Ta on Matist aasta vanem. Kui kapteniproual oleks ainult Mati, jäänuksin vist moskvalasi uskuma. Mati on heledapäine ja turske nagu kapteniproua, aga silmad on tal kahvaturohelised nagu tarn luidetel. Tema isa on too Nõukogude kaubalaevastiku linalakast meremees, kellel on Kiviõli põlevkivi ja tarbepuit ning teksaste ja sukkpükstega täidetud kohvrid, millest moskvalannad tookord köögis oma pottide taga rääkisid. Ja samuti on see poiss kapteniproua Erika poeg, täpne koopia.
Toomas aga on nii ilus, et teda on isegi raske vaadata. Võib-olla ma sellepärast polegi teda näinud, tema nimi oli justkui seisnud temast endast eraldi ning alles sellel suvel olid need minu pilgus kokku saanud. Toomaga sobib kokku sõna „traagiline”. Ema armastab seda sõna väga ja moskvalased ka, aga isa kasutab harva, kuigi mõttes on see tal minu meelest sageli.
Traagiline lugu, traagiline saatus, traagiline armastus, traagiline elu, traagiline kangelane, traagiline kangelanna, traagiline surm. Mullegi meeldib see sõna ‒ nii salapärane, ligitõmbav nagu meri öösel, kui me terve seltskonnaga suplemas käime. Ning sama ähvardav ja kättesaamatu nagu taevas, kuhu langeb see öine meri, kui silmapiiri alla neelab. Aga kapteniproua ei tea seda sõna üldse, ehkki tema poeg on traagiline; või on selle unustanud või käib see talle närvidele. Võib-olla pole tal lihtsalt aega. Ta peab ju telliste tarvis raha koguma. Ja katusekivide ja lakitud mööbli ja uue WC-poti jaoks. Erika mõtles hiljuti ümber, ta ei osta Tšehhi oma, kõik räägivad, et Soome santehnika on maailma parimaid. Kolhoosis lubati teda vetsupotiga aidata, neil on Soomega sõprussidemed. Nii et nüüd ootavad Erikat ettenägematud kulutused, Soome vetsupott on palju kallim, see on ikka tõelisest läänest, aga Erika ei lase nina norgu, vastupidi, elu eesmärk ongi ju peamine.
Aga Toomasel on ronkmustad juuksed nagu mustal kaptenil. Ei Ruhas ega Tallinnas pole ma kellelgi näinud selliseid juukseid. Need on lokkis, aga mitte nagu lambal, vaid niisugustes hooletutes lainetes. Poisi silmad on tabamatut värvi, aga pigem rohelised, ainult mitte nagu Erikal või Matil, vaid veiklevad justkui säbarlainetus merel. Küll peegeldub neis taevas, küll mändidealune sammal, küll päikese kuldne helk, küll kaob valgus neist hoopiski ja avaldub traagika. Kuid Toomas vaatab harva teistele otsa, nagu oleks tal endalgi raske, nagu häbeneks ta ennast.
Temal ja Matil pole Soome dresse nagu jõuka tänava teistel lastel või ei luba kapteniproua neid kanda, hoiab. Aga Toomas on ka Sangari vanades lühikestes pükstes ja Kommunaari sandaalidega noobel, kuigi uje. Traagiline on ta sellepärast, et tema isa piinleb, ja see piin on poja peal näha.
Erika pahandab temaga kuidagi teistmoodi kui Matiga. Nägin neid ükskord aias veranda juures, kui otsisin rändrahnude tagant vaarikaid. Ema lubas mul siis juba üksipäini Valgejõe taga käia. Kapteniproua karjus, et poiss on logard ja ema kaebab Kuljusele ning et poeg on jälle peenrad kastmata jätnud, kuid Toomas vaikis. Siis hakkas Erika poisi näo ees kätega vehkima, too aga astus üksnes kõrvale ja vaikis taas, laskis pea norgu, ei jooksnud ka ära. Siis pistis Erika töinama, et parem, kui Toomas poleks üldse sündinudki ning Erikal oleks Mati ja üks teine laps, kes oleks talle raskes elus abiks.
Aga Toomas tõstis pea ja naeratas, ma istusin lähima rändrahnu taga, nii et nägin hästi. Ja Toomas vaatas Erikat sellise näoga, nagu teaks kõike nii temast kui ka oma isast, mustast kaptenist, nagu peaks ta vahti isa üle, keda Erika piinab, kuid tema, Toomas, kannab endal isa piinade traagilist märki, et Erika ei unustaks, seepärast too poissi nii väga vihkabki. Algul langesid kapteniproual käed rippu nagu kaltsunukul, aga siis võttis ta ühe käega hoogu ja andis poisile vastu vahtimist. Toomas pööras näo kõrvale ja seisis, aga kapteniproua heitis pilgu oma käele, millega oli löönud, nühkis seda vastu kleiti ja läks minema. Mina istun oma rändrahnu taga ja näen, kui ilus ja uhke Toomas on. Ta põsk põleb, aga tema seisab ega tee midagi. Kuid siis lõi ta vile lahti, surus käed taskutesse ja läks samuti ära.
Mina aina kükitasin ja vaatasin aeda, tühja kohta peenarde vahel, kus nad olid just nüüdsama seisnud teineteise vastas puuriida ääres varikatuse all, ja vaikivate illuminaatoritega verandat ning aina ootasin, et kohe avaneb uks ja must kapten astub välja. Jääb trepile seisma, ajab silmad kissi ja surub käe sirmina laubale, et heita pilk päikesele, ning hakkab vilistama nagu Toomas. Kapten tõmbab taskust sigaretipaki, paneb suitsu ette ja astub aeda, siis aga keerab ümber ning läheb kergelt ja kiirelt oma poega otsima, tema jalad on kui tuulispasad ja ta juuksed leegitsevad päikeses kui must tulekeel.
Aasta hiljem tulime jälle Ruhasse. Hakkasin küsima nendelt suvitajatelt, kes puhkavad siin juuni algusest saadik, kas nad pole näinud musta kaptenit. Nemad rehmasid ainult käega ja kehitasid õlgu: mis rumal küsimus see on, kõik ju teavad, et too on suvel merel. Kui küsisin Kuljuselt – ta andis jalgvärava juures parajasti emale soovitusi –, siis tema nagu poleks mind kuulnudki ja ütles uuesti, et ma pole ema moodi. Ema vastas talle, et jah, ma olevat isa tütar, isa on samuti blond, prillidega ja tundlik natuur.
Toomas on aastaga pikaks veninud, aga lühikesed püksid on tal samad, Sangari omad. Mati on paksuks läinud ja käib pikkades Soome dressipükstes, isegi palavaga. Ta kas häbeneb oma jalgu või näitab pükse, et need pole kehvemad kui jõuka tänava lastel. Toomas on sellest ajast saadik, kui kapteniproua teda lõi, muutunud veel ilusamaks ja kaugemaks. Varem ta justkui häbenes ennast, aga praegu käib ringi, nagu poleks tal endaga mingit asja. Seetõttu on ta veelgi traagilisem. Nagu üks luuletaja, kes eelmisel sajandil noorpõlves duellil hukka sai. Tollel poeedil on samuti väga ilus nägu, tal on mustad läikivad juuksed ja ta vaatab oma portreelt vastu, nagu oleks tal ükskõik, kas ta elab või on surnud. Ehk olekski parem, kui teda poleks – kunstnikul vähem tööd ning poeet ei peaks vaatama maailma kurbade silmadega ja tegema nägu, et on olemas.
Erikal on nüüd valge-sinisetriibuline varrukateta kleit, millele on diagonaalis puistatud punased lillekesed. Perekond on jõudnud vahepeal veel pool korrust ära vooderdada ning hakanud sauna ehitama. Aia sügavusse, sinna, kust tara taga algab mets, mis eraldab jõukat ja Rahu tänavat. „Dušš dušiks, see on muidugi hügieen ja kultuur,” räägib kapteniproua, „aga saun on tervis, optimism ja hea tuju. Saun on baas.”
Mulle ei meeldi sõna „baas”, see on kuidagi betoonine, aga betooni võib igaveseks ajaks müürida näiteks inimese. Ma olen seda näinud Itaalia maffiafilmis. Seal pisteti ühed inimesed vedelasse betooni, aga pärast kasutati seda silla või torni vundamendina, võib-olla ehitati sellele isegi elumaja.
Õppisime seda sõna hiljaaegu koolis koos sõnaga „pealisehitis”, millega „betoonˮ on lahutamatult seotud. Mulle ei meeldi eriti ka sõna „pealisehitis”, kuigi see tähendab midagi õnnetaolist. Tegemist pole küll lihtsa, vaid kokkuleppelise õnnega, mille saab rajada ainult baasile. Nii et pole nad nii lahutamatult seotud midagi. Baas saab ju hakkama ka pealisehitiseta, aga vastupidi… Nõnda tulebki välja, et baas on tähtsam, ja kapteniproua teeb väga õigesti, kui selle pärast muretseb. Juba sõna ise meeldib talle väga, ta on seda täna mitu korda korranud, nagu oleks hiljuti selgeks saanud ja kardaks ära unustada. Kuigi eesti keeles – „baaaas” – ei kõla see nii karmilt kui „betoonˮ, vaid pigem nagu vedel betoon, mis ei ole jõudnud kõvastuda, tähendab, pole nii lõplik ja pöördumatu kui vene keeles. Eestikeelne „baasˮ justkui kuuluks alles edasikaebamisele ja annab veel lootust neile Itaalia maffiafilmi kahele tüübile, kes on hullupööra hirmunud nagu supiks püütavad kanad. Ja kõigile teistele tõrksatele ning ka puhtusearmastajatele, ühesõnaga neile, kes tahavad kohe pealisehitisse ega soovi käsi määrida vundamendiga räpases ehitussüvendis. Vahi, kui kavalad.
Nii et kapteniproua oli aasta jooksul arukamaks muutunud ja täiesti veendunud, et sammub õiget teed baasi poole. Kui neil saun valmis saab, hakkavad nad sinna külalisi kutsuma, nagu teevad kõik jõukal tänaval. Ning ka moskvalasi, haritud tegelasi, et poisse arendada. Ja neil pole vaja mingeid Moskva konserve, neil on omad, niisama head. Paneelmajades lastakse duši all käia konservide ja suitsuvorsti eest, kuigi nii otse muidugi ei öelda, aga kõik ju teavad. Esialgu tuleb käsi rüppe laskmata töötada, baasi ehitada. Ainult et Toomasega on midagi viltu. Ei taha ta õppida
