis toimub?” küsis ta.
„Naah,” tegi Kivinurk. „Sõjavägi võtab üle. Nagu arvata võiski… See on nende rida ja kogu see jutt. Koristavad siin platsi puhtaks, annavad teile
