sest teadvus ja vaimsed väärtused on lõppude lõpuks meie materiaalse aju elutegevuse saadus. Minu valgustajast oponent hakkas logose asjus jälle vastu vaidlema, et temast oli valesti aru saadud ning tema polnud silmas pidanud mitte dialektikat, vaid arutlust ja mõistust, mis on suuteline opereerima formaalloogika kategooriatega.
„Siin on teile jällegi tädi Zina koos tema üpris piiratud mõistusega, mis ei suuda ületada oma sisu piire, konkreetsemalt klassivõitlust ja internatsionalismi, meie proletaarse riigi formaalloogika kategooriaid,” pareeris minu valgustaja.
Sel kombel vesteldes olime tulnud Rahu tänava nurgani, kus pimeduses valendas kalmistukirik, aga siis keerasime tagasi, sest vaidlus polnud lõppenud. Tänava keskel jõudsime kalmistu lõpuni ja pöörasime taas otsa ringi, kuid sama nurga juures otsustasime veel natuke tagasi minna, et lõpetada jutt riigi dialektilise arengu kõrgeimast vormist, nimelt selle hääbumisest, aga seekord küll viimast korda.
Nii tekkisid meilgi, nüüdisaja suvitajatel, oma traditsioonid, tähendab, tekkis ka minevik nagu Ruha elanikel. Näiteks saatsime üksteist alati pärast külaskäike koju. Saime ju kokku kord aastas suvel ning pidime möödunud ja tulevaste aastate eest isu täis rääkima. Seetõttu oli alati raske lahku minna ja saatmised venisid mõnikord sügava ööni. Saatma mindi kogu seltskonnaga, algul neid, kes elasid kõige kaugemal, edasi raadiuse vähenemise järgi. Tavaliselt alustati Rahu tänavalt, kus üürisid tube kõige sõnaosavamad ja valgustatumad suvitajad Moskvast.
Vahel tuli kellelegi meelde, et Rahu tänaval magavad kõik juba ammuilma ning et me oleme ikkagi Euroopas, kus on oma kombed, millest tuleb lugu pidada, aga meie lõugame siin akende all ja kinnitame sellega idaranniku barbarite kuvandit. Siis jäime seisma kusagil tänava alguses, kus surnuaia vastas polnud veel maju, ning jälle hakkasid kõik vaidlema, valgustama kergeusklikumaid ja kiruma nõukogude võimu.
Selles punktis, kus tee, mida mööda buss meid Ruhasse tõi, ristus Rahu tänavaga, sellelsamal nurgal, kus seisis tumerohelise paigatud torniga valge kirik, kuulsin ma esimest korda sõna „totalitaarne”. Just siis, kui olin keeranud näo ristide poole ning jäänud ainiti vahtima tumedasse õhku, püüdes selles eristada astraalkeha piirjooni.
„Jah, daamid ja härrad, ja teie, kullakallis logose kummardaja, see on kurb, aga tõsi: me elame totalitaarses režiimis, ning mida varem meie lapsed sellest aru saadavad, seda parem. Palun, kallid lapsed, siin on teile ööjutt heast tsaarist, kes armastab oma rahvast nii väga, et on end kuulutanud maailma mõistuseks, tõsi, seni ainult ühe riigi piirides ja rahva hüvanguks, et inimesed ei peaks piinlema napi aru pärast, ühtlasi on tsaar ära keelanud vaba tahte ja muud vabadused, mis ainult segavad elamast, ehitamast ja töötamast omakasupüüdmatult, ning ta on endale soetanud kolm vägilast, kes on talle hauani truud: kartmatud tšekistid, sangarlik armee ja armastatud partei, et nood hoolitseksid väsimatult rahva õnne eest ja kaitseksid teda ning kontrolliksid päeval ja öösel, kas selle imelise riigi iga kodanik ikka on õnnelik, ning mis peamine, kas tema õnn ikka on õige…”
Vaevu olin suutnud astraalkeha otsingud sinnapaika jätta – nüüd, saanud teada, et see on nähtamatu, oli minus tärganud kangekaelsus, millega jätkasin selle otsimist ristide kohal – ning asutanud end kuulama juttu uue ja imeliku sõna „totalitarism” kohta, kui punapäine Leningradi õpetajanna, kes puhkas lastega koolimajas, kukkus Rahu tänava oraatorit sviitrikäisest sikutama. Silmanähtava ärevusega hakkas ta rääkima, et tema abikaasa on sõjaväelane ja teenib juba kakskümmend aastat ustavalt kodumaad ning et kodumaad ju ei valita, jah, muidugi on meie riigis puudusi, kuid eksimatu on ainult see, kes midagi ei tee, ning hoolimata sellest, et õpetaja ema pidi neil aegadel süütult kannatama, teate küll, mis ajad siis olid, aga mis puutub teistesse, siis nende kohta ta ei tea, aga kus suitsu, seal tuld, kuid tema ema oli kristalselt aus kommunist, ta võib selle eest pea pakule panna. Kogu seltskond hakkas sumisema, aga mina pöörasin taas ristide poole, sest mul oli punapäist õpetajannat igav kuulata, kuigi ta rääkis tuliselt ja siiralt.
„Kullake, mis puudutab suitsu ja tuld, siis see on samast ooperist, et metsa raiutakse ja laastud lendavad. Vaat mis ma tahan teile selle kohta öelda: just kristalselt ausad kommunistid, niinimetatud revolutsiooni aadlikud, pandigi nahka revolutsiooni enda seaduspära järgi ning muidugi selleks, et generalissimus Vunts saaks ajaloo oma maitse kohaselt ümber teha,” alustas minu valgustaja, ent õpetajanna katkestas teda jälle ja ütles end rõõmustavat, et tema lapsed olid koju jäänud ega kuule kogu seda laimu ja välismaa sõnu, millel pole mingit pistmist meie riigiga, ning et tal on rikkalik pedagoogiline pagas, ja kuigi ta õpetab inglise keelt, püüab ta igas tunnis, isegi kui käsitleb gerundiumi või pluskvamperfekti, pookida oma õpilastele armastust kodumaa vastu, mida ei valita, muide, nagu ei saa valida ema.
Minus tärkas huvi, mida meie valgustaja nüüd vastab. Kuid siinkohal sekkus tema naine, kes ütles, et on juba hilja ja on vist aeg laiali minna, muidu ajame terve tänava üles.
„Ah jaa, muide, kas mõni on sel aastal juba näinud musta kapteni prouat?” küsis äkki keegi hüvastijätuks. „Räägitakse, et tema poeg on päris ülekäte läinud.”
„Kumb?”
„See ilus, hundisilmne.”
„See, kes on musta kapteni moodi,” pahvatasin nüüd mina ning korraga jäid kõik mind vaatama.
„Kust sina tead? Teda pole ju keegi näinud.”
Siinkohal muutusin juba päris julgeks:
„Erika peidab teda keldris.”
„On sul vast jutt! Ütle veel, et naine hoiab teda ahelais.”
„Erika on loonud totalitaarse režiimi, piinab kõiki ja sunnib oma maja heaks töötama. Aga Toomas ei taha, ta on uhke ja kannatab, ta laubal on musta kapteni kannatuste märk.”
„Vahi, kui valgustatud. Totalitaarne režiim pole mingi naljaasi. Vaata ainult, et sa koolis oma tarkust ei näita, muidu läheb isalemal kehvasti,” ütles üks suvitaja, samuti Moskvast, ja lisas: „Lausa deemon see sinu Toomas. Kas sa oled temasse armunud või?”
„Pole ta mingi deemon, vaid Brežnevi laps, tulevane põlvkond,” vastas meie oraatori naine. „Nullgeneratsioon, mõttetu põlvkond. Mida te neist tahate?”
Punapäine õpetajanna astus mu ema juurde ja hakkas talle nördinult midagi rääkima, aga ema vaikis ning ainult vaatas mind tähelepanelikult.
„Miks mitte armuda?” hüüdis keegi. „Armuda on hea. Armastusele on altid kõik vanused, kas pole nii?”
Siis puhkes taas vaidlus, mis vanuses peaks armuma. Julia oli kõigest kaksteist, aga tema armastus oli kosmilist mõõtu.
„Päris hulluks olete läinud ‒ kaksteist!” pistsid naissoost suvitajad kisama. „Lõpetagu enne kool ära, saagu kõrgharidus, kaitsku kandidaadiväitekiri ning siis mõelgu armastusest, muidu ongi nagu tädi Zinad.”
Aga see suvitaja, kes oli alustanud juttu Juliast, hakkas kõhu ees kätt väristama, kogu kehaga tõmblema ja puusi hööritama ning alustas siis täiest kõrist mitte televiisorist ja raadiost tuntud, vaid poolpõrandaaluse bardi laulu: „Ei taha õppida ma, tahan hoopis abielluda.”
Kõik lagistasid naerda, isegi punapäine õpetajanna, unustades täiesti minu, Toomase ja musta kapteni ning selle, et lõppude lõpuks olime peaaegu nende unelmate Euroopas, kus peetakse lugu teiste unest, eraomandist ja isade haudadest ning kus olevik kasvab minevikust välja aeglaselt ja sujuvalt nagu madu, kes vahetab kevadel nahka, ning seepärast teavad elanikud magama heites, et ärkavad hommikul oma voodis.
Rahu tänav oma varjatud minevikuga vaikis,
