saanud need, kelle eest ma olin siia maapakku tulnud… Kuid ilmselt oli mu väike peitusetrikk mõju kaotamas, kui neil oli õnnestunud mind siit leida. Keerasin end uuesti ümber ja eirates Henry torisemist, silmitsesin külalisi põhjalikumalt. Umbes minuvanune, keskmisest veidi lühem mees ja tõrksate punakaspruunide juustega naine, pigem noorem kui mina… Mehe suu oli kriipsuks surutud ja ta tundus kuidagi pingul olema. Ilmselgelt olin mina – ja noh, arvatavasti kogu see muhe Võnnu hullar, mille patsient ma olin – selle ebamugavuse põhjustajaks. Naine seevastu silmitses mind uudishimulikult, kerge naeratus mänglemas suul.
„Endine sõjaväelane,” ütles Henry. „Sugulashinge tunneb kohe ära. Ja mitte mingi niisama seelik, kellele meeldivad suurte poiste mängud või kel on tarvidus isakomplekse kompenseerida. See tüdruk on saabastes ja tööriistadega põllul käinud.”
Nooremleitnant, pakkusin mõttes. Või mine sa tea – äkki on päris LT…?
„Tea miskit – ma pakuks pigemini nooremveeblit või veeblit,” arvas Henry. „Tundub rohkem selline rakenduslik tüüp, mitte mingi teooriaohvitser… Kogu minu lugupidamise juures ohvitseride vastu!” Ta ei püüdnudki tegelikult oma sarkasmi varjata.
Dr Paolin oli mikrofoni välja lülitanud. Klaassein summutas heli, nii et nägin ainult tema huulte liikumist ja žeste, võisin lugeda tema näoilmeid ja jälgida külaliste kehakeelt. Punapea kuulas Paolini selgitusi minult pilku pööramata, mees väljendas oma ilmetega skeptilisust. Naisel oli ametimärk keti otsas kaelas, mees oli selle kinnitanud vööle, nii et see vilksatas neil hetkedel, kui ta liigutas, mantlihõlmade vahelt. Silmitsesin tähelepanelikult ametimärki naise rinnal. Tegemist oli Kaitsepolitseiga.
„Naah – polegi vanad sõbrad teadusuuringute osakonnast.” Henry olnuks justkui isegi natuke pettunud. „Siis on vist küll asjalood natuke muutunud, võrreldes selle ajaga, mil hea dr Veinbaum su ajudes surkis.”
Dr Paolin selgitas neile parasjagu minu haiguslugu, mille oli kuvanud klaasseinale: osa sellest oli puutetundlik tasapind, mille minupoolne külg oli muutunud piimjaks ruuduks küljepikkusega ligikaudu nelikümmend sentimeetrit. Nägin seal üksnes varjude mängu, kui ta libistas andmeid kiiresti silme eest läbi. Mida ta muidugi ei teadnud, oli see, et esiteks peegeldasid tema prillid seda, mida ta kuvas, ja teiseks suutis Henry huultelt lugeda. (Mis puhttehniliselt tähendas seda, et mina oskasin huultelt lugeda.)
„Ei midagi uut ja huvitavat,” kinnitas ta mulle. „Ikka seesama vana jutt PTSH-st ja isiksusehäiretest.”
Silmitsesin uuesti naist teiselpool klaasi. Ta oli oma juuksed kuklas patsiks kogunud, kuid nii mõnigi tõrksalt lokkis salk turritas siin-seal kooslusest välja. Tal oli keskmisest ehk natuke tõmmum jume ja tema ninajuure ning võib-olla natuke eba-eestlaslikult kõrgete põsesarnade ümber olid tedretähnid. Rohekad silmad, mis jälgisid hoolega iga minu vähimatki liigutust, selmet pöörata tähelepanu dr Paolini poolt kuvatavale informatsioonile. Tal olid jalas madala kontsaga saapad, pikkust oli tal ligikaudu 10–15 sentimeetrit vähem kui minu 185. Mantel ei võimaldanud enamat pilti tema kehaehitusest, kuid saapasääred ja jalad lubasid oletada, et ta on pigem selline natuke tugevama kondiga. Sealsamas otsustasin, et ta on tore tüdruk ja meeldib mulle.
Arst avas ukse, mille peale astus naine sammukese tagasi ja ristas käed rinnale. Tema kaaslane pöördus dr Paolini poole ja küsis vaikselt midagi, mis läks minu jaoks muude haiglahäälte palatisse jõudmise sekka kaduma.
„Tahab teada, kas see on ikka ohutu,” irvitas Henry.
Ole nüüd viisakas, manitsesin teda. Pole vajadust kedagi šokeerida.
„Mida iganes…” Henry tundus olema morn, justkui keelanuks ma talle väikest meelelahutust. Ega jah – hullumaja pole teab mis põnev paik, kui sa just ei naudi hullude seltskonda. Mulle piisas täiesti sellest, mis mu oma peas toimus, ja Henry polnud ka suurem asi hulludega semutseja.
„… igatahes pole vähimatki põhjust muretsemiseks,” kõlas dr Paolini lause lõpp. „Henry on üks meie eeskujulikemaid patsiente selles osakonnas.”
Ta astus üle ukse sisse.
„Tere tulemast minu tagasihoidlikku koopasse…” Henry tegi mõttes kummarduse.
„Tule, Henry, lähme räägime nende toredate inimestega juttu,” pöördus ta minu poole.
„Tere ise ka,” vastasin ja lisasin punapeale silma vaadates: „Toreduse üle otsustame hiljem.”
Astusin koridori. KAPO agendid hoidsid distantsi.
„Need siin on KAPO inspektorid Maanus Kivinurk ja Aile-Mari Johansen,” tutvustas dr Paolin mulle külalisi.
Põrnitsesin neid sõnatult ja tekkis ebamugav olukord. Muidugi polnud see minust ilus, kuid ma ei näinud mingit vajadust asja nende jaoks kergemaks teha. Lõppude lõpuks on inimesel õigus rahulikult ja vaikselt omaette hullumajas tiksuda, kui ta seda soovib!
Dr Paolin suunas mu edasi minema. Ta juhatas mind ühte väikesesse nõupidamisteruumi, mille keskel oli ümmargune laud ja mille akendest avanes ilus vaade haiglat ümbritsevale pargile.
„Me sooviksime hr Bergmaniga privaatselt vestelda,” ütles Kivinurk dr Paolinile, kes oli juba ühte tooli laua äärest eemale tõmbamas.
Arst peatus ja tundus veidi kohmetuna. Ta hakkas juba mingit vastuväidet esitama, kuid Kivinurk jõudis temast ette: „Te ju kinnitasite, et hr Bergman on eeskujulik patsient…? Me saame suurepäraselt hakkama, dr Paolin. Aitäh teile!”
Aeglaselt, ilmselgelt vastu tahtmist lükkas dr Paolin tooli laua alla tagasi ja sundis naeratuse näole.
„Ma olen telefoni teel kättesaadav ja palun, et keegi sanitaridest oleks läheduses,” ütles ta. „Kui peaks tekkima mingeid täiendavaid… ee… küsimusi.”
Jäime kolmekesi laua ümber seisma: Kivinurk ja Johansen olid ukse pool ja mina akna ning laua vahel.
Istusin sõnagi lausumata ja jäin ootama. Mis siis nüüd edasi?
„Võiks näiteks röökides laua kummuli lüüa, mööda seinaääri ringi tormata, suust vahtu välja ajada ja võibolla veel midagi, et kiiresti asjaga ühele poole saada?” pakkus Henry.
Päriselt või!? Nõudis teadlikku enesekontrolli, et mitte muiata. Välja kukkus see umbes nagu mossitades kulmu kortsutamine. Niipalju siis viisakast käitumisest… torisesin mõttes. Ole sa tuhandest tänatud!
„Ikka saab,” kehitas Henry minu õlgu.
Johansen kergitas natuke imestunult kulmu, kuid ei öelnud midagi. Kivinurk istus ettevaatlikult minust paremale. Olles nüüd kolmekesi jäänud, oli ta jälle üleni pingul ega pööranud minult pilku – tõesõna, tundus, et kui ma mõne järsema liigutuse teinuks, saanuks ma ilmselt kuuli kerre. Vaatasin altpoolt üles Johansenile silma ja nägin, kuidas ta sel hetkel otsustas: ta ei näita välja oma ebamugavust. Ei saa ju lasta ühel hullul olukorda dikteerida! Ta istus vasakpoolsele toolile ja seadis end mugavalt sisse, nii et sai korraga vaadata minu ja Kivinurga otsa.
„Millega saan kasulik olla?” küsisin ohates.
„Niipalju siis sellest,” oli Henry nördinud. „Võiksid ju kohe end selili keerata, saba liputada ja truudust vanduda…”
Pea lõuad! kortsutasin kulmu. Johansen jälgis
